Kultuuriteadus ja loodusteadus

"Kultuuriteadus ja loodusteadus" ("Kulturwissenschaft und Naturwissenschaft") on Heinrich Rickerti teos, milles ta arendab edasi Wilhelm Windelbandi kõnes "Ajalugu ja loodusteadus" esitatud ideid.

Raamat ilmus 1899 Tübingenis väikese brošüürina; teine, täiendatud ja ümbertöötatud trükk ilmus 1910.

See on mõeldud autori teadusfilosoofiliste vaadete üldarusaadava (teadlastele arusaadava) esitusena. Teises trükis sisalduvad ka Rickerti vastused vastuväidetele.

Aastal 1911 ilmus Peterburis kirjastuse Obrazovanije väljaandel venekeelne tõlge, mille toimetaja oli Sergei Gessen.

Sisukokkuvõte

1910. aasta eessõna

Kandsin siinse essee põhiideed ette 1898 kohaliku kultuuriteadusliku seltsi esimesel istungil, ja ettekanne anti lühikese esseena trükki ning müüdi läbi. Ma ei tahtnud välja anda uut trükki, sest sellisel kujul ta mind pärast raamatu "Loodusteadusliku mõistemoodustuse piirid" (1896–1902) lõpetamist enam ei rahuldanud: väärtuste tähtsus kultuuriteadustes polnud seal küllalt selgelt läbi töötatud. Tahtsin ka vastata oma metodoloogiliste vaadete oponentidele. Siinses ümbertöötatud ja täiendatud väljaandes pole võrreldes mu teiste töödega peaaegu midagi uut. Ta on mõeldud eriteadlastele, kes tahavad mõista oma tegevuse olemust, kuid ei taha süveneda paksudesse loogikaraamatutesse. Ta sobib ka ülalmainitud teose sissejuhatuseks ning tahab eelkõige näidata teaduste klassifikatsiooni probleemi raskust.

Freiburg, märts 1910

I. Probleemiasetus

Raske on leida ühist nimetajat niisugustele loodusteadustest erinevatele kogemusteadustele, nagu teoloogia, õigusteadus, ajalugu ja filoloogia. Kas mitte vastav määratletud mõiste pole puudu? Püüamegi välja töötada mõiste, mis määratleks mitteloodusteaduslike distsipliinide ühised huvid, ülesanded ja meetodid, ning piiristada neid loodusteaduse meetoditest. Arvan, et kõige paremini väljendab seda mõistet sõna "kultuuriteadus". Mis on kultuuriteadus ja mis suhtes ta on loodusteadusega?

Meil on siin tegu loogika, täpsemalt teadusõpetuse või meetodiõpetuse ühe haruga. Meid ei huvita üksikute teadusharude eripära, viis, kuidas üks või teine teadusharu endale vajaliku materjali leiab. Erinevust, mis meid huvitab, võib selgelt näha alles materjali korrastamise ja töötlemise faasis ning seal, kus see on lõpule viidud. Eriteadlased peavad seda faasi enesestmõistetavaks. Loogika, teadusõpetus, saab lähtuda ainult üldistest erinevustest mõtlemises. Meie ülesanne on paika panna see lähtepunkt, nimelt teadusliku mõtlemise kaks põhivormi – kaks äärmust, mille vahel paiknevad kõik kogemusteadused. Et seda erinevust selgelt väljendada, tuleb mõtteliselt lahku viia asjad, mis tegelikkuses on läbi põimunud. Sellepärast tuleb käesoleva esituse järeldusi võtta vaid orienteeriva skeemina. Loogika aitab kultuuriteadustel kaitsta oma iseseisvust loodusteaduslikku meetodit ainuõigeks pidava naturalismi eest.

Kuigi kaugeltki mitte iga loodusteadlane ei saa oma tegevuse loogilisest olemusest selgesti aru, on ta ajaloolise olukorra tõttu soodsamas olukorras kui kultuuriteadlane. Puudutan mõne sõnaga selle olukorra põhjusi.

II. Ajalooliselt kujunenud olukord

Loodusteaduse filosoofilisel põhjendamisel on juba suure töö ära teinud osalt eriteadlased, osalt filosoofia. Kepleril, Galileil ja Newtonil käis empiiriline tegevus käsikäes püüdega oma tegevuse olemust mõista, ja see ka õnnestus. 17. sajandi filosoofia on loodusteadustega läbi põimunud ning uurib edukalt ka loodusteaduslikku meetodit (René Descartes, Leibniz). 18. sajandi lõpus jõudis Kant looduse mõisteni asjade olemisena, kuivõrd see on määratud üldiste seadustega, kitsendades looduse mõiste rakendatavuse eriteaduste vallale. Looduse mõiste ainult võitis sellest: ta muutus määratletumaks ja selgemaks; isegi kui pisut mahajäänud filosoofia püüabki naasta looduse mõiste eksklusiivse valitsemise juurde, ei sünni sellest loodusteadustele suurt kahju. Looduse mõiste jääb peamises samaks. Halvimal juhul maksab vana metafüüsilise naturalismi tagasitulek kätte paljude loodusteaduste abituse näol kõige üldisemate teooriate, näiteks atomistika ja energeetika, mõningate raskuste ees. On küll kahju, et on veel loodusteadlasi, kes võtavad isikliku solvanguna, kui keegi neile ütleb, et mitte ainult nemad ei tegele teadusega; kuid üldiselt toob loodusteadlaste usk ainult loodusteadusliku mõtlemise õigsusse kaasa selle, et nad teadvustavad oma töö suurt tähtsust, ja see tekitab neis armastust oma töö vastu ja entusiasmi.

Loodusteadlane elab oma eelkäijate kogutud kapitali intressidest. Paljud vaimsed aarded on saanud nii enesestmõistetavateks, et pole enam mõtet uurida nende päritolu. Neid võib omada, tarvitsemata neid omandada. Kui jätta kõrvale mõned bioloogia valdkonnad, kus algselt täiesti ajaloolise arenguprintsiibi tähenduse ebaselge teadvustamine on toonud palju segadust ja kus organismimõistega seotud eesmärgimõiste viib ikka veel üsna kahtlastele metafüüsilis-teleoloogilistele konstruktsioonidele, siis näeme, et loodusteadused tuginevad vankumatule traditsioonile, neil on ühine eesmärk, mille poole nad koostöös pürgivad. Loodusteadus imponeerib oma ühtsuse ja suurte edusammudega, mille hulgas on mateeria üldine teooria.

Kultuuriteaduste kohta ei saa seda väita. Nad on palju nooremad ja poolikumad. Nad hakkasid elavalt arenema alles 19. sajandil. Üksikutes valdkondades töötavad teadlased sealgi suure enesekindlusega, kuid üksnes tänu ühele või teisele geniaalsele uurijale, kes on neile eeskujuks. Neil peaaegu puudub kalduvus metodoloogilisele uurimisele. Ainult üksikutes valdkondades on oma tegevuse olemuse sügavamaid uurimusi (keeleteaduses Hermann Paul, poliitilises ökonoomias Carl Menger ning viimasel ajal Max Weber). Pole juhuslik, et need on just need alad, kus loogiliselt kauged meetodid on tihedalt läbi põimunud: see tekitab loogilisi probleeme. Igatahes ei ole kultuuriteaduste laiemat filosoofilist põhjendust kaugeltki sel määral, nagu on loodusteaduste puhul.

Tõsi küll, filosoofias, mis töötab kultuuriteadustega liidus, tajub nende motiive ning suudab neile tagasi toimida, on juba varem selles suunas palju ette võetud. Kantki oli algselt pigem naturalistliku maailmavaate lõhkuja kui loodusteaduse tunnetusteoreetiline põhjendaja. Kuigi tema mõjul tekkisid mõned antinaturalistlikud voolud ning mõned tema pooldajad ei mõistnud, millise kõigutamatu aluse Kant andis loodusteadustele ja nende tähtsusele, ning aitasid sellega kaasa "idealistliku" ja antinaturalistliku filosoofia diskrediteerumisele, ei saa eitada, et medali pöördküljele energiliselt osutades avaldasid nad tohutut mõju. Saksa idealistid andsidki mõnes mõttes kultuuriteadustele põhimõisted, eriti Hegel, kes täiesti teadlikult võttis ajaloolise elu oma maailmavaate aluseks. Et huvi saksa idealismi vastu kasvab, õpib meie aeg jälle midagi suurelt idealistlikult arengufilosoofilt. Ent tänapäeval ei tohi Hegeli süsteemi tervikuna vastu võtta ega tema kirjatähte ellu äratada. Teistestki varasematest katsetest on tänapäeval vähe kasu. 19. sajandi keskel saksa vaimuelu sajandipikkune traditsioon katkes ja mitmed saksa filosoofia elemendid, mis on ajaloolise elu mõistmiseks tähtsad, on peaaegu täielikult unustatud. Isegi kui kasutatakse Hegeli kategooriaid, ei mõisteta nende tegelikku tähtsust. Darvinismis nähakse "uut" ajaloofilosoofiat ning sellise segiajamise tõttu apelleeritakse kultuuriteadustes täiesti tõsiselt loodusteaduslikule meetodile. Just ajalooteaduses oli elav vaidlus selle teaduse meetodite ja eesmärkide üle, mis oleks vaevalt saanud tekkida, kui side saksa filosoofia traditsiooniga oleks tihedam.

Nüüd lähen kriitika juurde tänapäeva kõige levinuma arusaama kohta teaduste klassifikatsioonist ning seejärel piirdun oma vaadete süstemaatilise esitamisega.

