Kosmodroom

Allikas: Vikipeedia

Kosmodroom (vene космодром) või kosmosekeskus on piiritletud maa-ala (koos ehitiste ja seadmetega) kosmoseaparaatide väljasaatmiseks, vastuvõtmiseks, katsetamiseks ja monteerimiseks. Kosmodroomideks nimetatakse alasid, kust toimuvad planeetidevahelised või orbitaalsed õhkutõusud, mitte ainult ballistiliste rakettide stardid. Tänapäeval kasutatakse kosmodroomi nimetust ka suborbitaalsete kosmosesõidukite stardialade kohta.

Kosmodroomiks kutsutakse kõiksuguseid rajatisi, kust raketid stardivad. Seal on tavaliselt üks või mitu sobivat stardiplatvormi, mis on ümbritsetud suure ohutusalaga. Ohutusala sisaldab ala, üle mille raketid lendavad, ning ala, kuhu raketi tükid võivad kukkuda. Mõnikord on kosmodroomi alal ka rakettide jälgimisjaamad, et hinnata õhkutõusude progressi.[1]

Suuremad kosmodroomid koosnevad tihti rohkem kui ühest stardialast, mis võivad olla mõeldud erinevate kanderakettide õhkutõusuks. Stardialad võivad olla üksteisest ohutuspõhjustel hästi eraldatud. Vedelkütusrakette kasutavad kanderakettide võib vaja olla sobivad kütusehoidlaid või tootmisrajatisi. Ka tahkkütusrakettidel võib olla lokaalseid töötlusrajatisi.

Kosmodroom võib sisaldada ka õhkutõusuradasid toetavate õhusõidukite tarbeks või horisontaalselt maanduvate kosmoseaparaatide, näiteks kosmoselennukite jaoks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kosmosesse jõudnud V2-raketid saadeti lendu Saksamaalt Peenmündest teise maailmasõja ajal.[2] Pärast sõda toodi 70 tervet V2-raketti White Sands testimiseks raketi testalale. 47 neist jõudis 100–213 km kõrgusele.

Maailma esimene orbitaalsete ja inimlendude jaoks mõeldud Bajkongõri kosmodroom Lõuna-Kasahstanis võeti kasutusele 1955. aastal nõukogude sõjaväe rakettide testalana. Sealt startis 1957. aasta oktoobris esimene orbitaalsond (Sputnik 1). Komodroomi asukohta hoiti algul saladuses. Avalikkuse eksitamiseks jagas kosmodroom kohanime 320 km kaugusel asuva kaevanduslinnaga. Asukoht saadi väljaspool Nõukogude Liitu teada 1957. aastal, kui Lockheed U-2 lennukid leidsid asukoha raudteede järgi. Nõukogude ametivõimud kinnitasid asukohta alles aastakümneid hiljem. [3]

Bajkongõri kosmodroomilt startis esimese inimesena kosmosesse Juri Gagarin 1961. aastal. Kasutatud stardikompleks on omandanud sümboolse tähenduse ja kutsutakse siiani Gagarini stardikohaks. Bajkongõr oli Nõukogude Liidu peamine kosmodroom ning Venemaa üürib seda jätkuvalt Kasahstanilt.

Nõukogude kosmosesaavutuste vastuseks ehitati Canaverali neemele Floridasse suur stardikompleks. Suur osa mehitamata lendudest ning esimesed mehitatud lennud toimusid Cape Canaverali õhujõudude baasist. Apollo programmi jaoks ehitati naabrusse Kennedy Kosmosekeskus. Sealt startisid esimesed mehitatud missioonid Kuu pinnale (Apollo 11) juulis 1969. See on olnud ka kõikide Space Shuttle'i startide lähtekoht ja enamiku lendude lõpp-punkt.

Euroopa põhiline kosmodroom on Prantsuse Guajaanas, Kourous olev Guajaana kosmosekeskus. Sealsed õhkutõusud lõikavad kasu 4-kraadisest ekvaatori lähedusest.

Oktoobris 2003 startis Jiuquani kosmosekeskusest esimene Hiina mehitatud kosmoselend.

Asukoha kaalutlused[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige efektiivsemalt jõuavad raketid orbiidile ekvaatori lähedalt ida suunas startides, selline stardiviis kasutab suurimal määral Maa pöörlemist. Sellised stardid annavad ka hea suuna geostatsionaarsele orbiidile jõudmiseks. Polaarorbiidile ja Molnija orbiidile jõudmiseks ekvatoriaalne start eeliseid ei anna. [4]

Stardipaiga kõrgus merepinnast ei ole oluline tegur, sest enamik satelliidi stardile kuluvast energiast kulutatakse orbitaalkiiruse saavutamiseks. Kuid mõne kilomeetri lisakõrguse saavutamiseks ei tasu keeruline transport mägisel maal end tavaliselt ära. Kõrgemalt õhkutõusu eelisteks on veidi vähem vajalikku kõrgust, väiksem õhutakistus ja madalam õhurõhk (mis tavaliselt suurendab tõukejõudu).

Paljud kosmodroomid on ehitatud olemasolevate sõjaväebaaside juurde, näiteks mandritevaheliste ballistiliste rakettide stardialadesse, mis ei pruugi olla täiuslikud satelliitide lennutamiseks.

Rakettide katastroofilise tõrgetest tekkiva ohu leevendamiseks ehitatakse rakettide stardialad enamasti elanikkonnast võimalikult kaugele. Paljudel juhtudel on kosmodroomid ehitatud suurte veekogude vahetusse lähedusse, et vältida detailide kukkumist asustatud aladele. Enamasti on kosmodroomid piisavalt suured, nii et isegi sõiduki plahvatuse korral ei seata ohtu inimelusid ega naaberstardiplatvorme.

Suborbitaalse turismi jaoks mõeldud kosmodroomid kasutavad tihti olemasolevat taristut, sealhulgas õhkutõusuradu.

Maavälised kosmodroomid[muuda | muuda lähteteksti]

On välja pakutud kosmodroomide ehitamist Kuule, Marsile, Maa orbiidile, Lagrange'i punktidesse ja teistesse kohtadesse Päikesesüsteemis. Ka inimeste kasutuses olevad baasid Kuul ja Marsil on oma olemuselt kosmodroomid.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Merritt Island Spaceflight Tracking and Data Network station
  2. Dyson, Marianne J. (2007). Space and astronomy decade by decade. Infobase Publishing. p. 95. ISBN 978-0-8160-5536-4. 
  3. Russian Space Web on Baikonur
  4. "Why is it better to launch a spaceship from near the equator?". Kasutatud 2016-03-03. Inglise.
  5. Mendell, Wendell W. (1985). Lunar and Planetary Institute. ISBN 0-942862-02-3.  ]