Ajalugu ja loodusteadus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Ajalugu ja loodusteadus" ("Geschichte und Naturwissenschaft") oli Wilhelm Windelbandi kõne Straßburgi ülikooli rektori ametisse astumise puhul 1. mail 1894. Samal aastal avaldati see eraldi väljaandena.

Eesti keeles on see ilmunud Marju Lutsu tõlkes ajakirjas Akadeemia, 1993, nr 3, lk 490–505.

Selles kõnes võttis Windelband kasutusele eristuse idiograafilise ja nomoteetilise teadusliku mõtlemise vahel.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofil on raske esitada üldarusaadavat ettekannet oma erialalt, sest ka üldhuvitava teema puhul toob filosoofiline uurimisviis kaasa raskuse. Nimelt püüab filosoofia nagu teisedki teadused vaadelda üksikküsimust üldisest vaatepunktist, kuid viimased saavad seejuures toetuda etteantud kindlatele printsiipidele, kuna aga filosoofiale need printsiibid ongi uurimisobjektiks, nii et ta ei saa neid etteantuina võtta. Rangelt võttes ei olegi filosoofias eriküsimusi, sest tema eriküsimused suubuvad viimsetesse küsimustesse. Filosoofiliselt kõnelejal peab olema julgust võtta seisukoht üldküsimustes ja veel suurem julgus võtta kuulajad kaasa sinna, kus kindel pind ähvardab kaduda.

Sellepärast oleks filosoofil kiusatus rääkida filosoofia ajaloost või üldist huvi pakkuvast psühholoogiastkogemusteadusest, mis arvatakse filosoofi kompetentsi. Ma ei taha rääkida filosoofia ajaloost, et ei jääks muljet, et filosoofias polegi enam midagi peale ajaloo, ega psühholoogiast, et ei jääks muljet, nagu filosoofia oleks taandunud eriteaduseks. Pean oma kohuseks anda tunnistust, et ka praegune filosoofia, mis on metafüüsilistest pretensioonidest loobunud, saab tegelda suurte küsimustega, millele ta võlgneb oma maine. Tahan teile ühel näitel demonstreerida, kuidas filosoofiline uurimine viib iga eriküsimuse välja inimese maailma- ja eluvaate viimsete mõistatusteni, ning näidata, et iga katse näiliselt hästi tuntut lõpuni mõista viib paratamatult ruttu meie tunnetusvõime piirideni, mida ümbritsevad hämarad saladused.

Ma valin teema loogikast, täpsemalt metodoloogiast, teaduse teooriast, et näidata, kui tihedalt filosoofia on teiste teadustega seotud. Filosoofia suhtleb kogu elava tegelikkusetunnetusega ja tegeliku vaimuelu kogu väärtussisuga. Filosoofia ajalugu on olnud inimlike eksituste ajalugu sellepärast, et ta on heauskselt eriteadustest valmi ja kindlana üle võtnud selle, mis parimal juhul on olnud kujunemisjärgus tõde. See side on kõige paremini näha olnud loogikas, mis on alati olnud kriitiline refleksioon tegeliku tunnetuse olemasolevate vormide üle. Viljakad meetodid ei ole kunagi välja kasvanud loogikute abstraktsetest konstruktsioonidest ja puhtformaalsetest kaalutlustest; viimased vaid viivad juba rakendatu üldisesse vormi ning määravad kindlaks selle tähenduse, tunnetusväärtuse ja rakendatavuspiirid. Näiteks ei pärine tänapäeva loogika arusaam induktsiooni olemusest mitte Francis Baconilt, vaid refleksioonist selle järjest peenema rakendamise üle Keplerist ja Galileist saadik.

