Ballistiline rakett

Allikas: Vikipeedia

Ballistiline rakett on rakett, mis lendab enamuse oma lennust ballistilist trajektoori mööda, eesmärgiga tabada etteantud sihtmärki. Ballistiline trajektoor on lähedane paraboolile. Enamus ballistilise raketi teekonnast möödub raskusjõu ja õhutakistuse mõjus, raketi mootori poolt tekitatud jõud on lühiajaline. Pikema vahemaa ballistilised raketid lendavad enamus ajast atmosfäärist väljas, samas lühema vahemaa raketid jäävad lennu vältel atmosfääri piiridesse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene ballistiline rakett oli sakslaste V-2, mille ehitamist juhendas Wernher von Braun. V-2 arendati välja Teise maailmasõja lõpupoole ehk 1940.-ndatel[1]. Kaasaegsed ballistiliste rakettide disainid põhinevad just sellel raketil. Natsid kasutasid seda raketti Teise maailmasõja ajal, et britte tappa[2]. Kuna plahvatavas osas oli piiratud kogus lõhkeainet (tollel ajal umbes 1 tonn), oli ka raketi mõjuulatus piiratud. Siiski on ballistilised raketid saanud vajalikuks moodsa sõjapidamise kaugdistantsi relvaks[2]. Selliste rakettide eeliseks on kõrge lennutrajektoor, mis teeb nende avastamise ja kaitseks reageerimise aja lühikeseks[1]. Rakettide poolt tekitatav kahju sõltub kõige rohkem vastase kaitsejõududest vastava komponendi vastu.

Sakslaste raketiarendus pani alguse raketitööstusele ka Ameerika Ühendriikides ja [[|Venemaa|Venemaal]]. Osa saksa raketiteadlasi ja –tehnikat viidigi Venemaale, et välja töötada kontinentidevahelise ulatusega ballistilisi rakette[1]. Ameeriklased said aga oma raketisüsteemi arendamiseks V-2 raketi valmistaja Wernher von Brauni.

Esimene kontinentidevaheline ballistiline rakett oli venelaste R-7, mis tegi oma esimese lennu aastal 1957[3]. R-7 ballistilist raketti kasutasid venelased umbes pool sajandit, kuid sama mootorit kasutatakse venelaste mehitatud kosmosereiside mootoritena[3]. See kaheastmeline rakett oli 31 meetrit pikk ja kaalus 280 tonni, laskekaugus oli 8500 kuni 8800 kilomeetrit[3]. Raketi täpsusraadius oli 2,5 kuni 5 kilomeetrit[3]. Muutmata kujul kasutasid venelased R-7’t ka esimese NSV Liidu satelliidi Sputnik 1 lennutamiseks kosmosesse[4]. Sputnik 1 oli ka Maa esimene tehiskaaslane. R-7 muudetud kujul Vostok 1 käis Juri Gagarin esimesel kosmoselennul Maa-lähedasel orbiidil[4]. R-7 pere hulka kuuluvat mitmeotstarbelist Sojuz raketti kasutatakse siiani. R-7 rakette on kasutatud rohkem kui kõiki teisi raketitüüpe kokku[4].

Ballistilisi rakette on praeguseks 30 riigil. 2010. aastal sõlmisid Ameerika Ühendriikide ja Venemaa valitsused kokkuleppe, et mõlemad vähendavad oma kontinentidevaheliste rakettide arvu 7-aastase perioodi jooksul 1550-ni[5].

Liigitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ballistilisi rakette jagatakse gruppidesse nende mõjuulatuse järgi. Erinevad riigid jagavad ballistiliste rakettide mõjuulatust erinevate skeemide kohaselt. Näiteks Ameerika Ühendriikides jagatakse sellised raketid nelja klassi[6]:

  • kontinentidevaheline ballistiline rakett (ICBM) üle 5500 kilomeetri,
  • vahepealse distantsi ballistiline rakett (IRBM) 3000 kuni 5500 kilomeetrit,
  • keskmaa ballistiline rakett (MRBM) 1000 kuni 3000 kilomeetrit,
  • lühimaa ballistiline rakett (SRBM) kuni 1000 kilomeetrit.

Venemaa sõjanduses on ballistilised raketid jagatud viieks rühmaks[6]:

  • strateegiline üle 1000 kilomeetri,
  • operatsioon-strateegiline 500 kuni 1000 kilomeetrit,
  • operatsiooniline 300 kuni 500 kilomeetrit,
  • operatsioon-taktikaline 50 kuni 300 kilomeetrit,
  • taktikaline kuni 50 kilomeetrit.

Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Rakett töötab Newtoni kolmanda seaduse põhjal, mis ütleb, et igale jõule mõjub sama tugev vastassuunaline jõud. Raketi korral tekitab kuumade gaaside eraldumine ühes suunas raketi liikumise sellega vastassuunas[6]. Ballistiline rakett lennutatakse maa-alusest šahtist, allveelaevadelt või spetsiaalselt selleks ehitatud sõidukitelt mootori jõul kõrgele Maa atmosfääri või sellest välja[1]. Raketisüsteemid on mitmeastmelised ja töötavad kas vedela või tahke kütuse mõjul[1]. Kaheastmelise raketi korral eraldub lõhkekeha pärast mootori töö lõppemist kestast ja lõhkekeha hakkab gravitatsiooni mõjul allapoole kukkuma[6]. Kest eraldub, sest suuremat raskust on raskem kontrollida ning oma ülesande on ta mootori töö lõpuks juba täitnud. Rakett ei lenda, vaid ta lennutatakse kõrgele ja kui raketti õhku lennutav jõud saab otsa, hakkab ta kukkuma[2]. Kukkuv lõhkekeha liigub samamoodi nagu iga teine vaba keha, mis atmosfääris langeb, ehk mööda ballistilist trajektoori. Lõhkekeha võib olla suunatud ühte kohta, kuid seda võib suunata ka mitmele erinevale objektile[2].