III. Põhiline vastandus

Et teadused erinevad nii aine kui ka meetodi poolest, tuleb neid ka klassifitseerida nii materiaalsest kui ka formaalsest seisukohast. Need kaks liigitusprintsiipi ei pruugi kokku langeda. Seda ei võeta alati arvesse. Nii on filosoofias peaaegu üldlevinud võtta liigitusaluseks looduse ja vaimu mõiste, kusjuures looduse all mõistetakse kehalist, vaimu all psüühilist olemist, ning sellest erinevusest tuletatakse ka erinevus loodus- ja vaimuteaduste meetodite vahel. Nii seatakse mehaanika kui üldise ja põhilise füüsikalise teaduse kõrvale põhilise vaimuteadusena psühholoogia kui üldine teadus vaimuelust ning oodatakse otsustavaid edusamme vaimuteaduses peamiselt psühholoogilise meetodi rakendamisest. Ajalugu on peetud rakenduspsühholoogiaks. Tänapäeval on filosoofias peaaegu üldtunnustatud, et teaduste klassifikatsioonis tuleb lähtuda eelkõige psüühilise olemise eripärast. Seda peavad enesestmõistetavaks isegi need, kes, nagu ajaloovaistuga mõtleja Wilhelm Dilthey, on mõistnud praeguse psühholoogia kõlbmatust ajaloole rakendamiseks; nad piirduvad ootusega, et tulevikus rajatakse uus psühholoogia.

Seevastu kogemusteadlased taipavad üha selgemalt, et termin "vaimuteadused" iseloomustab mitteloodusteadusi väga puudulikult. Leian, et looduse ja vaimu vastanduse pinnalt ei õnnestu mõista tegelikke erinevusi teaduste vahel. Püüan esialgse lühikese vormeliga esitada oma vaate.

Kuigi mitteloodusteaduslikud distsipliinid tegelevad peamiselt psüühilise olemisega, pole sellega veel leitud peamist liigitusalust. Selline liigitus ei võimalda seletada teadusliku huvi laadide erinevust ega suhtelist ühtsust kummagi teaduste klassi sees ega tuletada nende meetodite loogilist erinevust. Pole juhuslik, et psühholoogia vallas töötavad koos filosoofidega peamiselt loodusteadlased, teised "vaimuteadlased" aga enamasti üldse ei huvitu tänapäeva psühholoogiast. Põhjus peitub asjade loomuses. Tänapäeva psühholoogia meetodi rakendamine ajalooteadustele viib peaaegu kindlasti valele teele.

Teaduste klassifikatsiooni tarbeks pole võimalik leida kaht objektide rühma, mis oma olemise laadilt erineksid nagu keha ja hing, sest vähemalt meile kättesaadavas maailmas ei ole midagi sellist, mille uurimisel põhimõtteliselt ei saaks olla samasugune formaalne struktuur nagu loodusteadusel. Selles mõttes saab olla ainult üks teadus, sest on üks tegelikkus.

Sellepärast saab objektide materiaalne vastandus olla teaduste liigitusaluseks ainult juhul, kui tegelikkuse tervikus eraldatakse välja teatud hulk asju, mis on meile eriti tähtsad ning milles me seetõttu näeme midagi enamat pelgast loodusest. Nende loodusteaduslik uurimine on ebapiisav; nende kohta saab esitada veel küsimusi, mis puudutavad peamiselt objekte, mis sobivad sõna "kultuur" alla. Kultuuriobjektide erilisel tähtsusel põhinev liigitus loodusteadusteks ja kultuuriteadusteks väljendab kõige paremini seda huvide vastandlikkust, mis jaotab teadlased kaheks leeriks.

Sellest on veel vähe. Materiaalsele liigitusprintsiibile tuleb lisada formaalne. Ka kultuuri materiaalsetest eripäradest ei saa tuletada kultuuriteaduste eripärast meetodit ("kultuuriteaduslikku meetodit"). Ka väljendil "loodusteaduslik meetod" on mõte ainult juhul, kui sõna "loodus" ei tähista selles füüsilist maailma, vaid tal on kantilik, loogiline, formaalne tähendus: asjade olemine, kuivõrd asjad on määratud üldiste seadustega. Ka selle vastand peab olema puhtloogiline mõiste. Selleks on minu meelest ajaloo mõiste kõige laiemas mõttes: üksik olemine kogu oma erilisuses ja individuaalsuses, mis ongi üldise seaduse vastand. Sellepärast tuleb rääkida loodusteadusliku ja ajaloolise meetodi erinevusest.

Nii et formaalne liigitus ei lange materiaalse liigitusega kokku. Looduse ja ajaloo formaalne erinevus ei asenda siin looduse ja vaimu materiaalset erinevust. Ent ma püüan näidata, et formaalne ja materiaalne liigitusprintsiip on omavahel alalises seoses, sest kõiki kultuuri objekte tulebki esitada ajaloolisel meetodil ning seda meetodit saab mõista ainult seoses kultuuri mõistega. Siiski on loodusteaduslik meetod rakendatav ka kultuuri vallas ning teatud määral võib rääkida ka ajaloolisest meetodist loodusteaduses, nii et loogika jaoks on olemas vahealad, kus kultuuriteaduse objektide loodusteaduslik uurimine ja loodusteaduse objektide ajalooline uurimine on tihedalt seotud. Vaatamata kõigile ülemineku- ja vahevormidele kasutatakse looduse elu uurimisel siiski peamiselt loodusteaduslikku, kultuuri elu uurimisel peamiselt ajaloolist meetodit.

Järgnevas püüan seda teaduste klassifikatsiooni alust põhjendada.

IV. Loodus ja kultuur

Sõnad "loodus" ja "kultuur" ei ole ühemõttelised, ja eriti looduse mõistet saab täpsemalt määratleda ainult oma vastandi kaudu. Algses tähenduses on looduse saadused need, mis mullast vabalt välja kasvavad, kultuuri saadusi aga toodab inimese küntud ja külvatud põld. Loodus on kõik see, mis on ise tekkinud ja sündinud ning millel lastakse ise kasvada. Kultuur on see, mis on kas oma väärtustatud eesmärkide nimel tegutseva inimese poolt vahetult loodud või siis oli küll enne olemas, kuid inimene hellitab seda sellega seotud väärtuse pärast. Kõigis kultuuri nähtustes kehastub mingi inimese tunnistatud väärtus, mille pärast nad on loodud või mille pärast inimene neid hellitab; kõike, mis on ise tekkinud ja kasvanud, saab vaadelda väljaspool igasugust suhet väärtustega.

Nii et kultuuri objektides kätkevad väärtused. Me nimetame neid sellepärast hüvedeks, et eristada neid väärtustest enestest, mis ei kuulu tegelikkusse. Looduse nähtusi ei saa mõelda hüvedena, vaid seoseta väärtustega; kui kultuuri objekt jätta väärtustest ilma, saab sellest lihtsalt looduse osa.

Väärtuste kohta ei saa öelda, et nad eksisteerivad või ei eksisteeri, vaid ainult, et nad kehtivad või ei kehti. Kultuuriline väärtus kas faktiliselt tunnistatakse üldkehtivaks või siis postuleerib tema väärtuse ning üksiti nende objektide individuaalse tähtsuse, millega ta on seotud, vähemalt üks kultuurne inimene. Kui pidada silmas kultuuri sõna kõrgemas mõttes, siis on jutt mitte lihtsa himu objektidest, vaid hüvedest, mille väärtustamiseks või mille kallal töötamiseks me tunneme end moraalselt kohustatuna selle ühiskondliku terviku huvides, milles me elame, või mingil muul alusel. Nõnda me eristame kultuuri objektid nii sellest, mida väärtustatakse ja ihaldatakse ainult tungide toimel, kui ka sellest, millel on hüve väärtus peale tungi veel ainult tuju tõttu.

Selline looduse ja kultuuri vastandus, kuivõrd asi puudutab kahe objektide rühma erinevust, on tõesti teaduste liigituse aluseks. Religioon, kirik, õigus, riik, moraal, teadus, keel, kirjandus, kunst, majandus ning nende toimimiseks vajalikud tehnilised vahendid on kultuuri objektid ehk kultuurihüved selles mõttes, et nendega seotud väärtust tunnistavad kehtivaks kõik ühiskonnaliikmed või seda eeldatakse. Kui laiendada kultuuri mõistet nii, et selle alla saaksid mahtuda ka kultuuri alg- ja allakäiguastmed ning ka nähtused, mis kultuuri soodustavad või takistavad, siis ta hõlmab kõik religiooniteaduse, õigusteaduse, ajaloo, filoloogia, poliitilise ökonoomia jne, s.o kõigi "vaimuteaduste", välja arvatud psühholoogia objektid.

Asjaolu, et me arvame kultuuri alla ka põllumajanduse tootmisvahendid, samuti keemilised abivahendid, ei räägi meie kultuurimõiste vastu, vaid näitab, et see väljend sobib mitteloodusteaduslike distsipliinide kohta paremini kui "vaimuteadused". Kuigi tehnilisi leiutisi tehakse tavaliselt loodusteaduste abil, ei ole nad ise loodusteadusliku uurimise objektid.

Võib kahelda, kuhu kuuluvad näiteks geograafia ja etnograafia, kuid selle küsimuse lahendamine sõltub ainult sellest, mis vaatekohast nad oma esemeid vaatlevad, s.o kas puhta loodusena või seoses kultuurilise eluga.

Kultuurinähtusi peab küll vaatama mitte ainult seoses väärtusega, vaid ka seoses väärtustava psüühilise olendiga. Seega on tõesti seos looduse ja kultuuri vastanduse ning looduse ja vaimu vastanduse vahel. Kuid paljas psüühilise olemasolu ei tekita veel kultuuriobjekti, mistõttu seda ei saa kasutada kultuuri mõiste määratlemisel.

V. Mõiste ja tegelikkus

Lähen nüüd formaalse liigitusprintsiibi juurde.

Kõigepealt teen mõned üldised märkused teadusliku tunnetuse kohta üldse, võttes lähtepunktiks levinud arusaama tunnetusest kui tegelikkuse kujutisest. Tunnistamata seda ebaadekvaatseks, ei saa mõista mitte mingit teaduslikku meetodit ega teadusliku vormi mõistet.

