Vello Park

Vello Park (26. juuli 1938 Koogi – 23. mai 2018) oli eesti Antarktika-uurija, meremeteoroloog, geofüüsik ja alpinist.

Ta lõpetas 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli füüsikuna.

Aastatel 1963–1970 oli ta Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud, 1970–1980 Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi kosmiliste uuringute sektoris vaneminsener, 1980–1992 Eesti TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonnas ning 1992–1996 Mereinstituudi vaneminsener ja uurimislaeva Livonia kapteni asetäitja teadusalal^[1].

Ta kandideeris Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas Riigikogu 2011. aasta valimistel ning sai Tallinna Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital 22 häält.

Polaaruurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Vello Park on ainus neli korda Antarktikas talvitunud eestlane. 1972–1974 oli ta polaarjaamas Molodjožnaja meteoroloog, 1975–1977 ja 1977–1979 Mirnõis aerometeoroloog ning 1981–1983 Vostokis meteoroloog. Viimasel talvitumisel elas ta üle tuleõnnetuse, kui süttis jaama elektrijaam ning talvitujad jäid polaaröötingimustes kütte ja valguseta. Ekspeditsiooniliikmete meelekindlus ja nutikus hoidis Vostoki töös ning viis talvitujat, sealhulgas Vello Park, said vapruse eest Tööpunalipu ordeni.

Vello Park on olnud Eesti Polaarklubi president.^[2]

Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Ta hakkas alpinismi ja kaljuronimist harrastama 1959. aastal. Ta on tulnud 1961., 1963. ja 1966. aastal Baltimaade meistriks. Ta läbis 1968. aastal esimese eestlasena 6. raskuskategooria marsruudi. 1972. aastal tõusis ta Kommunismi mäetippu (7495 m) ja kordas sellega Eesti kõrgtõusu rekordit. 1969. aastal sai ta meistrikandidaadiks alpinismis.^[2]

Ta on tegutsenud aastatel 1963–1991 alpinismiinstruktorina, 1963–1980 ühtlasi Tartu mägimatkakooli lektorina.^[2]

Vello Park on Tartu Ülikooli alpiklubi Firn üks asutajaid (1959), selle teine president (1961–1968) ja auliige aastast 2009.^[2]^[3]