Religiooniteadus

Allikas: Vikipeedia

Religiooniteadus (varasema nimega võrdlev usuteadus) on religiooni tekkimist, olemust ja arenemist uuriv antropoloogiline teadus[1].

Religiooniteadus muutus iseseisvaks distsipliiniks 19. sajandil, mil Max Müller purustas religiooniküsimustes teoloogia monopoli ja nõudis võrdsetel alustel tegelemist kõigi religioonidega. Religiooniteadus hargnes religioonilooks, religioonipsühholoogiaks, religioonisotsioloogiaks, religioonifenomenoloogiaks jne.[2]

Teoloogia ja religiooniteadus on kaks erinevat teadust. Ajalooliselt on valdkonnad seotud ja see seos ei ole täielikult katkenud kuni tänaseni. Religiooniteaduse ja teoloogia teadlaste vahel on leidnud aset ka tõsiseid konflikte. Eriti teravad olid vastaseisud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Kui piibliteadlased, hakkasid kasutama oma uurimistöös muistse Lähis-Ida ja antiikreligiooni allikaid, siis šokeeris tulemus mitte ainult paljusid tollaseid teolooge, vaid ka laiemat kiriklikku ja ühiskondlikku avalikkust.[3]

Tänapäeval on religiooniteadus üha enam asendanud teoloogiat.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kulmar, T., 2006. Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu ülikooli kirjastus. Lk 10.
  2. Arne Hiob. Teoloogia kui teadus. Ettekanne Interdistsiplinaarsel konverentsil Jumal teaduses. Tallinn, 4.02.2006 (24.01.2015).
  3. Jaan Lahe. Teoloogia ja religiooniteadus – sõbrad või vaenlased? Kirik ja teoloogia, 2013 (24.01.2015).