Kosmodroom

Allikas: Vikipeedia

Kosmodroom (vene космодром) või kosmosekeskus on piiritletud maa-ala (koos ehitiste ja seadmetega) kosmoseaparaatide väljasaatmiseks, vastuvõtmiseks, katsetamiseks ja monteerimiseks. Kosmodroomideks nimetatakse alasid, kust toimuvad planeetidevahelised või orbitaalsed õhkutõusud, mitte ainult ballistiliste rakttide stardid. Tänapäeval kasutatakse kosmodroomi nimetust ka suborbitaalsete kosmosesõidukite stardialade kohta.

Kosmodroomiks kutsutakse kõiksugu rajatisi, kust raketid stardivad. Seal on tavaliselt üks või mitu sobivat stardiplatvormi, mis on ümbritsetud suure ohutusalaga. Ohutusala sisaldab endas ala üle mille raketid lendavad ning ala, kuhu raketi tükid võivad kukkuda. Mõnikord on kosmodroomi alal ka rakettide jälgimisjaamad, et hinnata õhkutõusude progressi.[1]

Suuremad kosmodroomid koosnevad tihti rohkem kui ühest stardialast, mis võivad olla mõeldud erinevate kanderakettide õhkutõusuks. Stardialad võivad olla üksteisest ohutuspõhjustel hästi eraldatud. Vedelkütusrakette kasutavad kanderakettide võib vaja olla sobivad kütusehoidlaid või tootmisrajatisi. Ka tahkkütusrakettidel võib olla lokaalseid töötlusrajatisi.

Kosmodroom võib sisaldada ka õhkutõusuradasid toetavate õhusõidukite tarbeks või horisontaalselt maanduvate kosmoseaparaatide, näiteks kosmoselennukite jaoks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kosmosesse jõudnud raketid V2 lennutatid Peenmündest, Saksamaalt teise maailmasõja ajal.[2] Peale sõda toodi 70 tervet V2 raketti White Sands raketi testalale testimise jaoks. 47 neist jõudsid kõrgustele 100 km ja 213 km vahel.

Maailma esimene orbitaalsete ja inimlendude jaoks mõeldud Bajkongõri kosmodroom lõuna Kasahstanis alustas 1955 aastal nõukogude sõjaväe rakettide testalana. Sealt startis 1957 aasta oktoobris esimene orbitaalne sond (Sputnik 1). Komodroomi asukohta hoiti algselt saladuses. Asukoha arvamise petmiseks jagas kosmodroom nime kaevanduslinnaga 320 km kaugusel. Asukoht saadi väljaspool Nõukogude liitu teada 1957 aastal kui Lockheed U-2 lennukid leidsid asukoha järgnedes raudteedele. Nõukogude ametivõimud kinnitasud asukoha alles aastakümneid hiljem [3]

Bajkongõri kosmodroomilt startis esimene inimene, Juri Gagarin kosmosesse 1961 aastal. Kasutatud stardikompleks on omandanud sümboolse tähenduse ja kutsutakse tavaliselt Gagarini stardiks. Baikonur oli Nõukogude peamine kosmodroom ning Venemaa üürib seda jätkuvalt Kasahstanilt.

Nõukogude varajase elu vastuseks ehitati Canaverali neemele Floridasse suur stardikompleks. Suur osa mehitamata lendudest ning esimesed mehitatud lennud toimusid Cape Canaverali õhujõudude baasist. Apollo programmi jaoks ehitati naabrusse Kennedy Kosmosekeskus. Sealt toimusid esimesed mehitatud missioonid kuu pinnale (Apollo 11) 1969 juulis. See on olnud ka lähtekoht kõikidele Space Shuttle startidele ja lõpppunkt enamustele maandumistele.

Euroopa põhiline kosmodroom on Prantsuse Guajaanas, Kourous olev Guajaana kosmosekeskus. Sealsed õhkutõusud lõikavad kasu 4 kraadisest ekvaatori lähedusest.

2003 oktoobris saavutati Jiuquani kosmosekeskusest esimene hiina mehitatud kosmoselend.

Asukoha kaalutlused[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige efektiivsemalt jõuavad raketid orbiidile ekvaatori lähedalt ida suunas startides, selline stardi viis kasutab suurimal määral Maa pöörlemist. Sellised stardid annavad ka hea suuna geostatsionaarsele orbiidile jõudmiseks. Polaarorbiidi ja Molniya orbiit jõudmiseks ekvatoriaalne start eeliseid ei anna. [4]

Stardipaiga kõrgus merepinnast ei ole oluline tegur, sest enamust satelliidi stardile kuluvast energiast kulutatakse orbitaalkiiruse saavutamiseks. Mõni lisakilomeeter lisakõrgust ei ole tavaliselt piisav, et tasuda ära keerulisemat transporti mägisel maal. Kõrgemalt õhkutõus eelisteks on veidi vähem vajaliku kõrgust, väiksem õhutakistus ja madalam õhurõhk (mis tavaliselt suurendab tõukejõudu).

Paljud kosmodroomid on ehitatud olemasolevate sõjaväebaaside juurde, näiteks mandritevaheliste ballistiliste rakettide stardialadesse, mis ei pruugi olla täiuslikud satelliitide lennutamiseks.

Rakettide katastroofilise tõrgetest tekkiva ohu leevendamiseks ehitatakse rakettide stardialad enamasti elanikkonnast võimalikult kaugele. Paljudel juhtudel on kosmodroomid ehitatud suurte veekogude vahetusse lähedusse, et vältida detailide kukkumist asustatud aladele. Enamasti on kosmodroomid piisavalt suured, et isegi sõiduki plahvatuse korral ei seata inimelusid ega naaberstardiplatvorme ohtu.

Suborbitaalse turismi jaoks mõeldud kosmodroomid kasutavad tihti olemas olevat taristut, sealhulgas õhkutõusuradu.

Maavälised kosmodroomid[muuda | muuda lähteteksti]

On välja pakutud kosmodroomide ehitamist Kuule, Marsile, maa orbiidile, Lagrange'i punktidesse ja teistesse kohtadesse päikesesüsteemis. Näiteks inimeste kasutuses olevad baasid Kuul ja Marsil on oma olemuselt kosmodroomid.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Merritt Island Spaceflight Tracking and Data Network station
  2. Dyson, Marianne J. (2007). Space and astronomy decade by decade. Infobase Publishing. p. 95. ISBN 978-0-8160-5536-4. 
  3. Russian Space Web on Baikonur
  4. Why is it better to launch a spaceship from near the equator?. Kasutatud 2016-03-03. (Inglise)
  5. Mendell, Wendell W. (1985). Lunar and Planetary Institute. ISBN 0-942862-02-3.  ]