Enn Saar

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib astrofüüsikust; ettevõtja kohta vaata artiklit Enn Saar (ettevõtja).

Enn Saar

Enn Saar (sündinud 4. märtsil 1944 Tallinnas)[1] on eesti astrofüüsik, akadeemik.

Saare teadustöö on keskendunud kosmoloogiale, galaktikate füüsikale ja atmosfäärifüüsikale. Tema uurimistöö peasuunad on kosmoloogias tumeaine, Universumi struktuuri teke, numbrilised mudelid ja suuremastaabilise struktuuri statistika; galaktikate füüsikas galaktikate teke ja spiraalstruktuur; atmosfäärfüüsikas atmosfääriuuringud kosmosest.[2] Ta on avaldanud töid universumi suuremõõtmelise struktuuri tekkest ja arengust ning statistilistest omadustest (peamiselt fraktaalomaduste kohta). Ta on universumi varjatud aine ja universumi suuremõõtmelise kärgstruktuuri avastajaid ning esitanud galaktikate spiraalstruktuuri tekke akretsioonihüpoteesi.[3]

Ta on andnud märkimisväärse panuse tumeaine ja Universumi rakustruktuuri avastamisse.[2] Ta on enamiku matemaatiliste meetodite autor, mida Tartu kosmoloogid ja galaktikate uurijad on rakendanud tumeaine ja Universumi ehituse uurimisel.[4]

Enn Saar on Tartu Observatooriumi kosmoloogia töörühma juhtivteadur. Ta on valitud Eesti Teaduste Akadeemiasse. Saar on Eesti Astronoomianõukogu liige.[3]

Ta on kirjutanud kaasautorina monograafia galaktikate jaotuse statistilistest meetoditest, mis on esimene Eesti astronoomi koostatud ülemaailmse tunnustuse pälvinud käsiraamat.[4] Samuti on ta kahe teadusartikli kaasautor, mis avaldati ajakirjas Nature (mõlemad 1974. aastal).

Haridustee ja karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Saar on kaluri poeg.[3]

Enn Saar lõpetas 1962. aastal Tallinna 21. Keskkooli[3] ja asus 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonna füüsika osakonnas astrofüüsikat õppima. See oli esimene kord, kui ülikool komplekteeris astrofüüsika rühma esmakursuslastest. Suure väljalangevuse tõttu pole hiljem sellist eksperimenti korratud.[2] Ülikooli lõpetas Saar 1967. aastal teoreetilise füüsika erialal.[5]

Tööle asus Saar 1968. aastal Füüsika ja Astronoomia Instituuti Tõraveres. Ühtlasi astus ta Tartu ülikooli aspirantuuri, kus nelja aasta jooksul valmis kandidaadiväitekiri "Tihedushäiritused kosmoloogias". Ühes intervjuus on Saar kommenteerinud seda nii: "Kirjutasin kandidaaditöö üldrelatiivsusteooriast ja see ongi juba kosmoloogia."[1] Töö juhendaja oli Arved-Ervin Sapar.[2]

Kaitsnud 1972. aastal füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi väitekirjaga "О неоднородностях в космологии",[3] jätkas Saar teadusuuringuid Tõravere observatooriumis. Ta oli 1968–1971 Eesti NSV TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi nooremteadur, 1971–1975 teadur, 1975–1985 vanemteadur, 1985–1991 juhtivteadur, 1991–1992 astrofüüsika osakonna juhataja, 1992–1993 teadusdirektor, 1993–1095 peateadur, 1995– Tartu Observatooriumi vanemteadur, aastast 1998 ka kosmoloogia osakonna juhataja.[3]

Aastal 1980 töötas Saar pool aastat Ameerika Ühendriikides Yale'i Ülikoolis. Sellele järgnes seitsmeaastane täielik keeld välismaale minekuks ja isegi välismaalastega suhtlemiseks (невыездной).[2] 1980. aastast on ta olnud külalisuurija ja -professor USA-s, Taanis, Saksamaal, Suurbritannias, Itaalias, Hispaanias ja Rootsis.[3]

1991. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis astronoomiadoktori kraadi väitekirjaga "Geometry of the large scale structure of the Universe" ("Universumi suuremastaabilise struktuuri geomeetria").[3]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Saar

Enn Saar tegeles oma teadustegevuse algusperioodil teoreetilise kosmoloogiaga, kuid 1970. aastate algul lülitus ta vaatlusliku kosmoloogia probleemidesse. Seejuures saadi vaatlusandmeid teistest observatooriumidest ja galaktikate kataloogidest.[6]

