Lenini mäetipp

Allikas: Vikipeedia
Sinimustvalge esimest korda üle 700-meetrisel mäel
Foto: Jaan Künnap
Aeg: 1989

Lenini mäetipp (aastani 1928 Kaufmani mägi; eesti keeles on kasutatud ka nimekuju Kaufmanni mäetipp) on mägi Aasias Taga-Alai ahelikus. Kõrgus 7134 meetrit.

Mägi avastati 1871. aastal ja sai nime Turkestani kuberneri Konstantin von Kaufmani järgi. Aastal 1928 andsid Nõukogude võimud mäele uue nime Vladimir Leninile austuse avaldamiseks. Kaua aega peeti Lenini mäetippu Pamiiri mäestiku kõrgeimaks punktiks, kuid 1933. aastal selgus, et Ismoili Somoni mäetipp (varem Kommunismi mäetipp) on veel 360 meetrit kõrgem.

4. juulil 2006 nimetati Lenini mäetipp Tadžikistani presidendi otsusega ümber Abuali ibni Sino mäetipuks (Avicenna mäetipuks). Venekeelse meedia kaudu on levinud aga teated, nagu oleks mäetipu uueks nimeks Sõltumatuse ehk Istikloli mäetipp. Segadus on tekkinud seetõttu, et samaaegselt nimetati ümber veel Revolutsiooni mäetipp ja ilmselt on kaks uut nimetust pressis omavahel ära vahetatud. Uue nime rahvusvahelist kasutuselevõttu raskendab ka asjaolu, et osa mäest asub Kõrgõzstani territooriumil ning selles riigis ei ole otsust mäetipu nime muutmise kohta tehtud. Traditsioonilised marsruudid tippu lähevad aga enamasti põhjapoolt ehk Kõrgõzstanist. Tipp kuulus kolmandana ka NSV Liidu nelja seitsmetuhandese ehk "lumeleopardi" tipu hulka.

Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena vallutasid Lenini mäetipu 1928. aastal saksa alpinistid Karl Wien, Eugen Allwein ja Erwin Schneider.

Traagiliselt lõppenud 1974. aastal Kalevi ekspeditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal toimus Ilmar Priimetsa juhtimisel spordiühingu Kalev ekspeditsioon Lenini mäetipule. Tippu tõusti kahe grupiga erinevatel marsruutidel. Enn Saare juhtimisel 5-liikmeline grupp valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase harjapidi kulgeva marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 27. juulil tabas neid 6800 m kõrgusel laviin, milles hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson. Enn Saar ja Jaak Sumeri õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva mööda kagunõlva (laskumist Lenini mäetipult mööda kagunõlva polnud veel keegi varem üritanud), enne kui päästerühm nad leidis.[1][2]

Suur tragöödia 1990. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

13. juulil 1990 maavärinast[3] põhjustatud suuremahulises laviinis (laviin liikus alla pooleteist-kilomeetrise frondina) 5300 meetri kõrgusel alpinistide peatuspaigas, mida loeti ohutuks kohaks, hukkus 41 inimest[3]. See oli alpinismi kogu ajaloo vältel hukkunute arvult suurim tragöödia[3]. Kolm nädalat väldanud päästetööde käigus leiti ainult neli surnukeha (kohe esimesel otsingute päeval).[4]

Üle poolte hukkunutest (23 alpinisti) olid Leningradist, osa neist seotud valikkatsetega Himaalaja ekspeditsiooni eel (1990. aastast avanesid piirid ja alpiniste Nõukogude Liidus lubati välismaale mitte ainult üleliidulise koondise koosseisus, vaid ka alpiklubide koondistega). Leningradi tuntumaid alpiniste, NSV Liidu esimene Džomolungma vallutaja Vladimir Balõberdin ei jäänud 5300 m kõrgusel vahelaagrisse ja jätkas tõusu ning jäi ellu – laviin liikus temast mööda.[4]

Hukkunute hulgas oli Iisraeli, Šveitsi, Hispaania ja Tšehhoslovakkia alpiniste.[3]

Eesti alpinistide tipputõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiallikas:[5]

Tippu on tõusnud ka Jaak Sumeri, Aaro Aedviir ja Kalle Aedviir.[8][9]

Eesti naisalpinistid Lenini tipus[muuda | muuda lähteteksti]

Lumelauaga tipult alla[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene, kes lumelauaga Lenini tipult alla laskus, oli Valeri Gorlatšjov 1999. aastal mäe põhjanõlva kaudu.[10] 2000. aastal Valdo Kanguri juhtimisel toimunud ekspeditsiooni käigus laskus 21. augustil esimese eestlasena tipult lumelauaga alla Valdek Udris. Tema laskumine on üldse teine sellelaadne Lenini tipust.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]