Jürgen Habermas

Allikas: Vikipeedia
Jürgen Habermas (2008)

Jürgen Habermas (sündis 18. juunil 1929 Düsseldorfis) on saksa filosoof ja sotsioloog.

J. Habermas on Frankfurdi filosoofiakoolkonna teise laine väljapaistvamaid filosoofe. Teda on mõjutanud: 1) Hegel (hiljem Kant);
2) Marx;
3) Wittgenstein;
4) Parsons.

Habermas esindab kriitilist teooriat ja pragmatismi. Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma kommunikatiivse ratsionaalsuse ja avalikkuse kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub ühiskonnateooria ja epistemoloogia alustele, arenenud kapitalistlike ühiskondade ja demokraatia analüüsimisele, õigusriigile ühiskonna arengu kontekstis ning tänapäeva, eriti Saksamaa poliitikale. Habermasi teoreetilise süsteemi eesmärk on avaldada võimalused ratsionaalseks ja kriitiliseks suhtluseks, mis kaasaja institutsioonides on varjatud, ning inimkonna võimes kindlaks teha ja järgida ratsionaalseid huvisid. Üks Habermasi tuntud töödest käsitleb modernsuse kontseptsiooni, mis käsitleb arutelu ratsionaliseerumise üle, mille esimesena käivitas Max Weber. Kuigi Habermasi on mõjutanud ameerika pragmatism, sotsiaalse tegevuse teooria ja isegi poststrukturalism, on tema paljud kesksed tõekspidamised jäänud olemuselt üldjoontes marksistlikeks. Ülemaailmsete küsitluste järgi on Habermas üks tänapäeva juhtivaid intellektuaale.

1961 sai Habermas Marburgis eradotsendiks. 1962 pakkus Heidelbergi ülikool Hans-Georg Gadameri ja Karl Löwithi õhutusel talle erakorralise filosoofiaprofessori kohta – see tähendas professorit ilma õppetoolita, mis tollal oli Saksamaal väga ebatavaline. 1964 tuli Habermas Theodor Adorno õhutusel tagasi Maini-äärsesse Frankfurti ja võttis üle oma õpetaja Max Horkheimeri koha filosoofia ja sotsioloogia õppetoolis. 1971 võttis ta vastu Müncheni lähedal Stambergis Max Plancki instituudi direktori koha ja töötas seal kuni 1983. Seejärel tuli ta Frankfurti tagasi juhatama Sotsiaalsete Uuringute Instituuti ja töötas seal kuni 1993, mil ta jäi pensionile.

Jürgen Habermasi vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Positivismi ja üldse Anglo-Ameerika emoirismi kriitika.

2. H. Marcuse kriitika. J. Habermas paneb kahtluse alla a) tehnika samastamise valitsemisega; b) ratsionaalsuse samastamise rõhumisega.

3. J. Habermas otsib vastuseid K. Marxilt, püüab Marxi teooriat edasi arendada (mitte ainult kritiseerida) uues kultuurilis-ajaloolises situatsioonis. K. Marx räägib tootmisviisist (tootlikud jõud + tootmissuhted). J. Habermasi ühiskonna aluseks on poliitika (juhtimisviis), mitte majandus.

4. Kaasaja ühiskonna põhivastuolu on ideoloogias. Industriaalühiskonna ideoloogiaks on teadus, tehniline ratsionaalsus (klassiväline iseloom).

5. Tehnokraatliku mõtlemise põhiülesanne on eesmärgi saavutamise efektiivsus, mitte klassivõitlus. Tehnokraatlik ratsionaalsus (kui vahend) on aga kaotanud dialektilise seose inimliku mõistuse kui eesmärgiga.

6. Kaasaja kõige suurem probleem on süsteemi ja elumaailma vaheline vastuolu. Elumaailm tähendab tegelikult inimeste argielu, milles võib eristada eraelu ja avalikku elu. Eraelu alla kuuluvad kõik inimest üksikisikuna puudutavad asjad. Avalik elu võib olla kultuuri- ja poliitikaelu jm. See on kõik see, mis hõlmab inimeste ja ühiskonna vastastikust mõjutamist (interaktsiooni). Elumaailmas on oluline see, et vastastikku mõjutatakse üksteist keele vahendusel; tegevus toimub eeldusel, mida J. Habermas nimetab kommunikatiivseks ratsionalismiks. Kõik see teeb võimalikuks inimestevahelise aruka konsensuse saavutamise. Küsimus on aga elumaailma ja süsteemimaailma vahelistes suhetes. Millised need on, küsib J. Habermas. Süsteem on muutunud, see rabestab elumaailma struktuure. Süsteem on tunginud elumaailma ja pannud hädaohtu elumaailma (inimestevahelise loomuliku vastastikuse mõjutamise). Argielu tasemel tähendab see elumaailma: a) ülereguleerimist ja b) ülepolitiseerimist.

