Sillamäe uraanitehas
Sillamäe uraanitehas ehk Kombinaat nr 7 tegutses Sillamäel 1946–1990.
1945. aastal toimus Moskvas Kremlis nõupidamine, millest võtsid osa Jossif Stalin, Lavrenti Beria, Kliment Vorošilov, Georgi Malenkov, Anastass Mikojan, Zavenjagin, Juri Andropov ja teised. Nõupidamise teema oli uraanileiukohtade puudumine Nõukogude Liidus ja perspektiivse leiukoha avastamine Eestis. Sillamäe sai Moskva huviobjektiks pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduv diktüoneemakilt sisaldab uraanoksiide. 1944.-1945. aasta talvel saabusid Moskvast Sillamäele üleliidulise geoloogia instituudi geoloogid, kes uurisid kaldajärsakutes olevaid põlevkivilademeid. Kohale oli toodud ka tükk Eesti põlevkivi ja Narva katsetehases toodetud partii uraanikontsentraati. Tõenäoliselt sai see nõupidamine määravaks Eestisse uraanirikastustehase rajamisel. Algselt pidi tehas loodama Narva, see oli ka üks põhjusi, miks põlisnarvakatel ei lubatud Narva naasta[1]. Kuid tehase asukohta muudeti ja selleks valiti endise Türsamäe õlitehase asukoht.
1947. aastal hakati Sillamäele rajama NSV Liidu Siseministeeriumi Kombinaati nr 7 koodnimega "Värvivabrik"[küsitav], tegemist oli uraani rikastamise tehasega, mis oli rangelt salastatud. Tehase ehitamist juhtis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus. Uurimistööde Eesti-poolne koordineerimine ja järelevalve pandi isiklikult tolleaegsele Eesti NSV valitsuse juhile Arnold Veimerile.
Sillamäe linn kavandati projekteerimisbüroos Lengiprošaht aastail 1946–1947[2] ning hoonestati üleliiduliste tüüpprojektidega A-1 või U-2.[3]
Tehase ehituseks oli tarvis odavat tööjõudu. Selleks andis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat välja käskkirja nr 00336 19. aprillist 1946, mis kohustas vangilaagrites olevate eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide saatmise Eestisse. Loomulikult ei teadnud need inimesed enda "mobiliseerimisest" ehituspataljonidesse. Esimene partii tööjõudu saabus Narva 1946. aasta sügisel, NSV Liidu Siseministeerium andis nad üle Kombinaadi nr 7 ehitusvalitsusele ja neist formeeriti 4., 6., ja 7. tööpataljon kokku umbes 4000 mehega, kes olid vabastatud NSV Liidu Gulagist, pärast saksa sõjaväeteenistuse eest määratud vanglakaristust. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- ja taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele.
Kõik 1946. aastal Sillamäele toodud ehituspataljonide soldatid elasid esimese talve üle riidetelkides, kuhu oli sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja kus sooja andis telgi keskel olnud punkriahi. Talvel, tugeva pakasega, tuli hommikuti sageli jäätunud telgiseina külge külmunud meeste juukseid sooja veega lahti sulatada. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas. Talvel raiusid barakkide päevnikud pesemiseks jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele kilpmajad.
1947. aasta algul rajati endisse Türsamäe mõisa vangilaager, mis asustati Nõukogude Liidust toodud umbes 3000 mees- ja naiskriminaalvangiga (vargad, vägistajad, tapjad). Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.
Sillamäe tehase ja töölisasula selle juurde ehitasid tööpataljonide sõdurid, Saksa sõjavangid ja kriminaalvangid. Tehase tööjõud, esialgu insenertehnilised töötajad, värvati Venemaalt. 1946. aastal oli Sillamäe postiaadress Moskva 10. 1947. aastast oli Narva postkast 2. 1949. aastal sai Sillamäe, mis oli seni halduslikult allutatud Narvale, töölisasulaks.
Ehkki ehitus oli juba hoos, eraldati Vaivara vallast 3202 hektarit maad alles 31. detsembril 1948 Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega nr 082.
Sillamäe külje alla rajatud kaevanduses töötasid põhiliselt vangid. Kaevandusest veeti maak tehasesse vagonettidega. Sillamäel toodeti enam kui viiendik (100 022 tonni) NSV Liidus toodetud uraanist, millest saanuks plutooniumi umbes 60 000 – 70 000 tuumalaengu valmistamiseks. 1953 hakati uraanimaaki tooma Tšehhoslovakkiast ja Saksa DVst. Raudteed teenindasid samuti, alates vedurijuhist kuni laadijateni, ehituspataljoni soldatid.
Sillamäe uraanikaevandusväli paiknes praeguse linna lääneosas kunagise Türsamäe mõisa maadel, klindist lõunas. Tegelikult rajati kaks pisikaevandust numbritega 1 ja 2, esimene kaevevälja põhja-, teine lõunaosale. Kaevandused kavatseti ühendada, kuid kaevanduse varingu tõttu jäi see pooleli. Kaevandus nr 1 tegutses 1949. aastast kuni 1952. aasta juunini ja suleti lõplikult 1969. Kaevandus nr 2 ei saanudki valmis ja selle käigud kanti maha 1957. aastal.
Esimesed uue Sillamäe asukad olid 1948. aastal Leningradist toodud 14–18-aastased kodutud, valdavalt vargad, röövlid ja "kotipoisid", keda hakati tehasetöölisteks õpetama. Kohe pärast nende saabumist algasid Sillamäel ladude ja poodide röövimised.[4] Selle takistamiseks moodustati tööpataljonide meestest relvastatud vahisalgad. Toimus mitu inimohvritega kokkupõrget uute töölistega, kuni Leningradist toodud miilitsaüksus korra taastas.
Sõjavangidest moodustatud tööpataljonid töötasid Sillamäel kuni 1952. aastani.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ello Maremäe, Hain Tankler, Henno Putnik, Iige Maalmann, "Tuumarelvade leviku tõkestamisega seotud probleemidest Eestis. Ajalooline ülevaade 1946–1995", 2004
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ David Vseviov, Endiste narvakate mõistatus, Tuna 2001, nr 2
- ↑ SILLAMÄE KESKLINNA MUINSUSKITSEALA EKSPERDIHINNANG MÄLESTISE TUNNUSTELE VASTAVUSE KOHTA, Projekt "Eesti 20. sajandi (1870-1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs"
- ↑ Ester Vaitmaa. Stalinistlik maja. https://web.archive.org/web/20200817160828/https://longread.delfi.ee/ (vaadatud 20.08.2020)
- ↑ Tiit Noormets (10. jaanuar 2016). "Tiit Noormets: «kotipoisid» sõjajärgses Eestis". Postimees. Vaadatud 10. jaanuaril 2016.