Sama teed lähevad teaduste klassifikatsiooni katsed, milles peegeldub juhtrolli vahetumine filoloogia, matemaatika, loodusteaduse, psühholoogia ja ajaloo vahel uusaja teaduses. On eitatud üksikteaduste autonoomiat ja püütud suruda kõiki valdkondi ühe meetodi alla, nii et teaduste liigitamiseks on jäänud üle ainult materiaalne [sachlich], metafüüsiline alus. Valitsevaks meetodiks on ülendatud mehhanitsistlik, geomeetriline, dialektiline ja lõpuks arengulooline meetod. Siiski tuleb jätta igale meetodile oma kehtivusvaldkond. Selleks on praegu hea aeg. Kant viis lõpule filosoofia vahekordade selgitamise matemaatikaga ning põhimõtteliselt ka psühholoogiaga. 19. sajandil on uute probleemidega vastamisi seisvad teadused oma meetodeid avardanud ja peenendanud. Kui iga üksik meetod nõuab endale valitsevat asendit tänapäeva üldises maailma- ja eluvaates, tekitab see teoreetilises filosoofias uusi küsimusi, millega ma siin tahan tegelda.

Teaduste klassifikatsioon ei saa kokku langeda jaotusega teaduskondadeks, mis lähtub ülikoolide praktilistest ülesannetest ja on ajalooliselt välja kujunenud. Nii on praktilistel kaalutlustel sageli kokku pandud teoreetilises suhtes erinevad ning lahku viidud teoreetiliselt kokkukuuluvad asjad. Ka teadus ja tehnika on praktilistel kaalutlustel kokku pandud. See pole teadusele kahjuks tulnud, sest see soodustab teadusharude vahelist läbikäimist. Viimasel ajal on ka teaduskondadeks jaotamisel hakatud meetodit arvestama.

Filosoofiat ja matemaatikat tuleb teoreetilises plaanis vastandada kogemusteadustele. Esimesi võib nimetada ratsionaalseteks teadusteks. Nad ei ole otseselt suunatud kogemuses antu tunnetamisele, kuigi nende tulemusi teistes teadustes selleks saab ja tuleb rakendada. Nende väited ei toetu kunagi üksiktajumustele ega tajumuste massile, kuigi nad psühhogeneetiliselt pärinevad empiirilistest motiividest. Seevastu kogemusteaduste ülesanne on tunnetada tajule kättesaadavat tegelikkust. Oma tulemuste põhjendamiseks vajavad nad üldiste aksiomaatiliste eelduste ning igasugusele tunnetusele ühtmoodi vajaliku normaalse mõtlemise õigsuse kõrval tõsiasjade kindlakstegemist taju abil.

Kogemusteadusi omakorda jaotatakse praegu loodusteadusteks ja vaimuteadusteks. Ma ei pea seda jaotust niisugusel kujul õnnestunuks. Looduse ja vaimu vastandus on materiaalne [sachlich] vastandus, mis on saanud valitsevaks antiikfilosoofia lõpus ja keskaja filosoofia alguses ning mida on täie radikaalsusega [Schroffheit] ülal hoidnud uuem metafüüsika Descartesist ja Spinozast Schellingi ja Hegelini. Arvestades uusima filosoofia hoiakuid ja tunnetusteoreetilise kriitika mõju, ei tundu see lahkuviimine enam nii kindel ja enesestmõistetav, et seda ilma pikemata liigituse aluseks võtta. Pealegi ei kattu see vastandus tunnetusviiside vastandusega: kui Locke taandas Descartesi dualismi välistaju (sensation, aisting) ja sisetaju (reflection, refleksioon) – vastavalt kehalise välismaailma ehk looduse ja seesmise vaimumaailma tunnetamise organi – vastandusele, siis uusima aja tunnetuskriitika on selle arusaama rohkem kui kunagi varem kõikuma löönud ning sisetaju olemasolu oletuse õigustatuse vähemalt tugeva kahtluse alla seadnud. Ja muidugi ei põhine nn vaimuteaduste faktid ainult sisetajul. Materiaalse [sachlich] ja formaalse liigitusprintsiibi kattumatus ilmneb aga eelkõige selles, et loodusteaduse ja vaimuteaduse vahele tuleb asetada tähtis kogemusteadus psühholoogia, mis oma aine poolest on ainult vaimuteadus ning teatud mõttes ka teiste vaimuteaduste alus, meetodi poolest aga algusest lõpuni loodusteaduslik, nii et teda on nimetatud sisemeele loodusteaduseks ja koguni vaimseks loodusteaduseks.

