Diktüoneemaargilliit

Allikas: Vikipeedia
Graptoliitargilliit, mille peal olevad põõsataolised moodustised on graptoliitide (Rhabdinopora flabelliformis) kolooniad.
Pakri pank, diktüoneema on pruunikas kiht rohelistest põõsastest allpool.
Graptoliitargilliidi tükid Pakri panga ees mererannal (argilliit on hallikas, kollakad ja valged kivid on lubjakiviveerised).

Diktüoneemaargilliit ehk graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilt ehk diktüoneema (rahvapäraselt ka konnatahvel)[1] on tumepruun orgaanikarikas argilliit ehk kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim.

Sarnaselt kukersiidiga kuulub ka diktüoneemaargilliit põlevkivide hulka.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Seda kivimit tuntakse tavaliselt diktüoneemakildana, mis on ebasobiv nimetus, sest tegemist ei ole kilda, vaid argilliidiga. Kilt on moondekivim, argilliit aga settekivim.

Ka "diktüoneemaargilliit" on vananenud nimetus, sest kivimile nime andnud graptoliit Dictyonema flabelliforme kannab nüüd nime Rhabdinopora flabelliformis. Seda kivimit oleks kõige parem nimetada graptoliitargilliidiks, sest ta koosneb peamiselt Paleosoikumi mereloomade graptoliitide jäänustest.

Leidumine[muuda | muuda lähteteksti]

Esinemine Eestis

Eestis leidub diktüoneemaargilliiti Ordoviitsiumi ladestu Pakerordi lademe Türisalu kihistuna, mis ulatub otsapidi Loode-Venemaale. Seda seostatakse Rootsis levinud savikilda vormiga, mis on omakorda osa laiemalt levinud Kambriumi-Ordoviitsiumi savikildast.

Diktüoneemaargilliidi kogus Eesti maapõues on umbes 60 miljardit tonni[2] ning ta paikneb maapinna lähedal, mis teeb tema kättesaamise lihtsaks. Siiski ei ole diktüoneemaargilliidi kasutamine kütusena esialgu mõeldav. Ta on kukersiidist madalama kütteväärtusega ja sisaldab püriiti. Põletamise käigus laguneb püriit vääveldioksiidiks, mis atmosfääri paiskudes põhjustab palju keskkonnaprobleeme. Diktüoneemaargilliidi kütteväärtus on 4,2–6,7 MJ/kg[3].

Ohtlikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Et fosforiidikiht asub vahetult diktüoneemaargilliidi all, tuleks fosforiidi kättesaamiseks kõigepealt diktüoneemaargilliit eemaldada. See aga põhjustab suuri keskkonnaprobleeme, sest diktüoneemaargilliidil on omadus hapnikuga kokku puutudes süttida. Näiteks Maardus fosforiidikaevandamise käigus puistangutesse kuhjatud graptoliitargilliit läks põlema (isesüttimine) ja põhjavette sattus rohkelt tervistkahjustavaid keemilisi ühendeid. See oli üks põhjus, mis õhutas fosforiidisõda ja meelestas avalikku arvamust fosforiidikaevandamise vastu[4].

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Graptoliitargilliidi kiht Pakri pangas (Türisalu kihistu)

Diktüoneemaargilliidis sisaldub palju haruldasi keemilisi elemente, näiteks uraani, tooriumi, molübdeeni ja vanaadiumi. Kuulujuttude järgi eraldati Nõukogude Liidu esimese tuumapommi valmistamiseks saadud uraan Sillamäe lähedalt kaevandatud diktüoneemaargilliidist. Sillamäel kaevandati graptoliitargilliiti uraani eraldamise eesmärgil aastatel 19491952[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aaloe, A., Bauert, H. & Soesoo, A. (2006). Kukersiit – Eesti põlevkivi. MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 3. ISBN 9985976347
  2. Bauert, H. & Kattai, V. (1997). Kukersite oil shale. Kogumikus A. Raukas & A. Teedumäe (Toim.), Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers. Lk 330. ISBN 9985501853
  3. Pukkonen, E. & Rammo, M. (1992). Distribution of Molybdenum and Uranium the Tremadoc Graptolitic Argillite (Dictyonema Shale) of North-Western Estonia. Bulletin of Geological Survey of Estonia. 2/1. Lk 3–15.
  4. 4,0 4,1 Aaloe, A., Bauert, H. & Soesoo, A. (2006). Kukersiit – Eesti põlevkivi. MTÜ GeoGuide Baltoscandia, Tallinn. Lk 4. ISBN 9985976347