V2

Allikas: Vikipeedia
V2 rakett

Rakett V2 (saksa keeles Vergeltungswaffe 2 'kättemaksurelv 2'), tehnilise nimega Aggregat-4 (A4) oli vedelkütusmootoriga, maailma esimene toimiv ja juhitav suur ballistiline rakett.

Aggregat-seeria rakettide loomist alustati 1932 aastal Saksamaal ning jätkati põhjalikumalt Natsi-Saksamaal. Raketi A4 arendamist alustati 1939. aastal ning täiustamist jätkati II maailmasõja ajal Wernher von Braun juhtimisel.

V2 on enim tuntud Londoni pommitamisega. Ülehelikiirusel langes see ootamatult suurelt kõrguselt linnale ning seda oli võimatu alla tulistada.

V2 on esimene teadaolev inimese loodud objekt, mille lennutrajektoori kõrgus ulatus kosmosesse. A4 maksimaalseks lennukõrguseks otse üles laskmisel oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus ulatus 320 kilomeetrini. Lõhkepea mass oli ligi 1 tonn.

V2 oli vedelkütusrakett. Kütusena kasutati 3,8 tonni 75 % alkoholi (etanool) ning oksüdeerijana 4,9 tonni veeldatud hapnikku.

Pärast II maailmasõda pildistati USA-s V2 abil 24. oktoobril 1946 esimest korda kosmosest Maad.[1] V2 oli nii USA, NSV Liidu kui ka Prantsuse raketiprogrammide aluseks.[2]

V2 tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

V-2 rocket diagram (with English labels).svg

[1]

Näitaja Suurus
Mootor Vedelkütusega rakettmootor
Kütus 75% Etanool 3710 kg
Oksüdeerija Vedel hapnik 4900 kg
Lõhkekeha 738 kg
Stardimass 13,5 tonni
Kütusekulu 130 kg/s
Stardikiirendus 9 g
Juhtimissüsteem grafiittüürpinnad, güroskoopstabiliseerimine
Max kiirus 5400 km/h
Pikkus 14 m
Max lennukaugus 320 km

V2 startis vertikaalasendis otse üles, kütus põles ära 65 sekundiga. Pool minutit peale starti ületas A4 helikiiruse, minutiga saavutas kõrguse 35 km. Inertsi jõul tõusis rakett ligi saja kilomeetri kõrgusele (mingitel andmetel ka kõrgemale, 175 km). Kütuse ja oksüdeerija pumba käitamiseks kasutati vesinikperoksiidi (vesinikülihapend) ja naatriumpermanganaadi reageerimise energial töötanud turbiini. Raketi paagid olid enne paakidesse kütuse pumpamist survestatud lämmastikkuga, mis takistas kütusepaakidel atmosfääri välisrõhu all kokkuvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel mootori põlemiskambris tõusis temperatuur selles kuni 2700 kraadini.

Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti asendit kohe peale starti ja lennuajal hoiti ruumi 3 telje suhtes güroskoopide abil, hiljem lisati ka raadioteel juhtimine. Püstasendi suuna hoidmiseks stardi ajal, juhiti servomootorite abil raketi düüsist väljuvat gaasijuga grafiitplaadikeste kallutamisega ja kiiruse saavutamisel täiendavalt sabaosas stabilisaatori tagaserval asuvate aerodunaamiliste tüürpinnakestega. Raadioteel kaugjuhtimiseta oli rakett suhteliselt ebatäpne. Suurima lennukauguse puhul tabas rakett maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi.

V2 värviti tavaliselt kolmevärvilise kamuflaaž värvimustriga. Katsetuste korral värviti raketi korpus malelaua mustriliseks, mis aitas vaatlemisel määrata raketi pöörlevat liikumist.

Esialgu planeeriti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need olid Liitlaste tugeva pommitamise sihtmärkideks ning kuna Wehrmacht soovis suuremat mobiilsust, töötati välja süsteem, mis võimaldas raketti välja lasta praktiliselt kõikjalt. Maastikul valitud stardipaigale tuldi 90 minutit varem ja lahkuti 30 minuti jooksul pärast raketti starti, mistõttu Liitlased ei suutnud ühtegi V2-e mobiilsel stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti sihtmärgile välja päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.

Tagajärjed ja otstarbekus[muuda | muuda lähteteksti]

Raketti V2 kasutas Saksamaa Teise Maailmasõja ajal 1944. aasta detsembrist 1945. aasta märtsini peamiselt Suurbritannias ja Belgias asuvate sihtmärkide hävitamiseks. Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V2-raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 Antwerpeni), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 Londonisse), 76 Prantsusmaale (neist kõige rohkem, 25, Lille'i), 19 Hollandisse (kõik Maastrichti) ja 11 Saksamaale (kõik Remagenisse).

V2 oli küll oma konstruktsioonilt uudne, kuid piisavalt keerukas, mistõttu raketi sõjalised tulemused olid kehvad võrreldes selle väljatöötamise ja ehitamise kuludega. Londonis sai ühe V2 plahvatuses keskmiselt 2 inimest surma, samal ajal suri Mittelwerki töökodades iga ehitatud V2 kohta 6 vangi. V2 on väidetavalt üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel sai rohkem inimesi surma kui selle kasutamisel relvana. V2 väljatöötamine oli väidetavalt kulukam kui USA Manhattani projekt ja seetõttu võib isegi öelda, et V2 aitas kaasa Saksamaa sõjalisele kaotusele, kuna V-2 ehitamise ja väljatöötamise jaoks ohverdati palju ressurssi ja aega, eriti just Saksamaale rasketel sõja lõpuaastatel.

Kuigi V2 oli V1-st tõhusam, oli selle maksumus umbes 20 korda suurem kui V1-l, kuigi lõhkepea oli umbes sama raske, seetõttu oli Londoni pommitamiseks palju soodsam kasutada V1-sid, isegi kui suur osa V1-sid enne sihtmärgile jõudmist alla tulistati.

Vastumeetmed[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt V1-st tegid V2 lennukiirus ja ballistiline trajektoor selle hävitamise õhutõrjekahurite ja hävituslennukitega võimatuks, sest A4 langes kõrguselt 100–110 km neljakordse helikiirusega. 20 sekundit pärast starti oli rakett juba sellisel kõrgusel, kus seda hävitada enam ei saanud, A4 lennuaeg Londonisse kestis pelgalt 3 minutit.

Käidi välja plaan, V2 avastamise korral radari abil välja arvutada selle trajektoor ja siis tulistada õhutõrjekahuritega kohta, mille V2 peaks läbima. Sellest plaanist loobuti, sest arvutused näitasid, et mööda läinud kahurimürsud tekitavad rohkem kahju kui V2 rakett ise.

Liitlaste V2-vastased kaitsemeetmed sisaldasid väljalaskeplatvormide hävitamist õhurünnakuga ja sakslastele desinformatsiooni jagamist, et nad tulistaksid valesid sihtmärke. Nii näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraruandeid V2 purustuste kohta Londonis, et Wehrmacht võtaks sihikule hõredamalt asustatud Ida-Londoni piirkonnad.

Paikseid väljalaskeplatvorme pommitasid Liitlased sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks. Sakslased olid sunnitud V2-sid välja laskma maskeeritud mobiilsetelt laskeplatvormidelt maastikul. Neid platvorme oli raske märgata. Tihti lasti rakette välja ka linnadest, kasutades niiviisi tsiviilisikuid inimkilbina.

Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks läänerinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]