Võib-olla piisab asja parandamiseks väikestest muudatustest mõistemääratluses. Psühholoogia metoodiline lähedus loodusteadustele seisneb selles, et mõlemad teevad oma fakte kindlaks ning koguvad ja töötlevad neid ainult selleks, et nende põhjal mõista üldist seaduspärasust, millele need faktid alluvad. Spetsiaalsed meetodid on küll väga erinevad, aga nende poolest on psühholoogia näiteks keemiast vaevalt kaugem kui näiteks mehaanika bioloogiast. Tunnetussihtide formaalse eripära poolest on nad ühesugused: nad otsivad sündmuste seadusi.

Seevastu enamik neist kogemusteadustest, mida nimetatakse vaimuteadusteks, püüavad üksikut, suurema või väiksema ulatusega sündmustikku [Geschehen], millel ükskord olnud ajaliselt piiratud tegelikkus, täielikult ja ammendavalt kujutada [Darstellung]. Ka nendel on väga erinevaid uurimisaineid ja võtteid. Tegu on üksiksündmuse või tegude ja saatuste seostatud reaga, üksiku inimese või terve rahva olemuse ja eluga, mõne keele, usundi, õiguskorra, kirjandus- või kunstiteose või teadussaavutusega: igaüht neist tuleb selle eripärale vastavalt käsitleda. Alati aga on eesmärgiks ainukordses tegelikkuses avaldunud inimelu moodustist tema faktilisuses reprodutseerida ja mõista. Siia kuuluvad kõik histoorilised distsipliinid. Nüüd on meil olemas kogemusteaduste puhtmetodoloogiline, usaldatavatel loogilistel mõistetel tuginev liigitus tunnetussihtide formaalse eripära alusel. Ühed otsivad üldisi seadusi, teised erilisi ajaloolisi tõsiasju. Ühtede siht on generaalne, apodiktiline otsustus, teistel singulaarne, assertooriline lause. See erinevus on seega seotud üldise ja erilise vahelise suhtega, milles Sokratesest saadik on nähtud igasuguse teadusliku mõtlemise alusvahekorda. Platon otsis tegelikku muutumatutest soomõistetest, Aristoteles eesmärgipäraselt arenevatest üksikolenditest. Uusaja loodusteadus on õpetanud olevat defineerima selles aset leidvate sündmuste püsivate paratamatuste kaudu, asetades Platoni idee kohale loodusseaduse.

Kogemusteadused otsivad tegelikkusetunnetuses kas üldist loodusteaduse kujul või üksikut ajalooliselt määratletud kujul, vaadeldes kas tegelike sündmuste alati samaks jäävat vormi või nende eneses määratletud sisu. "Ühed on seadusteadused, teised sündmusteadused; esimesed õpetavad, mis alati on, teised, mis üks kord oli." Teaduslik mõtlemine on esimesel juhul nomoteetiline, teisel juhul idiograafiline. Võib rääkida ka loodusteaduslike ja histooriliste distsipliinide vastandusest, pidades meeles, et psühholoogia kuulub sel juhul loodusteaduste hulka.

See metoodiline vastandus klassifitseerib ainult meetodit, mitte teadmise sisu. Ühtesid ja samu esemeid võib uurida nii nomoteetiliselt kui ka idiograafiliselt. Alati sama ja ühekordse vastandus on suhteline. See, mis väga pika aja jooksul ei muutu ning mida saab seetõttu tema muutumatute vormide poolest nomoteetiliselt käsitleda, võib pikemas perspektiivis ikkagi osutuda vaid teatud kindlal ajal kehtivaks, ühekordseks. Näiteks valitsevad üksikut keelt tema vormiseadused, mis jäävad samaks sõltumata sellest, mida väljendatakse, aga ometi on see keel vaid ühekordne, mööduv nähtus inimeste keeleelus üldse. Sama lugu on keha füsioloogias, geoloogias, teatud mõttes koguni astronoomias, ja nõnda on histooriline printsiip üle viidud ka loodusteaduste valdkonda.

