Rabapüü

Allikas: Vikipeedia
Rabapüü
Willow grouse standing.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kanalised Galliformes
Sugukond: Faasanlased Phasianidae
Perekond: Püü Lagopus
Liik: Rabapüü
Ladinakeelne nimetus
Lagopus lagopus
(Linnaeus, 1758)

Rabapüü (Lagopus lagopus) on kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda kuuluv linnuliik. Briti saartel on ta tuntud ka keldi rabapüüna, mida varem peeti eraldi liigiks. Tegu on paikse liigiga, kes tegutseb kasemetsades ja teistes metsades ning nõmmedel Põhja-Euroopas, Skandinaavia tundrates, Siberis, Alaskal ja Põhja-Kanadas, eriti Newfoundland ja Labradori provintsis. Ta on Alaska tunnuslind. Suvel on linnud peaaegu üleni pruunikad, laigulise sulestikuga, kuid talvel on nad üleni valged, vaid mõned sabasuled on mustad (Briti populatsioonidel ei esine talvesulestikku). Liigina on ta vähe muutunud võrreldes Pleistotseeni aegse linnuga, kes rändas tundrates. Munemine leiab aset kevadel, pinnasesse kraabitud lohku munetakse 4–10 muna. Tibud on iseseisvad ja lahkuvad peagi pesast, ning kuni nad on noored, hoolitsevad nende eest mõlemad vanalinnud. Tibud söövad putukaid ning noori taimevõrseid, täiskasvanud linnud on täiesti herbivoorsed ja söövad suvel lehti, lilli, pungi, seemneid ja marju; talvel söövad nad pajupungi ja noori pajuoksi ning kääbuspõõsastike oksi ja pungi.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on keskmise kuni suure territooriumiga maapinnal pesitsev lind ning on kõige arvukam kolmest lumepüü liigist. Isased ja emased on umbes ühesuurused, täiskasvanu pikkus varieerub 35–44 cm, tiiva siruulatus vahemikus 60–65 cm. Kaal on 430–810 grammi. Ta on sügava rindmikuga ja küllaltki pika kaelaga ning laia nokaga. Jalad on lühikese sulestikuga kaetud ning lühikese ümara sabaga. Suvel on isaslindudel sulestik marmorkarva pruunikas, kael ja rindmik on punaka varjundiga, saba on must ja tiivad altpoolt valged, silmatorkamatud kotid silmade kohal mis muutuvad punaseks ja on esileküündivad paaritumishooajal. Emaslinnud on sarnase välimusega, aga puuduvad kotid silmade kohal ja on laialivalguvalt pruunide ja valgete sulgedega kõhul. Talvel muutuvad nii isastel kui emastel sulestikud täielikult valgeks, välja arvatud mõned mustad suled sabas. Noored linnud sarnanevad täiskasvanud lindudega. [1][2] Rabapüüd saab eristada lähedalt suguluses oleva kivipüüga (Lagopus muta) sellega, et on suurem ning paksema nokaga; rabapüü üldiselt puude otsas ei istu. Samas eelistab kivipüü kõrgemaid kohti ja vähem viljakaid piirkondi. Suvel on sulestik pruunim ning talvel puudub isasel rabapüül must triip silmade ja noka vahel, nagu on kivipüül. [1] Valgesabapüü (Lagopus leucura) Põhja-Ameerikas on rabapüüst pisem ning tal on valge saba ja hallikirjum pruunikas sulestik, tiivaääred ääristatud valgete sulgedega, samuti valge kõhualune. Valgesabapüü elutseb alaliselt puude piirist kõrgemal, ehk siis kohtades, kus puid praktiliselt pole. [3] Iseloomulik Briti saarte alamliik L.I.scoticus (keldi rabapüü) oli kunagi tunnistatud eraldiseisvaks Briti liigiks, aga nüüd siiski määratud alamliigiks. See nõmmedel elutsev lind on punakaspruuni sulestikuga, tema jalad on valged.[4] Rabapüül on madala kõlaga kurguhäälne kärisev hääl, mis meenutab mootorsae käivitamist, vaheldudes ka kloppimist meenutava heliga. Kui linnu asukoht on võõra poolt paljastatud, siis isaslind teeb kõrisevat ja haukumist meenutavat häält.[1]

