Mine sisu juurde

Hannes Oja (alpinist)

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib alpinistist. Ühiskonnategelase kohta vaata artiklit Hannes Oja.

Hannes Oja 2004. aastal

Hannes Oja (sündinud 1. juulil 1973) on eesti alpinist.

Ta on neid väheseid eesti mägironijaid, kes on üritanud Tian Shanis Džengiši tippu tõusta (jõudis Džengiši läänetippu).

2006. aastal asutas ta koos Kristjan-Erik Suurväljaga mittetulundusühingu Matkamise ja Mägironimise Edendamise Klubi.[1]

Mägironimisega hakkas ta aktiivselt tegelema 1999. aastal. Järgmisel aastal ronis ta Kaukasuses Elbruse läänetippu (5642 m). Elbruse idatippu (5621 m) tõusis ta 2002. aastal. Aafrika mandri kõrgeima mäe Kilimanjaro (5895 m) tippu jõudis ta 2005. aastal.[2]

Kõrgalpinism

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta võttis osa 2001. aastal JKA ekspeditsioonist Pamiiri Lenini mäetippu (7134 m) ja selle käigus tõusis koos Urmas Peikeriga tippu.[3]

2004. aasta juulis–augustis võttis ta osa Jaan Künnapi juhtimisel toimunud Eesti ekspeditsioonist Han-Tengrile, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed, sealhulgas Oja, laviini alumisse ossa, kuid pääsesid ja organiseerisid laviini jäänute päästetöid.[4] Tipuüritus jäi katki. Ojal (nagu ka teistelgi) jäi saavutatud tõusukõrguseks Han-Tengri mäel seekord 6000 m[2].

2006. aastal osales ta Matkamise ja Mägironimise Edendamise Klubi ekspeditsioonist Pamiiri kahele seitsmetuhandeliseleKorženevskajale ja Ismoili Somonile. Ekspeditsiooni käigus tegi ta 7. augustil kaaslastega eduka tipputõusu Korženevskajale, kuid Ismoili Somoni tippu tõusta ei õnnestunud (ainsana tõusis tippu Priit Joosu).[3]

2008. aastal üritas ta Mägironimise Edendamise Klubi ekspeditsioonis Tian Shani koos Priit Joosuga tõusta Tian Shanis Džengiši (7439 m) tippu (siiani on tippu jõudnud eestlastest vaid Ilmar Priimets), kuid neil tuli piirduda vaid tõusuga selle läänetippu (Važa-Phšavela mäetipp).[3]

Kõrgtõusud

[muuda | muuda lähteteksti]