1974. aastal avastasid kolm eesti astronoomi Jaan Einasto, Enn Saar ja Ants Kaasik peaaegu samaaegselt Jim Peeblesi töörühmaga USA Princetoni Ülikoolist tumeaine kroonid galaktikate ümber. Avastust kinnitas mõni aasta hiljem ameerika astronoom Vera Rubin.[6] Tumeaine avastamine põhjustas 1970. aastate keskel suure paradigmamuutuse alguse astronoomias.[7]

Enn Saare algatusel alustati Tõraveres Universumi struktuuri arengu numbrilist modelleerimist, lähtudes sellisest universumi mudelist, kus lisaks tavalisele ja tumeainele leidub ühtlane foon, mida tänapäeval nimetatakse tumeenergiaks. Tema eestvedamisel tehtud analüüs näitas, et struktuuril on multifraktaalsed omadused.[2]

Koostöös Hispaania, Prantsusmaa ja USA astronoomidega on Saar osalenud uute statistiliste meetodite väljatöötamisel ja rakendamisel universumi struktuuri uurimisel.[2]

Chapman & Hall avaldas 2002. aastal Enn Saare ja València Ülikooli observatooriumi astronoomi Vicent J. Martínezi kahasse kirjutatud mahuka monograafia "Statistics of the Galaxy Distribution“ ("Galaktikate jaotuse statistika“), kus käsitletakse kosmoloogias kasutatavaid statistilisi meetodeid. Seda käsiraamatut kasutavad paljud maailma ülikoolid standardõpikuna.[2]

Enn Saar koostöös Elmo Tempeli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist ja Radu Stoicaga Prantsusmaalt, Lille'i Ülikoolist on oma viimase aja töödega välja selgitanud, et Universumi kärgstruktuur mõjutab galaktikate arengut. Uurimistöö jätkub, et välja selgitada, kas ja kuidas galaktikate pöörlemisteljed on seotud galaktikate filamentidega ning kas galaktikate endi tekkimine on seotud filamentide tekkimisega?[8]

Enn Saar osaleb Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidiga Planck seotud projektis.[9]

Alates 1970. aastate teisest poolest on Saar olnud kõigi Tõravere observatooriumi kosmoloogide juhendajaks teoreetilistes ja statistika ning arvutuste metoodika küsimustes.[2] Tema juhendamisel on kaitstud üks kandidaadikraad ja viis doktorikraadi: Jaak Jaaniste (1978); Mirt Gramann (1990), Enn Kasak (1990), Maret Einasto (1991), Ivar Suisalu (1995) ja Elmo Tempel (2011).[10][11]

Saar on avaldanud üle 90 teadustrükise.[3]

Alpinist-instruktor[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Saar Pamiiri ekspeditsioonil (1982)

Enn Saar on olnud kirglik alpinist ja tõusnud selles valdkonnas instruktori tasemele; töötanud ka Pamiiri rahvusvahelises alpinismilaagris ning tõusnud kahel korral üle 7000-meetrise mäe tippu. Alpinisti-instruktori karjääri lõpetas välismaalastega suhtlemise keeld võimude poolt pärast Ameerikast naasmist 1980. aastal.[2]

1974. aastal võttis Saar osa traagiliselt lõppenud ekspeditsioonist Lenini mäetipule (kõrgus 7134 meetrit). Maavärina tõttu liikuma hakanud laviin mattis suurde jääprakku kolm kogenud alpinisti. Enn Saar pääses üle noatera. Neli aastat hiljem (1978) tõusis ta Pamiiris Korženevskaja tipule (7105 meetrit).[12]

1982. aastal juhtis Saar ekspeditsiooni Kesk-Pamiiri Tanõmasi ahelikule. Selle käigus tõusti mitmele mäetipule, sealhulgas saadi hakkama NSV Liidu tolle hetke kõrgeima veel vallutamata mäetipu esmavallutusega. Tipp sai nimeks Tartu Ülikool 350 (6350 meetrit). [13]

Aastatel 19731979 tegi Saar kaheksa tehniliselt väga rasket, 5b raskuskategooria tõusu.[14]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Enn Saar loeb meeleldi hispaaniakeelset proosat. Ta hindab väga Arturo Pérez-Reverte teoseid; tema loominguga on ta hästi tuttav.[2]

Enn Saar on meistersportlane orienteerumises, spordiühingu Kalev meister, jooksnud Eesti koondises.[viide?] Tema abikaasa oli väga tuntud orienteerumissportlane, kuulus 20 aastat Eesti koondisse ja 8 aastat Nõukogude Liidu koondisse.[2]

Enn Saar on Veikko Saare isa.