Klassikaline näide on orgaanilise looduse teadus. Süstemaatikana on tal nomoteetiline iseloom, sest ta saab inimeste paarituhandeaastase vaatluse jooksul alati samaks jäävaid elusolendite tüüpe vaadelda nende seaduspäraste tüüpidena. Arenguajaloona, milles ta kirjeldab organismide põlvnemise ja muutumise käiku Maa peal, mille kordumiseks mõnel teisel taevakehal pole tagatist ega tõenäosustki, on ta idiograafiline, histooriline distsipliin. Juba Kant nimetas seda, kes niisuguse "mõistuse seikluse" julgeb ette võtta, tulevaseks "looduse arheoloogiks".

Senine loogikateooria on otsustavalt eelistanud nomoteetilisi mõttevorme. Et igasugune teaduslik uurimine ja tõestamine toimub mõiste vormis, on loogika lähim ja tähtsaim huvi alati üldisuse olemuse, põhjenduse ja rakenduse uurimine. Peale selle, kreeka filosoofia on välja kasvanud loodusteaduslikelt lätetelt, physis'e (jääv olemus nähtuste vahetumisel) uurimisest. Ka uusaja filosoofia on iseseisvunud loodusteaduste najal. Sellepärast pöörduski loogika esmajoones nomoteetiliste mõttevormide poole ning jäi nendest sõltuvaks. Ka need loogikud, kes histoorilise uurimise omapära täielikult mõistavad, otsivad oma teooriate viimseid juhtpunkte nomoteetilise mõtlemise poole pealt.

Nii loodusuurimine kui ka histoorika on kogemusteadused: nende lähtekohad, tõestuste eeldused, on kogemused, tajufaktid. Kumbki ei saa rahulduda sellega, mida naiivne inimene tavaliselt arvab kogevat. Mõlemal on tarvis aluseks teaduslikult puhastatud, kriitiliselt koolitatud ja mõistetöös järeleproovitud kogemust. Nii nagu meeli tuleb hoolikalt kasvatada, et teha kindlaks peeni erinevusi lähedases suguluses olevate elusolendite ehituses, edukalt mikroskoobiga vaadata ja kindlalt fikseerida pendlilöögi ning nõela asendi samaaegsust, tuleb vaevaliselt õppida määrama käekirja eripära, vaatlema kirjaniku stiili ning ajalooallika vaimset horisonti ja huvideringi. Iga spetsiaalne meetod põhineb ühelt poolt materiaalsetel [sachlich] taipamistel, mis on juba saavutatud või vähemalt oletatud, ning teiselt poolt loogilistel seostel, mis on sageli väga keerukad. Loogikat on seni huvitanud põhiliselt nomoteetilise meetodi probleemid (näiteks täppisinstrumentide metoodiline tähtsus, eksperimendi teooria, tõenäosuse määramine); histoorilise metodoloogia probleemid on filosoofia unarusse jätnud. See on seotud sellega, et filosoofiline ja loodusteaduslik anne esinevad palju sagedamini koos kui filosoofiline ja histooriline. Ometi oleks üldisele tunnetusteooriale äärmiselt huvitav välja koorida loogilised vormid, mille järgi histoorilises uurimises toimub tajumuste vastastikune kriitika, sõnastada hüpoteeside "interpolatsioonivormid" ning kindlaks teha, kui suur osatähtsus on maailmatunnetuses faktidel ja kui suur osatähtsus on üldistel eeldustel, mille järgi me neid tõlgendame.

