Rabapüü

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Lagopus lagopus)
Rabapüü
Isaslind
Isaslind
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Kanalised Galliformes
Sugukond Faasanlased Phasianidae
Perekond Püü Lagopus
Liik Rabapüü
Binaarne nimetus
Lagopus lagopus
(Linnaeus, 1758)

Rabapüü (Lagopus lagopus) on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Briti saartel on ta tuntud ka keldi rabapüüna, mida varem peeti eraldi liigiks. Tegu on paikse liigiga, kes tegutseb metsades, Põhja-Euroopa nõmmedel, Skandinaavia tundrates ning Siberis, Alaskal ja eriti Põhja-Kanadas Newfoundlandi ja Labradori provintsis. Suvel on linnud laigulise sulestikuga ja peaaegu üleni pruunikad, talvel aga üleni valged, vaid mõned sabasuled on mustad (Briti populatsioonidel ei esine talvesulestikku). Liigina on ta vähe muutunud võrreldes pleistotseeniaegse linnuga, kes rändas tundrates. Munemine leiab aset kevadel, pinnasesse kraabitud lohku munetakse 4–10 muna. Kuni pojad on noored, hoolitsevad nende eest mõlemad vanalinnud. Pojad söövad putukaid ning noori taimevõrseid, täiskasvanud linnud on täiesti herbivoorsed ja söövad suvel lehti, õisi, pungi, seemneid ja marju. Talvel söövad nad pajupungi, noori pajuoksi ning kääbuspõõsastike oksi ja pungi.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü on keskmise kuni suure territooriumiga maapinnal pesitsev lind ning on kõige arvukam kolmest püüliigist. Isased ja emased on enam-vähem ühesuurused, kaaludes 430–810 grammi. Täiskasvanu kehapikkus on 35–44 cm ning tiiva siruulatus jääb vahemikku 60–65 cm. Tal on sügav rindmik, küllaltki pikk kael, lai nokk, lühike ümar saba ning jalgu katab lühike sulestik. Suvel on isaslindude sulestik marmorjalt pruunikas, kael ja rindmik on punaka varjundiga, saba on must ja tiivad altpoolt valged. Muidu silmatorkamatud lokutid silmade kohal muutuvad punaseks ja on paaritumishooajal väljapaistvad. Emaslinnud on sarnase välimusega, aga puuduvad lokutid silmade kohal ning kere alakülge katavad hajusa mustrina pruunid ja valged suled. Talvel muutub nii isastel kui emastel sulestik täielikult valgeks, välja arvatud mõned mustad sabasuled. Noorlinnud sarnanevad täiskasvanud isenditega.[1][2]

Rabapüüd saab eristada lähedalt suguluses olevast lumepüüst selle järgi, et rabapüü on suurem ja paksema nokaga, ka ei istu rabapüü üldiselt puudel. Lumepüü eelistab kõrgemaid kohti ja lagedamaid elupaiku. Suvel on rabapüü sulestik pruunim ning talvel puudub isasel rabapüül must triip silmade ja noka vahel, nagu on lumepüül.[1] Valgesaba-püü, kes elab Põhja-Ameerikas, on rabapüüst väiksem ning tal on valge saba ja hallikirju pruunikas sulestik, valgete sulgedega ääristatud tiivad ja valge kõhualune. Valgesaba-püü elutseb alaliselt puupiirist kõrgemal.[3]

Briti saarte alamliiki L. I. scoticus't (keldi rabapüü) peeti varem eraldi liigiks, aga määrati hiljem alamliigiks. See nõmmedel elutsev lind on punakaspruuni sulestikuga, tema jalad on valged.[4]

Rabapüül on madala kõlaga kurguhäälne kärisev häälitsus, mis meenutab mootorsae käivitamist vaheldumisi kloppimist meenutava heliga. Mängides teeb isaslind kõrisevat ja haukumist meenutavat häält.[1]

Taksonoomia ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü teaduslik nimi Lagopus lagopus on tuletatud vanakreeka sõnast lagos (λαγως) “jänes“ + pous (πους) “jalg“, mis viitab linnu sulgedega kaetud jalgadele, tänu millele on kergem külmunud maastikul hakkama saada.[5]