Kuni tegelikkuse all ei mõisteta mitte meile vahetult tuntud ja kogemusele kättesaadavat maailma, vaid transtsendentset maailma tajutava maailma "taga", tundub kujutiseteooria mõttekana. Tunnetuse ülesanne oleks siis moodustada vahetult antud materjalist ettekujutusi või mõisteid, mis sellele transtsendentsele maailmale täpselt vastaksid. Näiteks Platoni tunnetusteooria järgi on tegelikud ideed, mis on erinevalt meelelise maailma alati erilistest ja üksikutest, mitte tegelikest asjadest üldised; tõesed ettekujutused on üldised ja peegeldavad ideid. Samamoodi peab tänapäeva füüsik antud maailma selle kvantitatiivsete määratlustega "subjektiivseks", objektiivseks aga aatomite kvantitatiivselt määratletud maailma; tunnetuse ülesanne on moodustada kvantitatiivselt määratletavaid ettekujutusi või mõisteid, mis on tõesed sellepärast, et nad peegeldavad tegelikkust.

Kui see peakski nii olema, siis me vähemalt vahetult ei tea antud tegelikkuse taga olevast maailmast midagi, nii et me ei saa mitte kunagi vahetult nentida koopia sarnasust originaaliga. Sellepärast me saame tunnetuse olemuse mõistmist alustada ainult selle ümberkujundamise uurimisest, mille abil luuakse transtsendentsele maailmale vastavaid ettekujutusi ja mõisteid. Nii et ka transtsendentse tõemõiste korral peab loogika alguses vaatlema tunnetust mitte kujutamisena, vaid antud ettekujutusmaterjali ümberkujundamisena mõiste abil, sest see protsess, mis loob otsitava kujutise transtsendentaalsest maailmast, on ainus, mis on loogikale vahetult kättesaadav.

Aga võib-olla on see transtsendentaalne tõemõiste täiesti ebaadekvaatne ning meie tunnetus piirdub vahetult antud, immanentselt meelelise maailmaga, nii et selle maailma kujutamine ongi tunnetuse ainus ülesanne. Niisugune tõemõiste nõuab nähtavasti vähem eeldusi, sest sel juhul saab vahetult nentida kujutise kokkulangemist originaaliga. Ent just siin tekitab kujutiseteooria eriti tõsiseid kahtlusi. Selle teooria järgi sõltuks tunnetuse protsess ainult sellest, mil määral õnnestub tegelikkust korrata. Kuid siis oleks kõige parem tunnetaja peegel. Mida see aga tunnetajale annaks? Täiuslikul koopial on teaduslikku väärtust ainult juhul, kui kujutatud kogemusobjekt pole meile vahetult kättesaadav, kuid kõige täiuslikumgi tegelikkuse koopia iseenesest ei sisalda eneses veel kaugeltki mitte tunnetust. Nii et kas ka mitte sel juhul pole teaduslik tunnetus pigem tegelikkuse ümberkujundamine ning kas pole kujutiseteooria ilma transtsendentse maailma eelduseta mitte juba ilmselt ebaadekvaatne?

Võidakse väita, et tunnetusega ei tahetagi saavutada mitte midagi muud kui tegelikkuse täpset kirjeldust ning kõigel muul puudub teaduslik väärtus. Ent see on võimatu, ning järelikult, kui miski seni tehtu üldse on tunnetus, siis tunnetamine on tegelikkuse lihtsustav ümberkujundamine.

Siit tuleneb järeldus, et empiiriline reaalsus on "irratsionaalne". Vahetult antud olemises ei ole järske piire, vaid üksnes järkjärgulised üleminekud. Antud reaalsus on näitlik. Nimetame seda pidevuse printsiibiks. Ükski reaalne asi ega protsess ei ole teisega täpselt ühesugune, vaid üksnes rohkem või vähem sarnane: tal on oma individuaalne eripära. Nimetame seda heterogeensuse printsiibiks. Nii ka üleminekud on heterogeensed: kõikjal on heterogeenne pidevus, ning see teeb reaalsuse mõistetamatuks, irratsionaalseks, teda ei saa mõistetega haarata "sellisena, nagu ta on". Seega viib kujutiseteooria järjekindel rakendamine absoluutse skeptitsismini, sest mõistetega ei saa reaalsust täpselt reprodutseerida.

Tuleb hoopis küsida, kuidas mõiste saab võimu reaalsuse üle. Reaalsus saab ratsionaalseks ainult tänu heterogeensuse ja pidevuse mõistelisele lahutamisele. Kontiinuumi saab mõistega haarata ainult juhul, kui ta on homogeenne; heterogeenset keskkonda saab mõistega haarata ainult juhul, kui me teeme sellesse vahed sisse, muudame selle diskreetseks. Nii on teadusel kaks mõistete moodustamise teed: heterogeenne pidevus kujundatakse kas homogeenseks pidevuseks või heterogeenseks katkelisuseks. Niivõrd kui see on võimalik, saab reaalsust nimetada ratsionaalseks. Irratsionaalseks jääb ta ainult juhul, kui tahetakse ainult kujutada, mitte ümber kujundada. Esimene tee on matemaatika tee. Matemaatika "aprioorsus" on võimalik tänu homogeensusele. "Eelarvamus" aprioorse otsustuse mõttes mittevaadeldava ja kogemuses mitteantu kohta on võimalik seal, kus me kunagi ei kohta midagi põhimõtteliselt uut. Matemaatika moodustistel pole mitte mingit reaalset olemist, sest reaalsus on kvalitatiivselt määratletud. Kui aga tahta säilitada kvaliteeti ning seega reaalsust, siis tuleb pidevus katkestada. Sellega aga kaotatakse reaalsusest kõik, mis ei mahu mõistete piiresse. Mõistete vahele jääb alati midagi haaramatut. Mõistete abil saab vaid rajada silla üle reaalsuse voo. Siiski on nõnda saadud mõisted reaalsusele lähemal kui matemaatiliste mõistete homogeenne ja puhtkvantitatiivne keskkond.

Reaalsust, "nagu ta tegelikult on," ei haara ükski mõiste. Ainult ühel teadusel võib tekkida illusioon, nagu ta mõistaks reaalsust täielikult ja jäägitult: see on matemaatiline füüsika. Põhiliselt sellele teadusele toetub tänapäeva ratsionalism. Füüsika tegeleb küll reaalse olemisega, kuid ometi tundub, nagu katkelisus, milleks füüsika peab heterogeense reaalsuse lahutama, muutub jälle pidevaks moodustiseks, nii et mõistega haaratakse heterogeenset pidevat tegelikkust ennast. Teised teadused reaalsusest peavad igal juhul piirduma reaalsuse mingi ühe, suhteliselt väikese osaga, ning nende tunnetus peab olema lihtsustus.

Teadused, mille meetodid ei ole suvalised, vajavad "aprioorsust" ehk "eelarvamust", millele nad saaksid tugineda heterogeense reaalsuse muutmisel pidevuseks, ehk valikuprintsiipi, mille abil nad saaksid oma materjalis eraldada olulist ebaolulisest. Sellel printsiibil on reaalsuse sisu suhtes formaalne iseloom; nii saab selgeks teadusliku vormi mõiste. Formaalsest küljest saame tunnetuse ainult oluliste asjade kogumina, mida me võime nimetada asjade olemuseks. Meetodiõpetuse ülesanne on tuua formaalsest seisukohast välja asjade olemuse moodustamist juhtivad vaatekohad, millest eriteadlane sõltub, sageli endale sellest aru andmata. Sellest, kuidas me tegelikkuse voo katkestame, sõltub teadusliku meetodi iseloom. Teaduste formaalne liigitus saab põhineda just sellel.

"Mõistete" all peame siin silmas teaduse saadusi. Ent ka kõige selle kogumit, mis teadus reaalsusest endasse võtab, nimetame selle reaalsuse mõisteks, nii et me ei erista teadusliku esituse sisu mõiste sisust. Niisugust sõnakasutust õigustab see, et sõnal "mõiste" ei ole välja kujunenud ühtset tähendust. Muidugi on oluline eristada lihtsaid, defineerimatuid mõisteid kui mõiste elemente, päris teaduslikest mõistetest, mis on sääraste elementide kompleksid ja tekivad üksnes teadustöö käigus. Siis aga ei saa põhimõtteliselt eristada mõisteid mõistelisest esitusest ning ongi järjekindel nimetada mõistete kompleksi, mis kätkeb reaalsuse teaduslikku tunnetust, selle reaalsuse mõisteks.

Mõistemoodustuse formaalne printsiip tunnetatava objekti puhul väljendub ainult mõisteelementide või mõistete kokkupanuna, mitte mõisteelementides enestes, ja see printsiip langeb kokku selle objekti teadusliku kujutamise printsiibiga. Mingi teaduse meetodi mõistmiseks peame tutvuma tema mõistemoodustuse printsiipidega. Tunnetus ongi mõistemoodustus.

VI. Loodusteaduslik meetod

Traditsioonilise vaate kohaselt seisneb igasuguse teadusliku mõistemoodustuse ja esituse olemus selles, et moodustatakse üldmõisted, mille alla üksikud moodustised viiakse. Selle vaate järgi on asjade ja protsesside juures oluline ainult see, mis neil on ühist sama mõiste alla viidud asjadega. Juba ebateadlikult tekkinud sõnatähendused (välja arvatud pärisnimede puhul) on enam-vähem üldise tähendusega; teadust võib vaadelda selle protsessi teadliku jätkuna. Mõisted kas saadakse empiiriliselt olemasolevate objektide võrdlemise teel või on nad nii üldised, et ulatuvad kaugele vahetule kogemusele kättesaadava piiride taha. Sel juhul moodustavad mõiste sisu nn seadused – tingimatult üldised otsustused reaalsuse laiade valdkondade üle. Mõisted võivad olla üldisemad või vähem üldised, kuid on alati üldised selles mõttes, et nad ei võta arvesse seda, mis muudab reaalsuse üksikuks ja eriliseks reaalsuseks. Teadus oma mõistete abstraktsusega ning üldise iseloomuga vastandub näitlikult kujutletavale ning individuaalse iseloomuga reaalsusele. Juba Aristotelese loogikas vaadeldakse mõistemoodustust ainult nii, ning Aristotelesest kuni seniajani on üldtunnustatud, et ei olemas teadust üksikust ja erilisest, mis vaatleks seda just selle üksikuse ja erilisuse vaatekohast; teaduse eesmärk on viia kõik objektid üldmõistete, võimaluse korral seadusmõistete alla. Kas niisugune on tõesti igasuguse teaduse iseloom? Vastus oleks jaatav, kui mõista mõiste all ainult neid elemente, millest teadus oma mõisted moodustab, ning eeldada, et üldistest elementidest saab moodustada ainult üldmõisteid. Mõistete viimsed elemendid on muidugi üldised, ja mõistet saab juba sellepärast moodustada ainult üldistest elementidest, et sõnadel peavad olema üldarusaadavad tähendused. Nii et mõisteelementidest teaduste meetodite formaalsed erinevused ei saa sõltuda. Järelikult saab küsida ainult teaduslike mõistete kohta, kas nad pole mitte alati üldised. Ja loodusteadusliku meetodi puhul see nii ongi. Ainult et "loodust" tuleb mõista kantilikus, formaalses, loogilises tähenduses, piiramata seda kehalise maailmaga. Looduse tunnetamine tähendab siis, et üldistest elementidest reaalsuse kohta moodustatakse üldised mõisted ning võimaluse korral tehakse reaalsuse kohta tingimatult üldisi otsustusi, st moodustatakse loodusseadusmõisteid, mis oma loogilise olemuse kohaselt ei sisalda midagi, mis leidub ainult üksikutes ja individuaalsetes nähtustes.

