Jumalasünnitaja

Allikas: Vikipeedia

Jumalasünnitaja (kreeka keeles Θεοτόκος Theotókos, ladina keeles Dei Genitrix) ehk Jumalaema (ladina keeles Mater Dei) on Jeesuse Kristuse ema Maarja autiitel, mis sisaldab kristlikku usuveendumust, et Jumala Pojana austatav Jeesus Naatsaretist oli ühtaegu tõeline Jumal ja tõeline inimene.

Pühima Neitsi Maarja, Jumalaema, suurpüha peetakse katoliku kirikus 1. jaanuaril, kuni 1969. aasta kalendrireformini peeti 11. oktoobril õndsaima Neitsi Maarja emaduse püha.

Jumalasünnitaja ja Jumalaema mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetust Theotókos kasutati esimest korda Ephesose kirikukogul 431. aastal Nestoriose vastu, kes õpetas, et Maarja sünnitas Kristuse, st I Nikaia kirikukogu ja I Konstantinoopoli kirikukogu trinitaristliku tõlgenduse järgi Jeesuse Kristuse, kes oli ühtaegu tõeline inimene ja tõeline Jumal, mitte ainult Jumala Poeg. Dogma sõnastamisel ei olnud esmane mitte väide Maarja kohta, vaid väide Jeesuse Kristuse kohta.

Suhteliselt neutraalse kreeka sõna tõlkimine "Jumalaemaks" katoliku kirikus on mõnedele evangeelsetele kristlikele konfessioonidele (kuid mitte luterlikele kirikutele) vastuvõetamatu, sest see sarnastavat Maarjat paganliku jumalannaga, mida väljendiga "Jumalasünnitaja" olevat tahetud vältida.

Katoliiklik dogmaatika näeb nimetust "Jumalaema" "Jumalasünnitaja" lihtsama sünonüümina. Teesi "Maarja sünnitas Jumala, aga ei ole tema ema", mis ülalmainitud hoiakust ilmneb, peab katoliku kirik just selle asja uuemaks sõnastuseks, mida kirikukogu tahtis hukka mõista. Siiski ei ole Dei genetrix ladina tekstides sugugi haruldane, mater Dei aga on kasutusel peamiselt "Ave Marias"; nii et sageli on tegu tõlkeküsimusega. Tiitli piibelliku kinnitusena tuuakse sageli ära Lk 1:43, kus Eliisabet nimetab Maarjat "mu Issanda ema".

Antroposoofia peab Jeesuse ema nimetamist Jumalaemaks valeks, sest Rudolf Steineri vaate järgi sai Jeesus Kristuseks alles Jeesuse ristimisel Jordanis (Jh 1:28–34).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hans-Werner Schroeder. Der kosmische Christus, Urachhaus Vlg., Stuttgart 1995, lk 142.