Taksonoomia ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü teaduslik nimi, Lagopus lagopus on tuletatud iidsest kreekakeelsest sõnast lagos (λαγως) “jänes“+pous(πους) “jalg“, mis viitab linnu sulgedega kaetud jalgadele, tänu millele on kergem külmunud maastikul hakkama saada. [5]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

19 alamliiki on tunnustatud, mõned neist ei ole aga usutavasti kehtivad alamliigid. Enamik erinevad väga vähe välimiku suhtes, kuid keldi rabapüü (L.I. scoticus) on üsna erinev. Taksonoomia on segadust tekitav osalt seetõttu, et sulestik muutub mitu korda aastas nii värvilt kui ka mustrilt; ka suvine sulestik varieerub üsna palju: [6]

  • scoticus (Latham, 1787) – Briti saarestik
  • variegatus (Salomonsen, 1936) – Trondheim, Norra
  • lagopus (Linnaeus, 1758) – Skandinaavia, Soome ja Põhja-Euroopa Venemaa
  • rossicus Serebrovsky, 1926 – Balti riigid ja Kesk-Venemaa
  • birulai Serebrovsky, 1926 – Uus-Siber
  • maior Lorenz, 1904 – Kagu-Venemaa, Põhja-Kasahstan ja Edela-Siber
  • brevirostris Hesse, 1912 – Altai mäestik ja Sajaanide mäestik
  • kozlowae Portenko, 1931 – Lääne-Mongoolia
  • sserebrowsky Domaniewski, 1933 – Ida-Siber
  • kamtschatkensis Momiyama, 1928 – Kamtšatka ja Kuriili saared
  • okadai Momiyama, 1928 – Sahhalini saar
  • muriei Gabrielson & Lincoln, 1959 – Aleuutide saarestik ja Kodiaki saar
  • alexandrae Grinnell, 1909 – Alaska ja Briti Columbia
  • alascensis Swarth, 1926 – Alaska
  • leucopterus Taverner, 1932 – arktilised saared Põhja-Kanadas
  • albus (Gmelin, 1789) – Põhja-Kanada
  • ungavus Riley, 1911 – Põhja-Québec ja Põhja-Labrador
  • alleni Stejneger, 1884 – Newfoundland

Rabapüü paaritub sageli tedrega (Tetrao tetrix) ja laanepüüga (Tetrastes bonasia) ning vahel ka metsisega (Tetrao urogallus), kuusepüüga (Falcipennis canadensis) ja lumepüüga (Lagopus muta).[6] Pleistotseeni ajal oli rabapüü laialt levinud Euroopa mandril. Autorid, kes tunnevad ära paleo alamliigid, on nimetanud liigi Pleistotseeni rabapüüks L.I. noaillensis (kuigi vanem nimetus medius võib olla õigem). Sellised marginaaselt erinevad linnud on järk-järgult muutunud varasemas (Pliotseenis) Lagopus atavus tänapäevasteks liikideks. Pleistotseeni rabapüü on kinnistunud erinevatele aladele kuni Vistuliani jäätumiseni umbes 10 000 aastat tagasi, ajal, mil kõik identsed liigid praegu elavate lindudega taandusid tundra levila põhja poole. [7][8][9][10][11]