Eitada, et loodusteadused kasutavad niisugust meetodit, saab ainult üldise mõistet liiga kitsalt käsitades või pidades silmas ainult üht üldistuse liiki. Me nimetame üldiseks iga mõistet, milles pole midagi erilist või omast mingile üksikule reaalsusele; pole oluline, kuidas üldine mõiste luuakse. Pole ka oluline, kas on tegu suhte- või asjamõistega. Ei tohi näiteks silmas pidada neid mõisteid, mis saadakse võrdleva abstraheerimise teel ja ühendavad teatud hulgale eksemplaridele ühist. Näiteks võidakse otsitav mõiste ja isegi seadus leida katse abil üheainsa objekti kallal (isoleeriv abstraheerimine); ent ka sel juhul ei käi see mõiste ainult ühe objekti kohta.

Üldistav loodusteaduslik tunnetus ei välista üksikasjadesse süvenemist. Iga teadus püüab tungida võimalikult sügavale ning mõista reaalsust senisest selgemini. Üldistamist ei tohi vastandada analüüsile. Ent ka kõige üksikasjalikum analüüs ei saa ammendada reaalsuse kogu mitmekesist sisu. Loodusteadused ei pea rahulduma ühe üldise mõistega. Sageli viiakse ebaoluline jääk uute mõistete alla jne. Ka sel juhul ei saa mõistetes esitada uuritavate objektide kõiki eripärasid ning ebaoluliseks peetakse seda, mis on omane ainult ühele objektile. Ühe objekti kogu eripära ja individuaalsust ei saa ka paljude abstraheeritud mõistete abil edasi anda. Muidu oleks üldine ise reaalsus. Ent tegelikkus kätkeb erilises ja individuaalses, ning seda ei saa konstrueerida üldistest elementidest.

Sellepärast me võime nimetada loodusteaduslikku meetodit generaliseerivaks.

Erandiks on muidugi üksikud taevakehad mõnes astronoomia valdkonnas, ent osa, mida üksik selles seadusteaduses etendab, on tingitud erilistest asjaoludest ning piiratud selgelt määratletud valdkondadega.

Sellise mõistemoodustuse tõttu liigendub loodusteaduslike ehk generaliseerivate distsipliinide kogum ühtseks tervikuks ühiste eesmärkidega, mille teostamisele aitavad kaasa kõik üksikud eriteadused. Reaalsus jaguneb generaliseerivate teaduste jaoks eelkõige kaht liiki reaalsusteks: ühed täidavad ruumi, teised ei tee seda. Need on füüsiline ja psüühiline olemine. Ühte mõistete süsteemi ei saa viia mõlemat liiki objekte; võib ainult püüda viia ühed teistega ühesesse vastavusse, kui juba kumbagi on generaliseerivalt mõistetud. Seetõttu tuleb luua kaks generaliseerivate teaduste süsteemi. Kui need süsteemid oleks valmis, siis nii kehadeteaduses kui ka psühholoogias oleks teooria, mis sisaldaks kõike, mis on ühine kõigile kehadele ja vastavalt kõigile hingedele, ning opereeriks seega ainult kõige üldisemate mõistetega. Nende üldiste teooriate alla paigutuvad teooriad kitsamate valdkondade kohta. Kõik need suhteliselt erilised mõistemoodustised jooksevad kokku ühtsesse püramiidi. Põhimõtteliselt mitteseaduspärase olemise võimalikuks pidamine on vastuolus generaliseeriva teaduse mõttega. Kehateadustele on üldse väärtus ainult neil mõistemoodustistel, mis ei ole põhimõtteliselt ühitamatud mehhanitsistliku vaatega, mistõttu vitalistlikud teooriad ei saa probleemi lahendada, vaid ainult ähmastavad seda. Psühholoogia ei ole andnud psüühilise elu üldtunnustatud teooriat, mis tõttu ta on süstemaatilisuse lõpuleviiduse seisukohast füüsiseteadustest kaugel maas; ent siin on tegu vaid astmeerinevusega.

Me ei taha muidugi soovitada füüsiseteaduste meetodite ebakriitilist ülekandmist psühholoogiasse. Iga teaduslik meetod peab arvestama oma objektide eripära. Asi on ainult selles, kas see eripära välistab generaliseeriva mõistemoodustuse, ja seda ei saa järeldada psüühilise elu olemusest. On väidetud, et läbielatavat psüühilist elu (erinevalt kehalisest maailmast) iseloomustab terviklik seos. Peaks aga näitama, milles see seisneb, ning kui see osutub loodusteadusliku meetodiga vastuolus olevaks, siis kas asi on psüühilise olemise olemuses või muudes tegurites, nagu psüühilise kultuurielu eripära. Võib näiteks rääkida "teadvuse" ühtsusest, vastandades seda füüsilise reaalsuse paljususele. Kui aga jutt on loogilisest või gnoseoloogilisest teadvusemõistest, siis see vormiühtsus on põhimõtteliselt samasugune nagu füüsilise mitmekesisuse oma. Peale selle on veel ühtsus, mille tõttu ei saa psüühilisi mõisteid sel määral isoleerida (atomiseerida) nagu füüsilisi. Ent asi võib olla selles, et psüühika uurimisel ei saa täielikult abstraheeruda kehast ning psüühikale kantakse üle organismi ühtsus. Või tuleb ühtsus sellest, et inimene seab väärtusi ning nende väärtuste seisukohast on psüühiline elu ühtne. Neid kaht ühtsuse liiki tuleb hoolikalt eristada, isegi kui eeldada, et keha käsitamine organismina on võimalik ainult tänu eesmärke seadvale psüühilisele olendile ning et psüühilise elu "orgaaniline" ühtsus saadakse ainult tänu nendesamade kategooriate tagasiülekandmisele. Orgaaniline ühtsus, milles väärtused ei etenda mingit osa, olgu ta siis üle kantud kehadelt psüühikale või lähtubki psüühilisest elust, on kahtlemata tähtis psühholoogia metodoloogia probleem, mille lahendamine võib-olla välistab nii psüühika atomiseerimise kui ka organismide puhta mehaanika. Organisme ei saa mõista ainult mehhanismidena, sest muidu nad ei oleks organismid, ja bioloogiasse jäävad erilised mõistemoodustusprintsiibid, mida ei saa jäägitult taandada puhtfüüsikalisele vaatlusele. Nii et psüühilist elu ei saa mõista analoogselt puhtmehaanilise teooriaga, ning psüühikaprotsessi saab mõista ainult kogu psüühika ühtsuses kehaga. Ometi ei välista see psühholoogias loodusteaduslikku meetodit, nii nagu ka organismide uurimisel. Ainult juhul, kui ühtsuse küsimus püstitatakse väärtuse seisukohast, võib ehk väita, et generaliseeriv vaatlus paratamatult lõhub selle ühtsuse ning et seetõttu ei tohi terviklikku psüühikat vaadelda ainult loodusteaduslikult, sest muidu kaoks seos väärtustega. See aga ei tähenda, nagu psüühiline elu kui niisugune ei oleks loodusteaduslikult mõistetav või et loodusteadusliku meetodiga tabamatu ühtsus tuleneks psüühika olemusest. Lihtsalt psüühilise elu teatud liike ei saa generaliseerivalt ammendavalt kirjeldada. Selles kätkebki kultuuriteaduse probleem. Siin aga tuleb meetodite formaalsed erinevused kokku panna materiaalse, looduseks ja kultuuriks jagamise printsiibiga. Praegu me näitasime, et kui teadus uurib psüühilist elu ainult sellest vaatekohast, et ta on psüühiline, mitte kehaline, siis tal pole alust kasutada muud meetodit kui loogilises mõttes loodusteaduslikku. Iga reaalsust saab uurida generaliseerivalt kui loodust.

VII. Loodus ja ajalugu

Kui mõista loodusteadusi kui generaliseerivaid teadusi, kas siis on üldse võimalikud muud meetodid peale loodusteaduslike? Kui klassifitseerida teadusi looduse ja vaimu vastanduse alusel, siis tuleb välja, et ei ole, kui vaimu all mõelda ainult psüühilist. Püüdes põhjendada psüühika loodusteadusliku uurimise võimatust viidatakse kas teisejärgulistele erinevustele, mis põhimõttelist vahetegemist ei õigusta, või opereeritakse metafüüsiliste väidetega, millel pole meetodi seisukohast tähtsust. Näiteks olevat vaim vaba, erinevalt põhjuslikult tingitud loodusest, ning sellepärast ei saavat teda seaduste alla viia. Ent vabadus ei saa takistada empiiriliselt generaliseerivat meetodit. Psühholoogia on loogilisest seisukohast loodusteadus. Kõik empiirilise psühholoogia senised saavutused põhinevad generaliseerival loodusteaduslikul meetodil.