Enamasti kasutatakse rakettide juhtimiseks inertsiaalset juhtimissüsteemi, mis kogu aeg liikumistrajektoori kontrollib ja vajadusel ettenähtud väärtustega võrreldes trajektoori parandab[1]. See on kõige kaasaegsem raketi juhtimissüsteem, mis mõõdab, et kui kiiresti, kui kaugele ja kui kaua rakett lendab. Süsteemi poolt saadud informatsiooni võrreldakse tuntud taevatähtede asukohaga. Sellise juhtimissüsteemiga langeb lõhkekeha suure tõenäosusega kuni 50 meetri kaugusele määratud sihtmärgist. Sarnast juhtimissüsteemi kasutatakse ka lennuki autopilootide korral. Lühimaa rakettide korral kasutatakse täpsuse parandamiseks GPS-seadmeid, mille abil saavutatakse täpsus umbes 10 meetrit[1]. Hea täpsus ja odav hind muudavad lühimaaraketid väga ohtlikeks vahenditeks[1]. Samas on õhutõrjesüsteem Patriot nüüdseks piisavalt arenenud, et ballistilised raketid enne alla lasta, kui nad kahju jõuavad tekitada[1].

Ballistilise raketi erinevus tavalisest raketist[muuda | muuda lähteteksti]

Ballistilised raketid on mehitamata mürsud, samas kui tavalised raketid on nagu juhitavad või eelnevalt programmeeritud piloodita lennukid[2]. Võrreldes tavalise raketiga toimub ballistilise raketi liikumine mootori jõul ainult lennu algusfaasis, samas kui tavalise raketi mootor töötab kogu lendamise vältel ja rakett on lennu ajal juhitav[7]. Tavaline rakett liigub ainult läbi õhu ning põletab õhus leiduvat hapnikku, samas kui ballistiliste rakettide tööpiirkond on enamasti väljaspool atmosfääri, kus on vaakum, ning põletatakse kaasas olevat kütust[2]. Et ballistiline rakett lendab ka väljaspool atmosfääri, on tema lennukõrgus palju suurem kui tavalise raketi oma. Tavalise raketi liikumistrajektoor on ettearvamatu, seda saab muuta, samas kui ballistilise raketi trajektoor sarnane paraboolile[8]. Ballistiliste rakettide tootmine ja hooldamine on umbes 10 korda kallim kui tavalise raketi korral[8]. Kuna tavalist raketti võib lennutada madalal maa lähedal, siis võib see radarisüsteemidele märkamatuks jääda[8]. Tavalist raketti on ka raskem tuvastada, kuna lennuteekond pole teada ja on muudetav[8].

Vene päritolu SCUD rakett[1][muuda | muuda lähteteksti]

SCUD raketid pärinevad natsisakslaste raketiarendusest ning neid rakette kasutavad tänapäeval oma relvastuses mitmed riigid[9]. SCUD rakette peetakse NSV Liidu versiooni sakslaste V-2 raketist, mida sakslased Teise maailmasõja aegadel kasutasid[9]. Raketi pikkus on 12,3 meetrit, läbimõõt 0,88 meetrit. Tema stardimass on 6500 kilogrammi, sellest lõhkepea mass on 985 kilogrammi. Üheastmelise vedelkütusel töötava raketi laskekaugus on 300 kilomeetrit. Poolte rakettide tabamisraadius on 50 meetrit. Iraak on suutnud sama raketi lennukauguse viia 600 kilomeetrini, kuid tabamisraadius on kõigest 1 kilomeeter.

Ameerika Ühendriikide päritolu Trident D-5 rakett[10][muuda | muuda lähteteksti]

Trident D-5 rakett on ameeriklaste uusima põlvkonna allveelaevalt lastav kontinentidevaheline ballistiline rakett. Esimene selle raketi lend toimus aastal 1990. Alates aastast 1989 on D-5 rakett teinud 150 edukat katselendu, mis on kõige parem näitaja võrreldes teiste suurte ballistiliste rakettidega. Kogu raketi kasutusaja jooksul on ebaõnnestumisi olnud 5, nendest viimane 1989. aastal[11]. D-5 raketi pikkus on 13,6 meetrit ning mass 59 tonni, laskekaugus 11100 kilomeetrit[11].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Rein-Karl Loide. "Ballistilised raketid" Horisont. Kasutatud 10.05.2016. (eesti)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "What is a ballistic missile?" Missile Threat. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Anatoly Zak. "R-7 ballistic missile" Russian Space Web. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 John M. Logsdon. "R-7" Britannica. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  5. "Treaty between The United States of America and The Russian Federation of measures for the further reduction and limitation of strategic offensive arms" (PDF) Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Ballistic Missile Basics" Federation Of American Scientists. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  7. "Aerospace and Aeronautical Engineering: What are the differences between a Ballistic Missile and a Cruise Missile?" Quora. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 "What are the advantages and disadvantages of ballistic and cruise missile?" Quora. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  9. 9,0 9,1 Bruce Berkowitz. "What's a Scud?" Air & Space. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  10. "Trident II D5 Fleet Ballistic Missile (FBM)" Lockheed Martin. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)
  11. 11,0 11,1 "Trident D-5" Encyclopedia Astronautica. Kasutatud 10.05.2016. (inglise)