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Emaslind
Talvesulestikus rabapüü

On kirjeldatud 19 alamliiki, kuid mitte kõik neist ei vasta arvatavasti alamliigi kriteeriumitele. Enamik neist erinevad välimiku osas väga vähe, kuigi keldi rabapüü (L.I. scoticus) on teistest üsna erinev. Taksonoomia on segadust tekitav osalt seetõttu, et liigi sulestik muutub mitu korda aastas nii värvilt kui ka mustrilt ja ka suvine sulestik on väga varieeruv.[6] Leviku järgi eristatakse järgnevaid alamliike:

  • scoticus (Latham, 1787) – Briti saarestik;
  • variegatus (Salomonsen, 1936) – Trondheim, Norra;
  • lagopus (Linnaeus, 1758) – Skandinaavia, Soome ja Venemaa põhjapoolne Euroopa-osa;
  • rossicus (Serebrovski, 1926) – Balti riigid ja Kesk-Venemaa;
  • birulai (Serebrovski, 1926) – Uus-Siberi saar;
  • maior (Lorenz, 1904) – Kagu-Venemaa, Põhja-Kasahstan ja Edela-Siber;
  • brevirostris (Hesse, 1912) – Altai mäestik ja Sajaanide mäestik;
  • kozlowae (Portenko, 1931) – Lääne-Mongoolia;
  • sserebrowsky (Domaniewski, 1933) – Ida-Siber;
  • kamtschatkensis (Momiyama, 1928) – Kamtšatka ja Kuriilid;
  • okadai (Momiyama, 1928) – Sahhalini saar;
  • muriei (Gabrielson & Lincoln, 1959) – Aleuutide saarestik ja Kodiaki saar;
  • alexandrae (Grinnell, 1909) – Alaska ja Briti Columbia;
  • alascensis (Swarth, 1926) – Alaska;
  • leucopterus (Taverner, 1932) – arktilised saared Põhja-Kanadas;
  • albus (Gmelin, 1789) – Põhja-Kanada;
  • ungavus (Riley, 1911) – Põhja-Québec ja Põhja-Labrador;
  • alleni (Stejneger, 1884) – Newfoundland.

Rabapüü ristub sageli tedrega ja laanepüüga ning vahel ka metsisega, kuusepüüga ja lumepüüga.[6] Pleistotseeni ajal oli rabapüü Euroopa mandril laialt levinud. Autorid, kes tunnistavad paleoalamliike, on kirjeldanud Pleistotseeni rabapüüd (L.I. noaillensis, kuigi vanem nimetus medius võib olla õigem). See rabapüüst vähe erinev liik arenes Pliotseeni-aegsest Lagopus atavus'est ja on rabapüü eellaseks. Pleistotseeni rabapüü levik oli laialdane Weichseli jäätumiseni, mil liik taandus koos tundratega põhja poole.[7][8][9][10][11]

Levik ja elupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü on levinud boreaalsetes piirkondades. Ta elab Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Mongoolias, Venemaal, Kasahstanis, Tšehhis, Soomes, Norras, Rootsis, Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias.[12] Ta elutseb peamiselt subalpiinsetes ja lähisarktilistes elupaikades, näiteks hõredates männikutes ja kaasikutes, paju- ja lepavõsas, kanarbikunõmmedel, tundrates ja mägede nõlvadel. Talvel võivad emas- ja noorlinnud liikuda merepinnale lähemale ning otsida varju orgudest või tihedama taimestikuga aladelt, isaslinnud seevastu jäävad tavaliselt subalpiinsesse piirkonda.[13] Keldi rabapüü on tavaline Põhja- ja Lääne-Britannia kanarbikunõmmedel ning paiguti Iirimaal.[4]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü dieet varieerub vastavalt aastaajale.[14] Ta on suurema osa elust taimtoiduline, toitudes erinevatest taimedest ja taimeosadest.[15] Noorlinnud võivad toituda ka putukatest, kuna neil ei ole veel välja arenenud umbsoolt ja nad ei suuda taimset materjali veel täielikult seedida. Suvel on lindude dieet mitmekesine ja võib koosneda marjadest, õitest, lehtedest, seemnetest ning noortest võrsetest.[15]