Nii et kui on olemas loodusteaduslikust meetodist põhimõtteliselt erinev mõistemoodustusviis, siis see ei saa põhineda vaimse ehk psüühilise elu eripäral. Ja tõesti on olemas formaalses suhtes teistsugune teaduslik meetod. On nimelt teadusi, mis ei püüa kindlaks teha looduslikke seadusi ega üldse moodustada üldmõisteid: need on ajalooteadused kõige laiemas mõttes. Nad tahavad esitada reaalsust selle individuaalsuse seisukohast, ning siin loodusteaduslik mõiste ei tööta. Individuaalset objekti tervikuna tahavad nad teaduslikult kujutada. Selles näeb ajalooteadus oma ülesannet, sellest tuleb tema formaalse olemuse esitamisel lähtuda. Kõik mõisted teaduste kohta on ülesannete mõisted, ja teaduste loogiliseks mõistmiseks tuleb mõista nende eesmärki ja selle põhjal nende meetodi loogilist struktuuri. Meetod on tee eesmärgini.

Wilhelm Windelband ("Ajalugu ja loodusteadus") vastandab loodusteaduse nomoteetilisele meetodile ajaloo idiograafilise meetodi, mis kujutab üksikut ja erilist. Ning selle piiranguga, et nomoteetiline meetod kätkeb endas peale ranges mõttes seaduste otsimise ka empiiriliste üldmõistete otsimist, on öeldu õige. Windelbandi järgi saab reaalsus looduseks, kui vaadelda teda üldise seisukohast, ning ajalooks, kui vaadelda teda individuaalse seisukohast. Täpselt samamoodi püüdsin ma ka ise looduse ja ajaloo (kui kahest küljest vaadeldud reaalsuse) puhtloogiliste mõistete saamiseks sõnastada loogilise põhiprobleemi, kuidas klassifitseerida teadusi meetodi järgi, ja just selles mõttes ma vastandasingi loodusteaduse generaliseerivale meetodile ajaloo individualiseeriva meetodi.

Võrdleme Karl Ernst von Baeri kirjeldust tibu arengust munas Leopold Ranke "16. ja 17. sajandi paavstidega". Esimesel juhtumil on arvutu hulk objekte viidud üldmõistete süsteemi alla, mis peab kehtima selle hulga iga eksemplari kohta ning väljendama seda, mis üha kordub. Teisel juhtumil on teatud üksikut reaalsuse rida mõistetud nii, et väljendatakse reaalsuse iga osa erilisust ja individuaalsust, kusjuures kujutatakse just enneolematut. Baer saab tulemuseks üldise soomõiste, Ranke aga individuaalse sisuga mõiste. Meetodite erinevus on põhimõtteline. Kolmandat teaduse eesmärki, mis neist kahest põhimõtteliselt erineks, olla ei saa. Et segavorme saab mõista alles siis, kui on mõistetud puhtaid vorme, siis peabki teadusõpetus alustama generaliseerivast ja individualiseerivast mõistemoodustuse liigist.

Kas on õige võrdsustada seda puhtformaalset erinevust loodusteadusliku ja ajaloolise meetodi erinevusega, või peaks sõna "ajalugu" kasutama kitsamas tähenduses? Kui Ranke uurimust paavstidest nimetatakse ajalooliseks, siis peetakse silmas ka seda, et selles käsitletakse vaimunähtusi, eriti kultuurielu. Ent isegi kui jätta kõrvale need materiaalsed määratlused, on sõnal "ajalooline" ikkagi täiesti määratletud tähendus, nimelt see, milles teda siin kasutatakse. Kõnekeel ei ole selles suhtes küll järjekindel. Räägitakse loodusloost, ning arengulooks nimetatakse ka näiteks Baeri uurimust. Aga need on erandid. Kui räägitakse lihtsalt ajaloost, siis peetakse alati silmas asjade üksikut individuaalset voolamist, ja filosoofias vastandatakse ajaloolist kui erilist loodusele kui üldisele. Ajalooline õigus on üksik individuaalne õigus vastandina loomuõigusele. Ajalooline religioon on üksik, eriline religioon vastandina loomulikule religioonile. Ja kui ratsionalism, mis vaatleb asju vaid niivõrd, kui neid saab viia üldmõistete alla, räägib põlgusega "kõigest" ajaloolisest, siis ta samastab täpselt samuti ajaloolise üksiku ja individuaalsega, nagu juba saksa idealismis.

Loogika ülesanne on mõista kõigepealt ajaloo eesmärki, mis seisneb reaalsuse üksiku ja individuaalse kulu kujutamises, ning siis juba individualiseerivaid mõtlemisvorme kui vajalikke vahendeid.

VIII. Ajalugu ja psühholoogia

Ajalooteadus püüab kohandada oma esituse ainukordsele objektile, olgu see siis isiksus, sajand, ühiskondlik või usuline liikumine, rahvas või midagi muud. Loodusteadus aga seletab reaalsuse osa seda paremini, mida üldisema mõiste abil ta seda kujutab, mida selgemalt õnnestub väljendada seda, mis erilisel nähtusel on ühist looduse tervikuga, ja mida kaugemal on üldmõiste sisu üksikobjekti sisust. Ülalöeldust pidi selgeks saama, milline tähtsus saab psühholoogial olla ajalooteadusele. Kui ajalooteadused uurivad kultuuriprotsesse, on neil peaaegu alati tegu ka psüühilise eluga ning sellepärast pole tingimata väär nimetada ajalooteadust vaimuteaduseks. Sellepärast öeldakse, et ajaloolased peavad olema "psühholoogid". Kuid tavaliselt nad ei pööra tähelepanu teaduslikule psühholoogiale, kuigi võiks arvata, et see võiks teha neid veel paremateks "psühholoogideks" (sellepärast ju arvatakse, et ajalugu põhineb psühholoogial). Aga me nimetame ka luuletajaid ja kunstnikke "psühholoogideks", sest nad peavad olema inimesetundjad. Aga sellel "psühholoogial" pole abstraktse teadusega psüühilisest elust muud ühist peale nime. Keegi ei hakka luuletajale soovitama tegelda teadusliku psühholoogiaga, et saada paremaks luuletajaks. Kunst püüab taibata psüühilist elu mitte mõistetega, vaid intuitiivselt. Sama lugu on ka ajaloolaste "psühholoogiaga". See on generaliseerivast psühholoogiast veel kaugemal kui kunstnike oma, sest ta on tervenisti suunatud ainsale ja erilisele. Psüühilise elu seletamine üldistes mõistetes on teadus; seevastu "ajalooline psühholoogia", üksikute inimeste või teatud ajastu teatud masside mõistmine ei ole iseenesest teadus. Kui psühholoogiateoorial õnnestuks viia kogu psühholoogiline elu üldiste mõistete alla, siis ei oleks veel antud üksiknähtuste teadmist. Ajaloos me tunnetame psüühilist elu "psühholoogiliselt", selle kulgu võimalust mööda taasläbielades; see aga annab vaid materjali ajalooliseks esituseks, mitte aga objekti ajaloolist mõistet. Läbielamine pole veel teadus ning seda ei saa ajalootunnetuse tarvis generaliseerivalt vormistada. Seda arvestades on võimatu pidada ajalooteaduste aluseks üldmõisteid kasutavat psühholoogiat, nii nagu mehaanika on loodusteaduste aluseks. See ei tähenda, nagu ajaloolasel poleks teaduslikult psühholoogialt midagi õppida. Mil määral see on võimalik, seda ei saa otsustada loogiliste kaalutluste alusel. Püüame konstrueerida maksimaalse võimaliku seose psühholoogia ja ajaloo vahel. Ka individuaalse kujutamine ei saa läbi üldiste mõisteteta või vähemalt üldiste mõisteelementideta. Järelikult koosneb ka ajaloolise individuaalsuse mõiste üldistest elementidest. Ajaloolane kasutab suuremalt jaolt üldisi sõnatähendusi, mis on meil ebateadlikult tekkinud ja mida me omandame koos keelega enne teadusega tegelemist. Võiks vastu väita, et need teaduseelsed "mõisted" on ebatäpsed ja määramatud ning sellepärast polegi päris mõisted ning sellepärast muutub ajalooteadus teaduslikumaks, kui ta asendab need teaduslike mõistetega, mille ta laenab psühholoogialt. See küll ei puudutaks generaliseeriva ja individualiseeriva mõistemoodustuse vastandlikkust, kuid ka psühholoogia tähtsus ajalooteadusele oleks sellega väljaspool kahtlust. See näitab tõesti, et psühholoogia võib saada ajaloo abiteaduseks, kuid psühholoogia ei ole kaugeltki ainuke generaliseeriv teadus, millel võib olla ajaloole abistav tähtsus: inimestel, kellest ajaloolane räägib, on ju ka ihu ning seetõttu determineerib neid materiaalse keskkonna mõju. Arvestamata materiaalset keskkonda, ei ole võimalik mõista ühtki ajaloolist kirjeldust, ning individuaalne materiaalne võib ajaloo seisukohast olla vägagi tähtis. Ka materiaalset keskkonda kirjeldab ajaloolane enamasti teaduseelsete mõistete abil. Kas ta peaks näiteks nälja rolli mainimisel toetuma füsioloogiale? See tundub vähem usutav, võib-olla sellepärast, et füsioloogia on psühholoogiast palju arenenum ning sellepärast on kohe näha, kui vähe on ajaloolasel generaliseerivate teaduste mõistetest kasu. Need mõisted on talle alati vahendiks, mitte eesmärgiks. Sellepärast võib kergesti tunduda, et eesmärke võib saavutada ka ilma "täpsete" vahenditeta. Võib-olla kui generaliseeriv psühholoogia jõuaks ajalooliselt olemasolu seisukohast tähtsust omavate psüühiliste seaduste uurimisega nii kaugele kui füsioloogia väsimuse ja nälja seletamisega, siis ajaloolased näeksid, et need tulemused pakuvad neile sama vähe huvi. Nii et enamasti jätkuks ajaloolastel oma eesmärkide saavutamiseks teaduse-eelsetest üldmõistetest. Võib-olla teaduse-eelne teadmine on isegi parem, sest see võimaldab arusaadavamat esitust. Pole siiski välistatud, et ajaloolastel võib teaduslikust psühholoogiast – nagu mis tahes loodusteadusest – kasu olla. See võib nõnda olla eriti juhul, kui kõnealune objekt (näiteks vaimuhaige kuningas) väga erineb sellest, mis meil on teaduse-eelselt teada. Ent kuidas ka ajaloolased generaliseerivaid teadusi ei kasutaks, need ei ole ajaloolase jaoks kunagi aluseks sel moel, nagu näiteks mehaanika generaliseerivatele teadustele materiaalsest maailmast.