Kõigi kogemusteaduste viimne printsiip on kõikide sama eseme kohta käivate ettekujutuselementide vastuoludeta kooskõla. Erinevus algab alles faktide tunnetuslikust kasutamisest: üks otsib seadusi, teine kujusid. Ühe puhul suundub mõtlemine erilise kindlakstegemisest üldiste suhete mõistmisele, teise puhul kirjeldatakse armastusega erilist. Loodusuurijale ei ole üksikul antud objektil kui niisugusel teaduslikku väärtust, see on talle vajalik ainult soomõiste tüübina, erijuhtumina soomõiste väljatöötamiseks. Ta reflekteerib selles ainult neid tunnuseid, mis sobivad seaduspärase üldisuse taipamiseks. Histoorik aga püüab mingit mineviku moodustist kogu selle individuaalses väljenduses ideaalseks kohaloluks taaselustada. Tal on sellega, mis tegelikult oli, sarnane ülesanne nagu kunstnikul sellega, mis on fantaasias. Siit tuleb ajaloolise loomingu sugulus esteetilisega ning histooriliste distsipliinide sugulus ilukirjandusega.

Loodusteaduslikus mõtlemises on ülekaalus kalduvus abstraktsioonile, ajaloolises seevastu kalduvus kaemuslikkusele. Kui ollakse harjunud kaemust materialistlikul kombel kitsendama meeleliselt kohaloleva vastuvõtule, siis ollakse unustanud, et kaemuslikkus, ideaalse kohalolu individuaalne elavus, on vaimusilma jaoks samamoodi olemas nagu ihusilma jaoks. Retseptiivse kaemuse ülekülluse tõttu jääb välja arendamata spontaanse kaemuse võime, ja meeleline fantaasia jääb loiuks ilma ihulise nägemise ja kompimiseta. See kehtib nii pedagoogikas kui ka kunstis.

Selle sügava vastandlikkuse tõttu kogemusteaduse kahe liigi vahel võitlevad nad määrava mõju pärast inimese üldisele elu- ja maailmavaatele. Kumb on tunnetuse tervikeesmärgi seisukohast väärtuslikum? Vastata saab ainult teadusliku töö viimsete eesmärkide seisukohast.

Kasulikkuse seisukohast on mõlemad mõttesuunad ühevõrra õigustatavad. Üldiste seaduste teadmine võimaldab tulevikuseisundeid ette näha ning asjade kulusse eesmärgipäraselt sekkuda. Välismaailma puhul annab see võimaluse võimu looduse üle tööriistade abil laiendada. Igasugune eesmärgipärane tegevus ühises inimelus sõltub samavõrd ka histoorilise teadmise kogemustest. Inimene on ajalooga loom. Tema kultuurelu on põlvkonnast põlvkonda tihenev seostatus: kes tahab selles elava kaasatoimimisega siseneda, peab mõistma selle arengut. Kui see niit katkeb, tuleb see vaevaliselt üles otsida ja kokku sõlmida. Kui tänapäeva kultuur peaks hävima, teeksid tulevased põlved innukaid väljakaevamisi. Juba sellepärast peab inimkond kandma suurt histoorilist koolikotti, ja kui see kott ähvardab aja jooksul üha raskemaks minna, küllap siis tulevik leiab vahendeid, et seda ettevaatlikult ja kahjutult kergendada.

Ent meid ei huvita mitte selline kasu, vaid seesmine teadmisväärtus.

Mitte küll ka isiklik rahuldus, mida uurija oma tunnetusest ainult iseenda pärast saab. Sest see subjektiivne avastamisnauding on ühtviisi omane igasugusele teadmisele. Selle naudingu suurus oleneb palju vähem eseme tähtsusest kui uurimise raskusest.