Levik ja elupaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on levinud põhjapiirkondades. See linnuliik elab Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Mongoolias, Venemaal, Kasahstanis, Tšehhis, Soomes, Norras, Rootsis, Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias.[12] Ta on hõivanud peamiselt subalpiinsed ja subarktilised elupaigad, näiteks hõredad männimetsad ja kasemetsad, paju- ja lepatihnikud, kanarbikunõmmed, tundrate ja mägede nõlvad. Talvel võivad emaslinnud ja noorlinnud liikuda madalamatele kõrgustele ning otsida varju orgudest või rohkema taimestikuga aladelt, isaslinnud seevastu tavaliselt jäävad subalpiinsesse piirkonda.[13] Keldi rabapüü on tavaline kanarbikunõmmedel Põhja- ja Lääne-Britannias ning teatud piirkondades Iirimaal.[4]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on varieeruva toitumisega, see sõltub aastaaegadest.[14] Ta on taimetoiduline enamuse oma elust ning toitub erinevatest taimedest ja taimeosadest.[15] Noorlinnud võivad toituda ka putukatest, kuna neil ei ole veel välja arenenud pimesool ja nad ei pruugi suuta kõiki taimi veel seedida. Suvel on lindude toit mitmekesine ja võib koosneda marjadest, õitest, lehtedest, seemnetest ning noortest oksavõrsetest.[15] Alaskal toituvad täiskasvanud linnud peamiselt pajudest (nt Alaska paju Salix alaxensis), pajulehtedest suvel, talvel ja varakevadel pungadest, noortest võrsetest, urbadest – need katavad lindude põhilise toiduvajaduse.[16] 21.sajandi alguses hakkasid arktilisel Alaskal levima põõsastikud, mis arvatavalt mõjutab rabapüüde talvist söögivalikut. Kuna rabapüüd söövad noori võrseid, pungi ja lehti, siis on nad aidanud kujundada vastava ala maastikku.[16] Pärast tugevaid lumetorme ei pääse linnud ligi väiksematele, lumega laetud puhmastikele ning leiavad kõhutäie vaid neist puhmastikest, mille oksad ulatuvad lumevaiba alt välja. Ühe uuringu järgi on leitud, et 90% Alaska pajude pungadest on ära söödud rabapüüde poolt. [16] Sellepärast on pajud kasvult kängu jäänud, mõjutades kogu ökosüsteemi. Sellistel talvedel, mil lund on keskmisest vähem, ei ole rabapüüde söömingud teinud väga suurt kahju, kuna nad toituvad siis lisaks pajupungadele ka madalamakasvulistetest taimeliikidest. Ollakse arvamusel, et arktiliste alade haljastus mõjutab rabapüüde populatsiooni.[16]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isased rabapüüd on territoriaalsed linnud. Isaslinnud saabuvad paaritumisaladele ja kujundavad välja oma territooriumid aprillis ning mais. Nad kaitsevad agressiivselt alasid teiste isaslindude eest. Emaslinnud saabuvad paar nädalat hiljem ning sel ajal isaslinnud kurameerivad nendega lennutrikke tehes, uhkeldava kõnnakuga ja saba lehvitamisega. Kui emaslind on valinud kaaslase ja munemiskoha, siis emaslind muneb umbes 6–10 muna madalasse maapinnalohukesse. Pesapaik on tavaliselt peidetud ja vooderdatud ümbruskonnast korjatud rohu ja puhmastaimedega. [2] Väike osa isaslindudest on polügaamsed, kuid enamik monogaamsed. Nad on pühendunud nii pesa kui paarilise kaitsmisele, eriti haudumisperioodil, kui munad on peagi koorumas. Sellel ajal võib olla suurim oht liigikaaslased.[17] Kuigi täiskasvanud rabapüüd on taimetoidulised, siis tibud söövad putukaid.[2] Enamus teistel püü liikidel hoolitseb vaid emaslind tibude eest, aga rabapüü isaslind aitab nii toitmise kui tibude kaitsmisega. Ta võib võtta hoolitsemise täielikult üle, kui emaslind sureb. Eriline on ka see, et isaslind kaitseb noorlinde kiskjate eest ning nii emaslind kui isaslind võivad otseselt üritada rünnata sissetungijaid või meelitada ründajaid eemale, teeseldes murtud tiiba. Siiski on tibud vastamisi paljude ohtudega, mis hõlmab rebaste rünnakuid, saagijahil olevaid linde, või kaotsiminekut ülejäänud rühmast, halba ilma ja parasiitide haigusi. Vähem kui 35% tibudest elab üle 11 kuud ja vaid üksikud neist jõuavad sigimiseni. Soodsatel aegadel võivad paljud järglased ellu jääda; rabapüü populatsioon on vastupidav suurte arvukuste kõikumiste suhtes.[2] Septembris hakkavad linnuperekonnad moodustama parvesid. Emased ning noorlinnud rändavad talvituma soodsamatele asumaadele (metsastesse orgudesse, mägisematesse kohtadesse), mis võivad olla 160 km eemal nende sigimispaikadest. Isased võivad samuti moodustada väiksemaid parvi, kuid tavaliselt ei rända nad nii kaugele nagu emased.[2]

Rahvuslind[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rabapüü on Alaska tunnuslind.

Staatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liik on laialt levinud ega ole haruldane. IUCN on rabapüü on klassifitseerinud “soodsas seisundis“ liigiks. Ehkki mõnes piirkonnas on teda vähe, hinnatakse rabapüü üldist arvukust neljale miljonile indiviidile.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Braun, C. E.; Martin, K.; Robb, L. A. (1993). "Willow Ptarmigan". All about birds. The Cornell Lab of Ornithology. Retrieved 2013-02-07.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Willow Ptarmigan (Lagopus lagopus)". Small Game Hunting in Alaska. Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-05.
  3. "White-Tailed Ptarmigan (Lagopus leucurus)". Alaska Department of Fish and Game. Retrieved 2013-02-07.
  4. 4,0 4,1 Ridpath, S. M.; Thirgood, S. J. (1997). Birds of prey and red grouse. London: Stationery Office ISBN 0117021768.
  5. "Etymology of the Latin word "Lagopus"". MyEtymology. Retrieved 2013-09-01.
  6. 6,0 6,1 "Willow Grouse (Lagopus lagopus)". Internet Bird Collection. Retrieved 2013-07-17.
  7. Válóczi, Tibor (1999): A Vaskapu-barlang (Bükk-hegység) felső pleisztocén faunájának vizsgálata [Investigation of the Upper-Pleistocene fauna of Vaskapu-Cave (Bükk-mountain)]. Folia Historico Naturalia Musei Matraensis 23: 79–96 [Hungarian with English abstract]. PDF fulltext
  8. Boev, Zlatozar (2002). "Tetraonidae VIGORS, 1825 (Galliformes – Aves) in the Neogene-Quaternary record of Bulgaria and the origin and evolution of the family". Acta Zoologica Cracoviensia 45 (Special Issue): 263–282.
  9. Mlíkovský, Jirí (2002): Cenozoic Birds of the World (Part 1: Europe). Ninox Press, Prague. ISBN 80-901105-3-8 PDF fulltext
  10. Mourer-Chauviré, C.; Philippe, M.; Quinif, Y.; Chaline, J.; Debard, E.; Guérin, C.; Hugueney, M. (2003). "Position of the palaeontological site Aven I des Abîmes de La Fage, at Noailles (Corrèze, France), in the European Pleistocene chronology". Boreas 32 (3): 521–531. doi:10.1080/03009480310003405.
  11. Tomek, Teresa; Bocheński, Zygmunt (2005). "Weichselian and Holocene bird remains from Komarowa Cave, Central Poland". Acta Zoologica Cracoviensia 48A (1–2): 43–65. doi:10.3409/173491505783995743.
  12. 12,0 12,1 BirdLife International (2012). "Lagopus lagopus". IUCN Red List of Threatened Species. Version 2013.2. International Union for Conservation of Nature. Retrieved 26 November 2013.
  13. Morland, Sarah. "Lagopus lagopus: willow grouse; red grouse". Animal Diversity Web. University of Michigan. Retrieved 2013-09-01.
  14. Wilson, Scott; Martin, Kathy (2008). "Breeding habitat selection of sympatric White-tailed, Rock and willow ptarmigan in the southern Yukon Territory, Canada". Journal of Ornithology 149 (4): 629–637. doi:10.1007/s10336-008-0308-8.
  15. 15,0 15,1 Stokkan, K. A. (1992). "Energetics and adaptations to cold in Ptarmigan in winter". Ornis Scandinavica 23 (3): 366–270. doi:10.2307/3676662. JSTOR 3676662.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16.Tape, K. D.; Lord, R.; Marshall, H. P.; Ruess, R. W. (2010). "Snow-mediated ptarmigan browsing and shrub expansion in Arctic Alaska". Ecoscience 17 (2): 186–193. doi:10.2980/17-2-3323.
  17. Martin, Kathy (1984). "Reproductive defence priorities of male willow ptarmigan (Lagopus lagopus): enhancing mate survival or extending paternity options?". Behavioral Ecology and Sociobiology 16 (1): 57–63. doi:10.1007/BF00293104.
Rabapüü munad.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]