Ajaloo eesmärk ei ole jutustada mis tahes asjade või protsesside individuaalsusest nende lihtsa heterogeensuse mõttes. Ta juhindub teatud vaatekohtadest, mida ta ei saa laenata generaliseerivatelt teadustelt. See määrabki psühholoogia suhte ajalooga.

On selge, et ei piisa ainult individualiseeriva meetodi mõistest, millega me ajalugu seni iseloomustasime. On tarvis ka materiaalset erinevust loodusteadusest. Me ei tea veel ajaloo mõistemoodustusprintsiipi. Ajalugu ei uuri reaalsust ilma valikuprintsiibita (mis ongi võimatu). Ka ajalugu peab mõistemoodustuseks ja selleks, et ta saaks viia tunnetuseni, tõmbama reaalsuse pidevas voolus piire, muutes haaramatu heterogeensuse haaratavaks katkelisuseks. Me veel ei tea, kuidas individuaalsus seejuures säilib. Kas üldse on võimalik individualiseeriv mõistemoodustus? Selles ongi ajaloolise meetodi probleem.

IX. Ajalugu ja kunst

Ajalooline mõistemoodustus on küll reaalsuse kujutamisele lähem kui loodusteaduslik.

Kuidas suhtub ajalugu kunstisse? See aitab selgitada kaemuse osa ajalooteaduses.

Teaduslikult töötlemata reaalsuses, heterogeenses katkelisuses, on iga objekti heterogeensus, individuaalsus, tihedalt seotud näitlikkusega ning saabki meile vahetult antud olla ainult kaemuses. Sellepärast arvataksegi sageli, et individuaalsust kujutada saab kõige paremini individuaalset näitlikku kaemust lihtsalt reprodutseerides. Sellepärast püüab ajaloolane taasluua meile minevikku kogu selle näitlikus individuaalsuses, andes meile võimaluse tegelikkust selle individuaalses voolamises just nagu taasläbielada. Kuigi ajalugu peab kasutama üldise tähendusega sõnu, mis ei saa anda vahetult näitlikku reaalsuse kujutist, püüab ta siiski sageli esile kutsuda ka näitlikku kujutlust, mis sõnade üldistest tähendustest kaugemale ulatub; selleks püüab ta reprodutseerivate kujutiste varieerimise võimalikkust minimeerida. See, et fantaasia näitliku kujutise abil saab reaalsuse individuaalsust kujutada, seletab, miks ajalugu peetakse kunstile lähedaseks või isegi samastatakse kunstiga. Sellega aga sarnasus piirdub ning kunstil ei ole ajalooteadusele suuremat tähtsust, sest 1) kunstiline näitlik kujutis on teistsugune kui ajaloos ja 2) näitlikel elementidel on ajaloos loogilisest seisukohast kõrvaline tähtsus.

Ka kunst ei saa kujutada tegelikkust, vaid kas taasloob uue maailma või vähemalt kujundab selle ümber, kuid mitte loogiliste, vaid esteetiliste printsiipide järgi. Järelikult ei saa ajaloos olla näitlikul esitusel muud eesmärki peale reaalsuse kopeerimise. Kuid see on võimatu. Sellepärast ei ütle väide, et ajalugu on kunst, sest ta annab kaemuse, meile midagi.

Peale selle, kunst kui niisugune ei püüagi kujutada reaalsust kogu selle individuaalsuses. Vastupidi, ta püüab tuua kaemusse üldisust, mis küll põhimõtteliselt erineb mõiste üldisusest. Esteetika põhiprobleem on vast üldise kaemuse võimalikkus, ajaloo põhiprobleem aga individuaalsete mõistete võimalikkus. Kunst on teatud mõttes lausa ajaloo vastand, nii et ajalugu ei maksa nimetada kunstiks. Parem mitte võrrelda ajalugu selliste kunstiteostega nagu portreed, maastikumaalid ja ajaloolised romaanid, sest need on ka individuaalse reaalsuse kujutused, see aga pole esteetika seisukohast oluline. Võib jätta kõrvale ka asjaolu, et kunst isoleerib objektid, mida ta kujutab, seosest ülejäänud tegelikkusega, ajalugu aga peab uurima oma objektide seost keskkonnaga ning selles suhtes vastandub kunstile. Piisab, kui märkida, et portree puhtkunstiline olemus ei seisne sarnasuses ega teoreetilises tõepärasuses, nagu ka ajaloolise romaani esteetilist väärtust ei määra vastavus ajaloolistele faktidele.

Kui arvestada, et igasugune reaalsus on individuaalne kaemus, siis generaliseerivad teadused hävitavad oma mõistetes nii oma objektide individuaalsuse kui ka nende vahetu näitlikkuse, ajalugu kui teadus aga hävitab täpselt samuti vahetu näitlikkuse, viies selle üle mõisteteks, kuid püüab säilitada individuaalsuse, kunst kui niisugune püüab aga anda kaemuse, mis hävitab individuaalsuse kui niisuguse või lükkab selle tagaplaanile kui ebaolulise. Ajalugu ja kunst on reaalsusele seega lähemal kui loodusteadus, sest kumbki neist hävitab ainult ühe külje individuaalsest kaemusest. Nii et on suhteliselt õige nimetada ajalugu reaalsuseteaduseks ning väita, et kunst on loodusteadusest realistlikum. Kunst ja ajalugu on vastandid, sest ühe jaoks on oluline kaemus, teise jaoks mõiste. Mõlema elemendi ühitamist mõningates ajalooteostes võib võrrelda portreega.

Erinevus ajaloo ja kunsti vahel on veel järsem, kui meenutada, et empiirilise reaalsuse näitlik kujutamine on teaduses, sealhulgas ajaloos teisejärguline. Sellepärast on kahtlane Windelbandi vaade, et loodusteadus otsib seadusi ja ajalugu kujundeid.

Enne kui ajalugu üldse saab mähkida oma mõisteid kaemusse, et anda meile võimalust minevikku läbi elada ning meid reaalsusele võimalikult lähedale viia, peab ta teadma, milliseid arvututest objektidest on ta kutsutud kujutama ning millised osad igas objektis on talle olulised, aga selleks ta vajab oma "aprioorseid" eeldusi.

Kuidas on võimalik ajalugu kui teadus, kui tema eesmärk on üksiku, erilise ja individuaalse kujutamine?

X. Ajaloolised kultuuriteadused

Otsime nüüd ajaloolise mõistemoodustuse printsiipi. Näitame lõpuks seost teaduste klassifikatsiooni formaalse ja materiaalse printsiibi vahel, et mõista ajalooliste kultuuriteaduste olemust. Milliseid objekte me tahame tingimata mõista ka ajaloolisel, individualiseerival meetodil? Need tegelikkuse osad, millega ei ole seotud väärtusi, pakuvad meile enamasti ainult loodusteaduslikku huvi. Kultuurinähtuste ja nende nähtuste puhul, mida me peame nende eelastmeteks, huvitab meid ka eriline ja individuaalne, üksik ja kordumatu voolamine. Objekti kui terviku kultuuriline tähtsus põhineb sellel, mille poolest ta erineb teistest reaalsustest. Kui meid huvitab reaalsus suhte poolest kultuuriväärtustega, peab teda vaatlema ka erilise ja individuaalse poole pealt. Nähtuse kultuuriline tähtsus on sageli seda suurem, mida ainulaadsem kultuuriväärtus on seotud tema individuaalsusega. Seega on tarvis individualiseerivat ajaloolist väärtust. Loodusteaduslik vaatlus, mis on muidugi võimalik, teeks ta vaid üheks võrdväärsetest eksemplaridest.

Nüüd näeme ka, kuidas kultuuri mõiste teeb võimalikuks individualiseeriva mõistemoodustuse, mis loob lihtsast ja kujutamatust heterogeensusest mõistetega haaratava individuaalsuse. Kultuurinähtuse tähtsus sõltub ainult tema individuaalsest eripärast, ja sellepärast ei saa ajaloolistes kultuuriteadustes püüda kindlaks teha tema üldist "loomust". Aga objekti kultuuriline tähtsus ei rajane ka mitte individuaalsel mitmekesisusel, mis on omane igasugusele reaalsusele ega ole tunnetatav ja kujutatav, vaid ka kultuuriteadus pöörab tähelepanu ainult osale nähtusest, ja ainult tänu sellele osale saabki temast kultuurile "indiviid" – üksik, omapärane ja asendamatu nähtus. Ajaloolane jätab kujutamata nii selle, mis tal on ühist oma soo teiste eksemplaridega, kui ka tema arvutud eripärad, mis kultuurile huvi ei paku. Nõnda kujutatakse pidev reaalsus ümber, säilitades tema individuaalsused ja eripärad. Me eristame kaht individuaalset: lihtsat heterogeensust, mis on ebaoluline, ja individuaalsust kitsas mõttes, mis on oluline, ajalooliselt tähtis. Heterogeensete objektide massist pöörab ajaloolane tähelepanu kõigepealt nendele, mis kas ise kehastavad kultuuriväärtusi või on nendega mingis suhtes. Ja iga objekti mitmekesisusest valib ta välja selle, millel on tähtsust kultuurilisele arengule ning milles on ajalooline individuaalsus. Seega annab kultuuri mõiste ajaloolisele mõistemoodustusele samasuguse printsiibi olulise väljavalimiseks, nagu loodusteadustes looduse kui üldise seisukohast vaadeldava reaalsuse printsiip.

