V2

Allikas: Vikipeedia
V2 rakett

Rakett V2 (saksa keeles Vergeltungswaffe 2 'kättemaksurelv 2'), tehnilise nimega Aggregat-4 (A4) oli vedelkütusmootoriga, maailma esimene toimiv ja juhitav suur ballistiline rakett.

Aggregat-seeria rakettide loomist alustati 1932. aastal. Raketi A4 arendamist alustati 1939. aastal ning täiustamist jätkati II maailmasõja ajal Wernher von Braun juhtimisel.

V2 on enim tuntud Londoni pommitamisega. Ülehelikiirusel langes see ootamatult suurelt kõrguselt linnale ning seda oli võimatu alla tulistada.

V2 on esimene teadaolev inimese loodud objekt, mille lennutrajektoori kõrgus ulatus kosmosesse. A4 maksimaalseks lennukõrguseks otse üles laskmisel oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus ulatus 320 kilomeetrini. Lõhkepea mass oli ligi 1 tonn.

V2 oli vedelkütusrakett. Kütusena kasutati 3,8 tonni 75 % alkoholi (etanool) ning oksüdeerijana 4,9 tonni veeldatud hapnikku.

Pärast II maailmasõda filmiti USA-s V2 abil 24. oktoobril 1946 esimest korda kosmosest Maad.[viide?] V2 oli nii USA, NSV Liidu kui ka Prantsuse kosmoseprogrammide aluseks.[viide?]

V2 tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

V-2 rocket diagram (with English labels).svg

[1]

Näitaja Suurus
Mootor Vedelkütusega rakettmootor
Kütus 75% Etanool 3710 kg
Oksüdeerija Vedel hapnik 4900 kg
Lõhkekeha 738 kg
Stardimass 13,5 tonni
Kütusekulu 130 kg/s
Stardikiirendus 9 g
Juhtimissüsteem grafiittüürpinnad, güroskoopstabiliseerimine
Max kiirus 5400 km/h
Pikkus 14 m
Max lennukaugus 320 km

V2 startis vertikaalselt, kütus põles ära 65 sekundiga. Poole minutiga ületas A4 helikiiruse, minutiga saavutas kõrguse 35 km. Inertsi jõul tõusis rakett ligi saja kilomeetri kõrgusele (mingitel andmetel ka kõrgemale, 175 km). Kütuse ja oksüdeerija pumba käitamiseks kasutati vesinikperoksiidi (vesinikülihapend) ja naatriumpermanganaadi reageerimise energial töötanud turbiini. Raketi paakidesse pumbati enne starti ka lämmastikku, mis takistas kütusepaakidel välisrõhu all kokkuvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel mootori põlemiskambris tõusis temperatuur selles kuni 2700 kraadini.

Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti asendit stardi ja lennuajal hoiti ruumi 3 telje suhtes güroskoopide abil, hiljem lisati ka raadioteel juhtimine. Juhtimiseks stardi ajal suunati servomootorite abil raketi düüsist väljuvat gaasijuga grafiitplaadikeste kallutamisega ja kiiruse saavutamisel sabaosas stabilisaatoril asuvate tüürpinnakestega. Raadioteel kaugjuhtimiseta oli rakett suhteliselt ebatäpne. Suurima lennukauguse puhul tabas rakett maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi.

V2 värviti tavaliselt kolmevärvilise kamuflaaž värvimustriga. Katsetuste korral värviti raketi korpus malelaua mustriliseks, mis aitas vaatlemisel määrata raketi pöörlevat liikumist.

Esialgu planeeriti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need olid Liitlaste tugeva pommitamise sihtmärkideks ning kuna Wehrmacht soovis suuremat mobiilsust, töötati välja süsteem, tänu millele sai raketti välja lasta praktiliselt kõikjalt. Stardipaigale tuldi 90 minutit varem ja lahkuti 30 minuti jooksul pärast raketti starti, mistõttu ühtegi V2-e ei suudetud mobiilsel stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti sihtmärgile välja päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.

Tagajärjed ja otstarbekus[muuda | muuda lähteteksti]

Raketti V2 kasutas Saksamaa Teise Maailmasõja ajal 1944. aasta detsembrist 1945. aasta märtsini peamiselt Suurbritannias ja Belgias asuvate sihtmärkide vastu. Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V2-raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 Antwerpeni), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 Londonisse), 76 Prantsusmaale (neist kõige rohkem, 25, Lille'i), 19 Hollandisse (kõik Maastrichti) ja 11 Saksamaale (kõik Remagenisse).

V2 oli küll oma konstruktsioonilt uudne, kuid liialt keerukas ja raketi sõjalised tulemused olid väga kehvad, võrreldes selle väljatöötamise ja ehitamise kuludega. Londonis sai ühe V2 plahvatuses keskmiselt 2 inimest surma, samal ajal suri Mittelwerki töökodades iga ehitatud V2 kohta 6 vangi. V2 on üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel sai rohkem inimesi surma kui selle kasutamisel relvana. V2 väljatöötamine oli väidetavalt kulukam kui USA Manhattani projekt ja seetõttu võib isegi öelda, et V2 aitas kaasa Saksamaa kaotusele, kuna selle ehitamise ja väljatöötamise jaoks ohverdati palju ressursse, eriti just Saksamaale rasketel sõja lõpuaastatel.

Kuigi V2 oli V1-st kindlam, oli selle maksumus umbes 20 korda suurem kui V1-l, kuid lõhkepea umbes sama suur, seetõttu oli Londoni pommitamiseks palju soodsam kasutada V1-sid, isegi kui suur osa V1-sid alla tulistati.

Vastumeetmed[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt V1-st tegid V2 lennukiirus ja ballistiline trajektoor selle hävitamise õhutõrjekahurite ja hävituslennukitega võimatuks, sest A4 langes kõrguselt 100–110 km neljakordse helikiirusega. 20 sekundit pärast starti oli rakett juba sellisel kõrgusel, kus seda hävitada enam ei saanud, A4 lennuaeg Londonisse kestis pelgalt 3 minutit.

Käidi välja plaan V2 avastamise korral radari abil välja arvutada selle trajektoor ja siis tulistada õhutõrjekahuritega kohta, mille V2 peaks läbima. Sellest plaanist loobuti, sest arvutused näitasid, et mööda läinud kahurimürsud tekitavad rohkem kahju kui V2 rakett ise.

Liitlaste V2-vastased kaitsemeetmed sisaldasid väljalaskeplatvormide hävitamist õhurünnakutes ja sakslastele desinformatsiooni jagamist, et nad ründaksid valesid kohti. Nii näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraruandeid V2 purustuste kohta Londonis, et Wehrmacht ründaks hõredamalt asustatud piirkondi Ida-Londonis.

Väljalaskeplatvorme pommitati sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks ja V2-sid hakati laskma mobiilsetelt laskeplatvormidelt. Neid platvorme oli raske märgata. Tihti lasti rakette ka linnadest, kasutades tsiviilisikuid inimkilbina.

Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks rinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]