Ilmar Palo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ilmar Palo (6. detsember 1929 Võru1. september 2003 Viljandimaa[1]) oli eesti alpinist ja matkasportlane.

Ta on alpinistina osalenud eestlaste esmatõusus seitsmetuhandelise mäe tippu (1965) ja teinud tipputõusu NSV Liidu kõrgeima mäe tippu (1972).

Ta oli Viljandi Turismiklubi (praegu Viljandi Matkaklubi) üks asutajaliikmeid ja kauaaegne juhatuse liige.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aasta veebruaris arreteeriti ta 9. klassi õpilasena süüdistatuna riigireetmises (lendlehtede levitamine ja nõukogudevastane propaganda). Talle mõisteti karistusena 6 aastat vangistust koos sellele järgneva asumisega. Karistust kandis ta Norilskis.[1]

Pärast Siberis veedetud vangilaagri- ja asumiseaastaid, sattus ta elama Viljandisse, kus ta lõpetas 1958. aastal õhtukooli (Viljandi Töölisnoorte Keskkool[2]) ja sai elektrikuna tööle Viljandi linavabrikusse.[3]

Elektrikutöö oli ta selgeks õppinud Norilski niklimaagikombinaadis, kuhu ta asumiseaastatel eestlaste abiga tööle oli saanud.[3] Ta töötas 1956. aastast kuni pensionile jäämiseni 1993. aastal Viljandi linaketramis- ja kudumisvabrikus (hiljem Viljandi Eksperimentaalvabrik Mistra) valveelektrikuna[2].

1964. aastal võttis ta naise. Hilisemas elus näitas ta oma asumiskohta Siberis ka oma abikaasale ja kahele pojale, organiseerides selleks Norilskisse matka.[3]

Ta suri 2003. aastal autoavariis saadud vigastuste kätte.[1]

Sport, matkamine ja alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Matkamisega hakkas ta tegelema 1959. aastal Viljandi matkaklubis. Ta harrastas jalgsi-, vee- ja mägimatkamist. Ta on tegelenud ka suusatamise ja orienteerumisega.[2]

Ta on osalenud Eesti ja Balti matkajate kokkutulekutel võistleja ja kohtunikuna (1959–1963) ja tegutsenud instruktori ja treenerina Viljandi matkaklubi matkakoolis.[2]

1960. aastal hakkas ta harrastama alpinismi.[3] Viimati käis ta mägedes ronimas 1990. aastate algul, varem sattus ta sinna aga peaaegu igal aastal.[3]

Tipputõusud seitsmetuhandelistele[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal võttis ta osa Pamiiri ekspeditsioonist Lenini mäetipule ja tõusis koos kaaslastega Ragnar Palmre juhtimisel mäe lõunaküljelt tippu. Baltikumi alpinistidel oli see tõus esimene ja tunnistati 1965. aasta parimaks tõusuks. Tõusuga lõunast saadi ka NSV Liidu esivõistlustel 4. koht.[4]

1970. aastal võttis ta osa III Eesti Pamiiri ekspeditsioonist, mille käigus 12 eesti alpinisti tõusid Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu. Tippu jõudnute hulgas oli ka Ilmar Palo.[5]

1972. aastal osales ta Pamiiris ekspeditsioonil Kommunismi mäetipule. Koos Peeter Varepi, Vello Parki ja Kaljo Palmistega tõusis ta NSV Liidu kõrgeima mäe tippu, korrates sellega Eesti kõrgtõusude rekordit.[4]

1974. aastal tõusis ta teist korda Lenini mäetippu.[4]

Kõrgtõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Viljandi matkategelane Mai Palo (sündinud 1940). Nende peres sündis kaks poega (sünniaastad 1964 ja 1966).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ilmar Palo. geni.ee
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eesti Matkaliit. "Eesti matkajate leksikon". Tallinn, 2001. Lk 76–77
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Mai ja Ilmar Palo. 27.04.2002. sakala.postimees.ee
  4. 4,0 4,1 4,2 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
  5. Firni ajalugu. firn.ee

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]