Ajaloolased võivad vastu väita, et neil pole muud ülesannet kui lihtsalt tegelikkuse edasiandmine. Muidugi ei tohi fakte moonutada ega esitust subjektiivsete hinnangutega katkestada, aga see veel ei tähenda, et ajalooline objektiivsus seisneb faktide edasiandmises ilma valikuprintsiibita. Ranke sõnad "kuidas tegelikult oli" meenutavad Gustav Kirchhoffi sõnu, et mehaanika eesmärk on looduses aset leidvate liikumiste ammendav ja võimalikult lihtne kirjeldamine. Aga küsimus on ju selles, mis teeb kirjelduse ammendavaks ja milles seisneb tema võimalik lihtsus. Ranke vältis faktide ühekülgset moonutamist mitte tänu ükskõiksusele, vaid tänu universaalsele kaasatundmisele. Kui ajaloolane oma mina täielikult summutaks, siis tema jaoks polekski ajalugu, vaid ühevõrra tähtsate ja ühevõrra tähtsusetute, ajaloolist huvi mitte pakkuvate faktide mass.

Nii nagu igal asjal on oma loomus (üldmõistete ja seaduste alla viidavus), on igal asjal ka oma "ajalugu" – üksik kujunemisprotsess. Juba see, et me tahame ja saame kirjutada ajalugu ainult inimestest, näitab, et me juhindume väärtustest. Väärtusi ei märgata sellepärast, et kultuuriväärtustel põhineva olulise eraldavad ebaolulisest juba need autorid, kes ajaloolasele materjali annavad, või ajaloolane ise ei märka, et ta seda teeb.

Ajaloolis-individualiseeriv meetod on väärtusega suhestamise meetod.

Levinud eelarvamuse järgi ei tohi eriteadustes olla väärtuselisi vaatekohti. Nad peavad piirduma sellega, mis tegelikult on. Ajaloolastel pole asja sellega, kas asjadel on väärtust. Meie ajaloomõiste ei ole sellega vastuolus.

Väärtused ei ole füüsiline ega psüühiline reaalsus. Nende olemus seisneb kehtivuses, mitte faktilisuses. Väärtused on tegelikkusega seotud. Väärtus võib teha objekti hüveks ja subjekti akt võib olla väärtustus. Hüvesid ja väärtustusi saab vaadelda nendega seotud väärtuste seisukohast: püütakse kindlaks teha, kas hüve väärib hüve nime ja kas väärtustus on õige. Aga kui ajaloolised kultuuriteadused uurivad hüvesid ning neid väärtustavaid inimesi, siis nad ei saa sellistele küsimustele vastata. Väärtustamine ei kuulu reaalsuse puhtajaloolisse mõistmisse.

Väärtusega suhestamist, mis on ajaloo olemus, tuleb eristada väärtustamismeetodist. Väärtuse kehtivus ei ole ajaloo probleem; väärtused etendavad seal osa vaid niivõrd, kui subjektid neid faktiliselt väärtustavad ja kui mõnesid objekte faktiliselt vaadeldakse hüvedena. Ajalool on küll tegu väärtustega, kuid ta teeb kindlaks ainult selle, mis on. Väärtustega suhestamine jääb faktide kindlakstegemise raamesse, väärtustus väljub sellest. Kultuurilised inimesed kahtlemata peavad mingeid väärtusi väärtusteks ja püüavad luua hüvesid, millega neid väärtusi seotakse. Ainult selle tõsiasja seisukohast, mitte väärtuste kehtivuse seisukohast, millega ajaloolasel kui kogemusteadlasel pole mingit pistmist, jaguneb reaalsus ajaloo jaoks olulisteks ja ebaolulisteks elementideks.

Ajalooliselt tähtsaks ei loeta ainult seda, mis kultuurihüvede teostamisele kaasa aitab, vaid ka seda, mis seda takistab. Ainult see, mis on väärtuse seisukohast ükskõik, jäetakse ebaolulisena välja, ning juba sellest on näha, et millegi nimetamine tähtsaks väärtuste ja kultuurihüvede seisukohast ei ole veel selle väärtustamine (hinnangu andmine), sest väärtustus võib olla positiivne või negatiivne.

Kui ajalugu kiidab või laidab, siis ta astub üle enda kui olemisteaduse piiridest, sest kiitust või laitust saab põhjendada ainult juba tõestatud kehtivusega väärtustest lähtudes, selline tõestamine ei ole aga ajaloo eesmärk. Ajaloolane võib küll hinnangu anda, kuid see ei kuulu ajaloolise mõistemoodustuse alla. Sündmuste suhestamine kultuurilise väärtusega väljendab ainult tema ajaloolist tähtsust. Erinevate väärtustega suhestamine muudab ajaloolist esitust. Individualiseeriv ajalugu saab vältida tema teaduslikku iseloomu rikkuvaid hinnanguid (väärtustusi), nagu ka loodusteadus. Viimasest eristab teda ainult teoreetiline väärtusega suhestamine, kuid see ei puuduta tema teaduslikkust.

Ainult individualiseeriva ja väärtustega suhestava meetodiga saab kujutada ajaloonähtusi arengurea staadiumidena. Ajaloolise arengu all me ei saa mõista seda, mis kordub kui tahes palju kordi, näiteks tibu arengut munas, vaid ainult üksikut protsessi tema erilisuses. See saamisprotsess ei ole meie jaoks mitte rida väärtuse suhtes ükskõikseid muutusi, vaid rida astmeid, mis mingi tähtsa sündmuse seisukohast saavad ise tähtsaks. Ajalugu ei saa otsustada ka selle üle, kas tegu on progressi või regressiga, sest see eeldaks, et väärtuste objektiivne kehtivus on teada.

Ajaloolane ei suhesta oma objekte suvaliste väärtustega, vaid eeldab, et need, kellele ta oma esituse adresseerib, tunnistavad neid üldiselt väärtusteks või vähemalt mõistavad neid üldtunnustatud väärtustena, või kui mitte neid konkreetseid väärtusi, siis vähemalt religiooni, riigi, õiguse, kõlbluse, kunsti, teaduse väärtusi kui niisuguseid. Seetõttu ei ole ajalooline mõistemoodustus suvaline; sellel põhinebki tema "objektiivsus". Ajalooliselt olulisel peab olema tähtsus mitte ühele või teisele indiviidile, vaid kõigile. Siin on tegemist ainult ajaloo empiirilise objektiivsusega, s.o küsimusega, kas ajaloolane jääb konstateeritavate faktide piiresse; on selge, et empiiriline objektiivsus on põhimõtteliselt tagatud isegi kultuuriliste väärtuste üldisuse seisukohast. See, et teatud hüved on kultuurilises ühiskonnas üldtunnustatud, on fakt, mis on põhimõtteliselt sama tuvastatav nagu iga teine.

Et ülaltoodud mõttes objektiivne ajalooline esitus saab juhinduda ainult üldtunnustatud väärtustest, siis erilisel peab olema ühtlasi üldine tähtsus, et mahtuda teadusse. Ka ajalugu, nagu loodusteaduski, viib erilise üldise alla. Ajaloo "üldine" ei ole mitte loodusseadus ega üldmõiste, mille jaoks eriline on vaid erijuht paljude teiste seast, vaid kultuuriline väärtus; kultuuriväärtus aga on paratamatult seotud üksiku ja individuaalsega, milles see väärtus järk-järgult areneb, teiste sõnadega, ühitub tegelikkusega, muutes ta seega kultuuriliseks väärtuseks.

Kokkuvõte. Me saame abstraktselt eristada kaht teadusliku tegevuse liiki. Ühel poolel on loodusteadus. Sõna "loodus" iseloomustab neid teadusi meetodi poolest. Nad näevad oma objektides igasugusest väärtusega suhestamisest vaba olemist, nende eesmärk on uurida üldisi abstraktseid suhteid, võimaluse korral seadusi, mille kehtivus laieneb sellele olemisele. Eriline on nende jaoks ainult "eksemplar". See käib ühtviisi nii füüsika kui ka psühholoogia kohta. Kumbki ei tee kehade ja hingede vahel vahet väärtuste ja hinnangute seisukohast, mõlemad abstraheeruvad kõigest individuaalsest kui ebaolulisest, ja mõlemad tajuvad oma mõistetega tavaliselt ainult seda, mis on omane teatud hulgale objektidele. Pole objekti, mis põhimõtteliselt ei alluks loodusteaduslikule meetodile. Loodus on kogu generaliseerivalt ja ilma igasuguse suhteta väärtustesse mõistetud reaalsuse kogusus.

Teisel poolel on kultuuriteadused. Meil pole sobivat ühte sõna, mis analoogselt terminiga "loodus" iseloomustaks neid teadusi nii nende aine kui ka nende meetodi poolest. Sõnale "loodus" vastab kaks väljendit. Kultuuriteadustena uurivad nad objekte, mis on suhestatud üldiste kultuuriliste väärtustega; ajalooteadustena kujutavad nad nende üksikut arengut selle erilisuses ja individuaalsuses; asjaolu, et nende objektid on kultuuriprotsessid, annab nende ajaloolisele meetodile ühtlasi mõistemoodustusprintsiibi, sest oluline on neile ainult see, millel oma individuaalsuses on tähtsust juhtnööriks oleva kultuuriväärtuse jaoks. Sellepärast nad valivad individualiseerides reaalsusest "kultuurina" midagi muud kui loodusteadused, vaadeldes generaliseerivalt sedasama reaalsust "loodusena". Sest kultuuriprotsesside tähtsus põhineb enamasti just nende omapäral ja erilisusel, mis eristab neid teistest protsessidest, kuna aga see, mis neil on teiste protsessidega ühist, s.o see, mis moodustab nende loodusteaduslikkuse, ei ole ajaloolistele kultuuriteadustele oluline.

Kui vaimse all mõista psüühilist, siis kultuuriteadused tegelevad tavaliselt tõesti vaimunähtustega, ent "vaimuteaduste" mõiste ei piirista nende teaduste objekte ega meetodeid loodusteaduste objektidest ja meetoditest. Sellepärast on kõige parem sellest terminist loobuda.