Alaskal toituvad täiskasvanud linnud peamiselt pajudest – suvel lehtedest, talvel ja varakevadel pungadest, noortest võrsetest ja urbadest, mis katavad lindude põhilise toiduvajaduse.[16] 21. sajandi alguses hakkasid Alaska tundras laiemalt levima puhmastikud, mis arvatavasti mõjutab rabapüüde talvist toidulauda. Kuna rabapüüd söövad noori võrseid, pungi ja lehti, siis kujundavad nad oma elupaiga maastikku.[16] Sügava lumega ei pääse linnud ligi väiksematele lumega kaetud puhmastikele ja söövad vaid neid liike, mille oksad ulatuvad lumikatte alt välja. Ühes uuringus leiti, et rabapüüd sõid ära 90% neile kättesaadavatest alaska pajude pungadest.[16] See takistab pajude kasvu, mõjutades kogu ökosüsteemi. Talvedel, mil lund on keskmisest vähem, ei tee rabapüüd pajudele suurt kahju, kuna nad toituvad siis lisaks pajupungadele ka madalama kasvuga taimeliikidest. Arvatakse, et arktiliste alade haljamaks muutumine mõjutab rabapüüde populatsiooni.[16]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü munad

Isased rabapüüd on territoriaalsed linnud. Isaslinnud saabuvad aprillis ja mais paaritumisaladele ning kujundavad välja oma territooriumid. Nad kaitsevad agressiivselt oma territooriumi teiste isaslindude eest. Emaslinnud saabuvad paar nädalat hiljem ja siis hakkavad isaslinnud mängima, tehes mängulendu, võttes sisse mängupoose ja ähvardades teisi isaslinde. Kui emaslind on valinud kaaslase ja pesapaiga, siis muneb ta 6–10 muna maapinnale madalasse lohukesse. Pesa on tavaliselt varjulises paigas ja vooderdatud ümbruskonnast korjatud rohu ja puhmastaimedega.[2]

Väike osa isaslindudest on polügaamsed, kuid enamik monogaamsed. Nad on pühendunud nii pesa kui paarilise kaitsmisele, eriti haudumisperioodil. Sellel ajal võivad suurimaks ohuks olla liigikaaslased.[17] Kuigi täiskasvanud rabapüüd on taimtoidulised, söövad tibud ka putukaid.[2] Enamikul teistel kanalastel hoolitseb vaid emaslind tibude eest, aga rabapüü isaslind aitab nii toitmise kui tibude kaitsmisega. Ta võib võtta hoolitsemise täielikult üle, kui emaslind sureb. Eriti kaitseb isane järglasi kiskjate eest ning nii emaslind kui isaslind võivad sissetungijaid rünnata või neid eemale meelitada, teeseldes murtud tiiba. Siiski on tibud vastamisi paljude ohtudega, nagu näiteks rebased, röövlinnud, teistest maha jäämine, ilmastikuolud ja parasitaarhaigused nagu koktsidioos. Vähem kui 35% tibudest elab 11 kuu vanuseks ja vaid üksikud neist jõuavad suguküpsuseni. Soodsatel aegadel võivad aga paljud järglased ellu jääda, rabapüü populatsioonile on omane väga suur muutlikkus.[2]

Septembris hakkavad linnuperekonnad moodustama parvesid. Emased ja noorlinnud rändavad talvituma soodsamatesse paikadesse, mis võivad olla 160 km kaugusel nende pesitsuskohtadest. Isased võivad samuti moodustada väiksemaid parvi, kuid tavaliselt ei rända nad nii kaugele nagu emased.[2]

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Rabapüü on Alaska tunnuslind.

Kaitsestaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Liik on maailmas laialt levinud ega ole haruldane. IUCN on rabapüü on klassifitseerinud soodsas seisundis liigiks. Ehkki mõnes piirkonnas arvatakse arvukust kahanevat, on rabapüü üldine arvukus ligikaudu 40 miljonit isendit.[12]

Eestis on rabapüü väga haruldane ja kuulub seetõttu kaitstavate liikide I kategooriasse. Liigi levik piirdub siin vaid Ida-Virumaa soodega.[18] Pesitsusegset arvukust hinnati 2008.–2012. aastal 30–50 paarile.[19]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Braun, C. E.; Martin, K.; Robb, L. A. (1993). "Willow Ptarmigan". All about birds. The Cornell Lab of Ornithology. Retrieved 2013-02-07.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Willow Ptarmigan (Lagopus lagopus)". Small Game Hunting in Alaska. Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-05.
  3. ↑ "White-Tailed Ptarmigan (Lagopus leucurus)". Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-07.
  4. ↑ 4,0 4,1 Ridpath, S. M.; Thirgood, S. J. (1997). Birds of prey and red grouse. London: Stationery Office ISBN 0117021768.
  5. ↑ "Etymology of the Latin word "Lagopus"". MyEtymology. Retrieved 2013-09-01.
  6. ↑ 6,0 6,1 "Willow Grouse (Lagopus lagopus)". Internet Bird Collection. Retrieved 2013-07-17.
  7. ↑ Válóczi, Tibor (1999): A Vaskapu-barlang (Bükk-hegység) felső pleisztocén faunájának vizsgálata [Investigation of the Upper-Pleistocene fauna of Vaskapu-Cave (Bükk-mountain)]. Folia Historico Naturalia Musei Matraensis 23: 79–96 [Hungarian with English abstract]. PDF fulltext
  8. ↑ Boev, Zlatozar (2002). "Tetraonidae VIGORS, 1825 (Galliformes – Aves) in the Neogene-Quaternary record of Bulgaria and the origin and evolution of the family". Acta Zoologica Cracoviensia 45 (Special Issue): 263–282.
  9. ↑ Mlíkovský, Jirí (2002): Cenozoic Birds of the World (Part 1: Europe). Ninox Press, Prague. ISBN 80-901105-3-8 PDF fulltext
  10. ↑ Mourer-Chauviré, C.; Philippe, M.; Quinif, Y.; Chaline, J.; Debard, E.; Guérin, C.; Hugueney, M. (2003). "Position of the palaeontological site Aven I des Abîmes de La Fage, at Noailles (Corrèze, France), in the European Pleistocene chronology". Boreas 32 (3): 521–531. doi:10.1080/03009480310003405.
  11. ↑ Tomek, Teresa; Bocheński, Zygmunt (2005). "Weichselian and Holocene bird remains from Komarowa Cave, Central Poland". Acta Zoologica Cracoviensia 48A (1–2): 43–65. doi:10.3409/173491505783995743.
  12. ↑ 12,0 12,1 BirdLife International (2012). "Lagopus lagopus". IUCN Red List of Threatened Species. Version 2013.2. International Union for Conservation of Nature. Retrieved 26 November 2013.
  13. ↑ Morland, Sarah. "Lagopus lagopus: willow grouse; red grouse". Animal Diversity Web. University of Michigan. Retrieved 2013-09-01.
  14. ↑ Wilson, Scott; Martin, Kathy (2008). "Breeding habitat selection of sympatric White-tailed, Rock and willow ptarmigan in the southern Yukon Territory, Canada". Journal of Ornithology 149 (4): 629–637. doi:10.1007/s10336-008-0308-8.
  15. ↑ 15,0 15,1 Stokkan, K. A. (1992). "Energetics and adaptations to cold in Ptarmigan in winter". Ornis Scandinavica 23 (3): 366–270. doi:10.2307/3676662. JSTOR 3676662.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16.Tape, K. D.; Lord, R.; Marshall, H. P.; Ruess, R. W. (2010). "Snow-mediated ptarmigan browsing and shrub expansion in Arctic Alaska". Ecoscience 17 (2): 186–193. doi:10.2980/17-2-3323.
  17. ↑ Martin, Kathy (1984). "Reproductive defence priorities of male willow ptarmigan (Lagopus lagopus): enhancing mate survival or extending paternity options?". Behavioral Ecology and Sociobiology 16 (1): 57–63. doi:10.1007/BF00293104.
  18. ↑ Rabapüü (Lagopus lagopus)
  19. ↑ Eesti Lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2008–2012 (pdf)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rabapüü&oldid=6436370"