Oma religioossetelt vaadetelt on Enn Saar ateist.[2]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduspublikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Einasto, J., Saar, E., Kaasik, A., Chernin, A. D. 1974. Missing mass around galaxies – Morphological evidence. Nature, 252, 111–113.
  • Einasto, J., Kaasik, A., Saar, E. 1974. Dynamic evidence on massive coronas of Galaxies. Nature, 250, 309–310.
  • Einasto, J., Jõeveer, M., Saar, E. 1980. Superclusters and galaxy formation. Nature, 283, 47–48.
  • Melott, A. L., Einasto, J., Saar, E., Suisalu, I., Klypin, A. A., Shandarin, S. F. 1983. Cluster analysis of the nonlinear evolution of large-scale structure in an axion/gravitino/photino-dominated universe. Physical Review Letters, 51, 935–938.
  • Jones, B. J. T., Martinez, V. J., Saar, E., Einasto, J. 1988. Multifractal description of the large-scale structure of the Universe. Astrophysical Journal, 332, L1-L5.
  • Structure and formation of superclusters. X: fractal properties of superclusters (kaasautorid J. Einasto, A. Klypin). // Monthly Notices Royal Astron. Soc. 237 (1989) 929
  • Wavelet analysis of the multifractal character of the galaxy distribution (kaasautorid V. J. Martinez, S. Paredes). // Monthly Notices Royal Astron. Soc. 260 (1993)
  • Optical and X-ray clusters as tracers of the supercluster-void network. II. The spatial correlation function (kaasutor). // Astron. J. (2002) 1
  • Martinez, V. J., Saar, E. 2002. Statistics of the Galaxy Distribution. Chapman & Hall/CRC, 432 p.
  • Saar, E., Einasto, J., Toomet, O., Starobinsky A. A., Andernach H., Eimasto, M., Kasak, E. Tago, E. 2002. The supercluster-void network V. The regularity periodogram. Astron. Astrophys., 393, 1–23.
  • Jones, B. J., Martinez, V. J., Saar, E., Trimble, V. 2005. Scaling laws in the distribution of galaxies. Reviews of Modern Physics, 76, 1211–1266.
  • Luminous superclusters: remnants from inflation (kaasautor) // Astron. & Astrophys. 459 (2006)
  • Saar, E., Martinez, V. J., Starck, J.-L., Donoho, D. L. 2007. Multiscale morphology of the galaxy distribution. Monthly Notices of the Royal Astronomical Society, 374, 1030–1044.
  • Stoica, R. S., Martinez, V. J., Saar, E. 2007. A three-dimensional object point process for detection of cosmic filaments. Journal of the Royal Statistical Society: Series C (Applied Statistics), 56, 4, 459–477.
  • Martinez, V., J., Arnalte-Mur, P., Saar, E., de la Cruz P., Pons-Borderia, J., Paredes, S., Fernandez-Soto, A., Tempel, E. 2009. Reliability of the detection of the baryon acoustic peak. Astrophys. J. Lett., 696, L93-L97.

Muid publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vicent J. Martínez, Enn Saar. Statistics of the Galaxy Distribution. Chapman and Hall/CRC, 2002, 456 lk.
  • Data Analysis in Cosmology (Lecture Notes in Physics). Vicent J. Martinez (toimetaja), Enn Saar (toimetaja), Enrique Martinez Gonzales (toimetaja), Maria Jesus Pons-Borderia (toimetaja), Springer, 2009.
  • Enn Saar. "Pamiiri südames" Horsiont, oktoober 1982
  • Enn Saar "Surm kosmoses“ 11. august 2013

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Leppneeme mees valiti akadeemikuks. Viimsi Teataja, 25. detsember 2010.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Akadeemiline keskus: Akadeemik Enn Saar teab, millest koosneb Universum. KesKus, 12. november 2011.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide.
  4. 4,0 4,1 Tartu Tähetorn
  5. Eesti Vabariigi teaduspreemiad 2007. Eesti Teaduste Akadeemia, 1998, lk 7.
  6. 6,0 6,1 Müür, mis paistab kätte kogu maailmale
  7. Andromeeda udukogu – Eesti astronoomide lemmik
  8. Universumi kärgstruktuur mõjutab otseselt galaktikate arengut
  9. Enn Saar: ma uurin tumedaid asju. Eesti Päevaleht, 18. detsember 2010.
  10. Curriculum vitae: Enn Saar. Eesti Teaduste Akadeemia, vaadatud 21.04.2015.
  11. Enn Saar Eesti Teadusinfosüsteemis Muuda Vikiandmetes. Vaadatud 21.04.2015.
  12. Ajalugu 1970–1979. alpinism.ee, vaadatud 21.04.2015.
  13. Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost
  14. Alpinism TEA entsüklopeedia
  15. Teaduste akadeemia valis kümme uut akadeemikut, uudised.err.ee, 8.12.2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.