XI. Vahepealsed valdkonnad

Ajalooline meetod läheb üle loodusteaduste valdkonda, nagu ka loodusteaduslik meetod kultuuriteaduste valdkonda. Me tahtsime näidata ainult kaht äärmust, mille vahel paikneb kogu teaduslik tegevus. Proovime vaadelda mõningaid teadusliku mõistemoodustuse segavorme.

Loodusteaduse ajaloolised elemendid esinevad uusimal ajal peamiselt fülogeneetilises bioloogias. Ta püüab esitada Maal elusolendite arenemise protsessi kogu selle erilisuses. Ta on ajalooteadus, sest ta näitab, kuidas kujunes inimene. Selles teaduses on juhtnööriks väärtusseisukoht, mis teeb üksikust protsessist ühtse ajaloolise terviku. Siin on loodusteaduslik ja ajalooline mõistmine paratamatult kõige tihedamas seoses. Selle teaduse areng viib ta tagasi puhtloodusteadusliku meetodi juurde.

Veel tähtsamad on generaliseerivad meetodid kultuuriteadustes. Reaalsuse kultuuriline tähtsus on küll seotud individuaalsuse ja erilisusega, kuid erilise ja üldise mõiste on suhtelised. Näiteks sakslase mõiste on Goethe mõiste suhtes üldine, inimese mõiste suhtes aga eriline. Sellepärast võib niisuguseid mõisteid nimetada suhteliselt ajaloolisteks. Kultuuriteadustele ei ole oluline mitte ainult individuaalne omapära, vaid ka terve rühma elementide omapära. Kõik kultuuriteadused kasutavad rühmamõisteid, mõnes on need isegi esiplaanil. Suhteliselt ajaloolise mõiste (näiteks 'sakslane') sisu ei pruugi küll kokku langeda vastava üldmõiste sisuga. Kuid ka täiesti üldisel mõistel võib olla tunnuseid, millel on tähtsust juhtiva kultuurilise väärtuste jaoks, eriti seoses kõige madalamate arengustaadiumide protsessidega ja nendega, mida määravad masside huvid ja tahtekalduvused. Sellisel juhul võidakse teaduslikus mõistemoodustuses, mis eraldab välja teatud hulgale objektidele ühise, tunnistada oluliseks just see, mis on selles rühmas oluline tema kultuurilise tähtsuse seisukohast. Nõnda tekivad mõisted, mida saab kasutada nii individualiseerivas kui ka generaliseerivas uurimises. Mõistete üldisusel kultuuriteadustes on piir, mille määrab vastav kultuuriline väärtus.

XII. Kvantitatiivne individuaalsus

Võidakse vaidlustada väidet, et loodusteaduslik generaliseeriv meetod ei saa mõista erilist ja individuaalset. Näiteks tuuakse füüsika ja astronoomia. Võtan kasutusele kvalitatiivse individuaalsuse mõiste. See erineb põhimõtteliselt nii absoluutselt irratsionaalsest lihtsast heterogeensusest kui ka ajalooliste mõistete individuaalsusest, mis tekib mõistetega suhestamisel. Generaliseeriva meetodiga on jäägitult võimalik seletada ainult kvantitatiivselt määratletud maailma. See "individuaalsus" ei ole mitte midagi muud kui üldiste mõistete ühendus. Kvantitatiivse individuaalsuse tunnetatavus põhineb sellel, et sealt on eemaldatud kõik, mis pole ratsionaliseeritav. Astronoomias on küll taevakehade liikumine väga täpselt ettearvutatav, kuid jutt on ainult kvantitatiivsetest määratlustest, mitte individuaalsest reaalsusest.

Ei ole ühtki juhtumit, mil üldine seadus paratamatusega määraks ajaloolise terviku üksiku arengukäigu.

XIII. Väärtuse suhtes ükskõikne individuaalsus

Kas reaalsust individualiserivalt töödelda on võimalik ka ilma kultuuriliste väärtusteta? See on võimalik, kuid niisugused individuaalsed mõisted on moodustatud suvaliselt. Sellepärast tuleb küsida: kas on võimalik objekti individuaalsuse teaduslik kujutamine, mis ei juhindu üldisest väärtuselisest seisukohast? Kõrvale tuleb jätta ka paljas materjali kogumine. Kas on võimalik individualiseeriva mõistemoodustuse teaduslik lõpuleviidus ilma suhestamiseta üldiste väärtustega? Ei. Muidu pole tegemist lõpuleviidusega või siis puudub teaduslikkus.

XIV. Kultuurilise ajaloo objektiivsus

Kui väärtused juhivad kogu ajaloolist mõistemoodustust, kas on siis võimalik saada lahti meelevaldsusest ajalooteadustes? See ei puuduta eriuurimuste objektiivsust, kuivõrd nad saavad viidata oma juhtivate väärtuste üldtunnustatusele teoreetilise väärtustega suhestatuse rangele järgimisele. Kuid siin on tegu täiesti erilist laadi objektiivsusega, mis ei kannata võrdlust generaliseeriva loodusteaduse objektiivsusega. Väärtusega seotud kirjeldusel on tähtsus alati ainult teatud inimeste ringile, kes väärtustavad või vähemalt mõistavad kõnealuseid väärtusi. Ent see objektiivsus on ajalooliselt piiratud. Üldfilosoofilisest ja loodusteaduslikust vaatekohast võib siin näha tõsist teaduslikku puudujääki. Kui põhimõtteliselt piirduda kultuuriliste väärtuste üldtunnustatusega, siis võib ajalooteaduse kord tekkinud vundament ka laguneda. Sellepärast on kahtlane, kas ajaloolise esituse puhul saab üldse rääkida tõesusest. Teaduslik tõde peab teoreetiliselt kehtivale olema lähedal. Kui kultuurilised väärtused kõrvale jätta, siis jääb ajaloos tõeseks vaid paljas fakt. Kõik ajaloomõisted on sel juhul kehtivad vaid teatud aja jaoks, nii et nad pole tõed, sest neil puudub määratletud suhe sellega, millel on absoluutne kehtivus.

Tõsi küll, ka generaliseeriva loodusteaduse tõed muudetakse või hüljatakse järgmise põlvkonna poolt. Kuid loodusseaduste puhul me ikkagi eeldame, et neil on tingimatu kehtivus, isegi kui ükski neist pole meile teada; sellepärast on meil õigus eeldada, et generaliseerivate teaduste mõisted on rohkem või vähem lähedal absoluutselt kehtivale tõele, ajaloomõistetel aga ei ole absoluutse tõega mingit suhet ning nende moodustamise printsiibid on puhtfaktilised hinnangud, mis üksteist välja vahetavad nagu lained meres. Kas me ei pea siis eeldama, et kehtivad väärtused, millega faktiliselt tunnustatud kultuuriväärtused on vähemalt rohkem või vähem lähedases seoses? Kas pole mitte ainult sel juhul ajaloo objektiivsus vääriliselt võrdne loodusteaduse omaga?

Ajaloo objektiivsuse probleem, üldajaloo mõiste ja empiiriliste kultuuriteaduste süsteemi mõiste viivad välja empiiriliselt antu sfäärist, ning me peame möönma kui mitte lõplikult juba saavutatud teadmist sellest, mis nimelt on väärtus, siis vähemalt objektiivsete väärtuste kehtivust ning võimalust vähemalt järk-järgult läheneda nende tunnetamisele. Kultuuriteaduste ühtsuse ja objektiivsuse tingivad meie kultuurimõiste ühtsus ja objektiivsus, viimased aga tingib meie kehtestatud väärtuste ühtsus ja objektiivsus.

Generaliseerivate teaduste loodusseadusele peab vastama tingimatult üldkehtiv väärtus, mille meie kultuurihüved suuremal või vähemal määral realiseerivad.

On olemas ajaloo osa, mille puhul loodusteaduski on sunnitud tunnistama meie arendatud loogiliste töötlusprintsiipide teaduslikku iseloomu ning nõustuma sellega, et ajalugu on midagi enamat kui meelevaldselt välja haaratud faktide meelevaldne kõrvutamine, millel on tähtsus ainult nende jaoks, kes on mässitud teatud ajaloolise kultuuriringi hinnangutesse. See on loodusteaduse enese ajalugu. Kui loodusteadus pöörab pilgu iseendale, siis ta ei saa eitada, et talle on eelnenud ajalooline areng, mida selle üksikus ja individuaalses arengus tuleb vaadelda objektiivselt kehtiva väärtuse seisukohast, nimelt teadusliku tõe teoreetilise väärtuse seisukohast. Ent kui ta tunnistab ajaloolist tõde kultuurilise arengu selle osa puhul, mis õigusega ta siis eitab seda kultuuri teiste osade puhul? Mitte ainult loodusteadus ei ole kultuurilise inimkonna saadus, vaid ka "loodus" ise loogilises mõttes ei ole midagi muud kui teoreetiline hüve, s.o reaalsuse kehtiv, objektiivselt väärtuslik mõistmine inimintellekti poolt, kusjuures loodusteadus peab alati eeldama temaga seotud väärtuse absoluutset kehtivust. Teadlane peab eeldama teoreetiliste väärtuste absoluutset kehtivust, kui ta tahab jääda teadlaseks. Iga teadlane eeldab implitsiitselt, et kultuurilisel elul, millest ta ise pärineb, on rohkem kui individuaalne tähtsus. Eraldada terviklikust kultuurilisest arengust välja üks üksik rida, nagu näiteks see intellektuaalse arengu osa, mida me nimetame loodusteaduseks, on täiesti meelevaldne, nagu ka ainult sellele objektiivse tähtsuse omistamine. Sellepärast võib vaevalt nimetada mõttetuks ülesandeks püüda leida objektiivsete kultuuriväärtuste kõikehõlmavat süsteemi. Filosoofia ei saa seda luua paljastest mõistetest, vaid vajab kõige tihedamat kokkupuudet ajalooliste kultuuriteadustega.

Me kõik usume objektiivsetesse väärtustesse, mille kehtivus on nii filosoofia kui ka kultuuriteaduste eelduseks; usume isegi siis, kui me teadusliku moe mõjul kujutame ette, et ei usu.

Välislingid

• Saksakeelne originaal:
  • gleichsatz.de
  • archive.org
• Tõlge vene keelde, philosophy.ru