Kahtlemata on olemas ka objektiivsed ning ometi puhtteoreetilised erinevused esemete tunnetusväärtuses. Tunnetusväärtuse suurus on terviktunnetusse antava panuse suurus. Üksik jääb jõudeoleku uudishimu objektiks, kui ta ei või saada ehituskiviks üldisemas rajatises. Nii on teaduslikus mõttes juba 'fakt' teleoloogiline mõiste. Mitte iga suvaline tegelik pole teaduse fakt, vaid ainult see, millest on midagi õppida. Teatud piirides on aga võimatu otsustada, kas ühel või teisel üksikul on fakti väärtus. Sellepärast peab teadus alles hoidma, mida saab, jättes tulevaste põlvede sõeluda, mis on väärtuslik.

See iga üksikteadmise eesmärk saada suure terviku osaks täitub ka siis, kui üksiktunnus lülitub elava tervikkaemuse oluliseks koostisosaks. See soopärasest kinnihoidmine on kreekaliku mõtlemise ühekülgsus, mida jätkasid eleaadid ja Platon, kes leidis tõelise olemise ja tõelise tunnetuse ainult üldisest, ja meie päevil Schopenhauer, kes eitas, et ajalugu on tõeline teadus, sest ta haarab alati erilist, mitte kunagi üldist. On küll tõsi, et inimaru suudab paljutki ette kujutada ainult hajusa üksiku ühist sisu haarates; aga mida enam ta seejuures taotleb mõistet ja seadust, seda enam ta peab maha jätma ja ohverdama üksikut. Me näeme seda seal, kus spetsiifiliselt modernsel moel püütakse "ajaloost loodusteadust teha", nagu on ette pannud positivismi nn ajaloofilosoofia. Mis jääb säärase induktsiooni juures lõpuks järele rahvaelu seadustest? Need on paar triviaalset üldisust, mida saab vabandada ainult nende arvukate erandite hoolika eritlusega.

Inimese kogu huvi, kogu väärtustamine on seotud üksiku ja ühekordsega. Meie tunne nüristub ruttu, kui selle ese mitmekordistub või osutub üheks juhtumiks tuhande samalaadse seas. Eseme ühekordsuses, võrreldamatuses juurduvad kõik meie väärtustunded. Sellel põhineb Spinoza õpetus meeleliigutuste ületamisest tunnetusega, sest tema jaoks on tunnetus erilise uputamine üldisesse, ühekordse uputamine igavesse.

Kas pole mitte talumatu mõte, et armastatud, austatud olend eksisteerib veel kord täpselt samamoodi? Kas poleks mitte kohutav, kui eksisteeriks veel keegi, kellel on sama individuaalne eripära nagu minul? Ja ajalooprotsesside kogususel on väärtus ainult juhul, kui ta on ainukordne. See on printsiip, mida kristlik filosoofia patristikas võidukalt hellenismi vastu kaitses. See oli esimene suur ja tugev aimus sellest, et histoorikal on võõrandamatu metafüüsiline õigus möödunut selle ainukordses kordumatus tegelikkuses inimkonnale meenutuseks kinni hoida.

Teiselt poolt aga vajavad idiograafilised teadused igal sammul üldisi lauseid, mida nad saavad täiesti korrektselt põhjendatuna laenata ainult nomoteetilistelt teadustelt. Ajaloosündmuse põhjuslik seletus eeldab üldisi ettekujutusi asjade kulust üldse, ja kui tahta viia histoorilised tõestused nende puhtloogilisele kujule, siis on neil ülemlauseteks sündmuste, sealhulgas psüühiliste sündmuste loodusseadused. Kellel poleks aimu, et inimesed üldse mõtlevad, tunnevad ja tahavad, sellel ebaõnnestuks juba faktide kriitiline kindlakstegemine. On väga tähelepanuväärne, kui leebed on ajalooteaduse nõudmised psühholoogiale. Seni sõnastatud hingeelu seaduste äärmine puudulikkus ei ole histoorikutele kunagi jalgu jäänud, sest neil on piisanud loomulikust inimesetundmisest, taktitundest ja geniaalsest intuitsioonist. Seetõttu on kahtlane, kas elementaarsete psüühiliste protsesside matemaatilis-loodusteaduslik käsitlus aitab kuigi palju kaasa tegeliku inimelu mõistmisele.

On selge, et terviktunnetuses, milleks kogu teaduslik töö peab lõpuks ühinema, jääb nendele kahele momendile alles metoodiline eriseisund. Maailmapildi kindla raami moodustab asjade üldine seaduspära, ja selle raami sees areneb kõikide inimkonnale väärtuslike tema soomälestuse üksikmoodustiste elav seos.

Neid kaht inimteadmise momenti ei saa tagasi viia ühisele allikale. Võib tunduda, nagu peaks asjade üldisest seaduspärast olema võimalik mõista ka tegelike sündmuste ajaloolist erikuju. Nii arvas Leibniz, et kõigil faktitõdedel on küllaldased alused igavestes tõdedes. Aga seda ta postuleeris ainult Jumala mõtlemise kohta.

Põhjuslikus käsitluses võtab iga erisündmus sellise süllogismi kuju, mille ülemlause on loodusseadus või mitu loodusseadust, alamlause on ajaliselt antud tingimus või tingimused ning tuletislause tegelik üksik sündmus. Igal sündmusel on kaht liiki põhjused: ajatu paratamatus ja erilised tingimused. Plahvatuse põhjused on nomoteetilises mõttes plahvatava aine loomus, idiograafilises mõttes üksikliikumine, säde, raputus vms. Alles mõlemad koos põhjustavad ja seletavad sündmust, aga kumbki pole teise tagajärg. Nende seos ei ole neis endis põhjendatud. Tingimus ise aga on tagasiviidav teisele tingimusele, ja nii lõputult. Selle rea algusliige pole mõisteliselt mõeldav, ja kui seda püüdagi mõelda, on see ikka midagi uut, mis asjade üldisele loomusele lisandub, mitte ei järeldu sellest. Spinoza väljendas seda eristusena lõpmatu ja lõpliku põhjuslikkuse vahel.

Et pole üldistel seadustel põhinevat lõppu, millele tingimuste põhjuslikku ahelat tagasi viia, siis ei aita seaduste alla subsumeerimine üksikut ajas antut oma viimsete alusteni eritleda. Selle pärast jääb meile kõige histooriliselt ja individuaalselt kogetu juures mõistetamatuse jääk – midagi väljendamatut, defineerimatut. Isiksuse viimne ja sisim olemus paneb vastu eritlemisele üldiste kategooriate abil, ja see haaramatu ilmneb meie teadvuses meie olemuse põhjusetuse, st individuaalse vabaduse tundena.

Ajas antu kogusus nähtub tuletamatus iseseisvuses selle üldise seaduspära kõrval, mille järgi see aset leiab. Maailmasündmuste sisu pole selle vormi alusel mõistetav. See on lõhe, mida filosoofilise maailmaseletuse suured süsteemid on saanud ainult kinni katta, kuid mitte täita.

Seda nägi Leibniz, kui ta omistas igavestele tõdedele päritolu Jumala arust ning faktitõdele päritolu Jumala tahtest. Seda nägi Kant, kui ta õnneliku, kuid mõistetamatu tõsiasja näol, et kõike tajus antut saab tuua aru vormide alla ning nende järgi korrastatut ja antut, leidis meie teoreetilisest teadmisest kaugelt üle küündiva vihje Jumala eesmärgiseostele.

Mõtlemine siin enam ei aita. Filosoofia saab näidata, kui kaugele ulatub üksikute distsipliinide tunnetusjõud, kuid sealt edasi ei saa ta ise enam esemeliselt midagi taibata. Seadus ja sündmus jäävad kõrvuti püsima meie maailmaettekujutuse viimsete, ühismõõdutute suurustena. Siin on üks piirpunktidest, milles teaduslik mõtlemine saab veel ainult ülesande määratleda, küsimuse püstitada, ilma et ta kunagi suudaks seda lahendada.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]