Süsteem on tunginud elumaailma põhiliselt kahel viisil:

1) manipuleeritava avalikkuse kaudu. See tähendab, et avalikkust sunnitakse mõtlema süsteemi raames. Selle tulemusena tekib üldine usaldus süsteemi vastu. Süsteem on ka see, mis pakub inimestele lähieesmärgid – inimene peab olema konkurentsivõimeline, selleks et saavutada heaolu. Kui heaolu on kõrgeim väärtus, siis tulemus on, et inimene pole võimeline loovutama oma heaolu teiste väärtuste vastu. Järelikult majandus suunab täielikult argielu. Elumaailm on võimetu sellele vastu panema. Elumaailma täielikku koloniseerimist takistab inimeste loomulik moraalitaju. Seadused peaksid moraalinormidega tihedalt seotud olema. Mida rohkem vastavad seadused inimeste loomulikele ootustele ja moraalsetele arusaamadele, seda rohkem tunnustatakse neid tegelikkuses;

2) tegeliku elu bürokratiseerimise kaudu. See tähendab, et ühiskonna pideva riigistumise tulemusena on bürokraatia tunginud ka argiellu. Inimestevahelised suhted on muutunud ülemuse- ja alamavahelisteks suheteks. Bürokraatia ei arvesta elu eri valdkondade autonoomsust. Seetõttu tekib probleem õiguse legitiimsusest tavakodaniku seisukohalt. J. Habermas pöördub hariduse poole, mille põhieesmärk on kujundada kriitilist mõtlemist, aidata kaasa konsensuse leidmisele.

7. K. Marx: dialektika kui vastanditevaheline võitlus ja ühtsus. J. Habermas: uus (hermeneutiline) dialektika, s.o

1) aktiivne käitumisoskus;

2) avaliku dialoogi pidamise oskus;

3) ühiskonna repolitiseerimine: tähelepanu on pööratud haridusele ja kommunikatiivsele tegevusele.

8. K. Marx: töö kui eesmärgipärane tegevus, kus inimene rahuldab oma põhivajadusi. J. Habermas: inimtegevus:

1) strateegiline tegevus on eesmärgipärane, edule orienteeritud tegevus (vahendi ratsionaalsus, instrumentaalne tegevus);

2) kvantitatiivne tegevus, mis lähtub töö loogikast;

3) kommunikatiivne tegevus (uus ratsionaalsus, interaktiivne tegevus) – kvalitatiivne tegevus, mis lähtub inimelu loogikast. J. Habermas on seisukohal, et alates 19. sajandist hakkas nendevaheline erinevus kaduma (mõlemad kannatavad). Teaduslik-tehniline revolutsioon on kaotanud oma hindamise kriteeriumid. Ta nõustub H. Marcusega selles, et inimene on muutunud ühemõõtmeliseks. Arenenud on instrumentaalne mõtlemine. Inimene on vahend. Kogu ühiskond rajaneb instrumentaalsel kompetentsusel, ka haridus ja koolitus.

J. Habermas toob esile inimese teise mõõtme – inimene kui suhtleja: 1) sotsiaalne kompetentsus on eelduseks kommunikatiivse kompetentsuse saavutamisel;

2) inimese tegevusalase kompetentsuse arendamiseks (vahendi kompetentsus) tuleb arvestada, et näiteks üliõpilase-õppejõu suhe on asümmeetriline (see, kes teab, õpetab sellele, kes ei tea). Vastuolu – see, mis on õige instrumentaalse kompetentsuse korral, ei sobi kommunikatiivse kompetentsuse puhul;

3) refleksiivne kompetentsus – inimene ise tegeleb enesega (iseõppimine).

Hariduse eesmärk on luua kriitilise mõtlemise tingimused, arendada kõiki nimetatud kompetentsusi.

9. Modernismi projekt on valgustuslik ja mõistuslik, mis loob kõigile ühiskonnaliikmetele võimalused kasutada ühtset kommunikatiivset keelt.

J. Habermasi põhiteosed:[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • “Teooria ja praktika”;
  • “Teadmine ja inimlikud huvid”;
  • “Ratsionaalse ühiskonna poole”;
  • “Legitimatsiooni kriis”;
  • “Kommunikatsioon ja ühiskondlik evolutsioon”.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • “Uuskonservatiivne kultuurikriitika Ameerika Ühendriikides ja Saksamaa Liitvabariigis”. Tõlkinud Erki Silmet, saatesõna Märt VäljatagaVikerkaar 1992, nr. 5, lk. 52–64
  • “Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?”. Tõlkinud Leo Metsar – Vikerkaar 1992, nr. 9, lk. 36–44 ja nr. 10, lk. 29–40
  • “Filosoofia kui kohahoidja ja interpreet”. Tõlkinud Marju LutsAkadeemia 1994, nr. 12, lk. 2591–2610
  • “Modernsus – lõpetamata projekt”. Tõlkinud Andres Kärssin – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 75–93
  • “Teaduslikustunud poliitika ja avalik arvamus”. Tõlkinud Andres Luure – kogumikus “Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid”, Tartu, 2002, lk. 268–282
  • “Usk ja teadmine”. Tõlkinud Tiiu Hallap – Vikerkaar 2004, nr. 1/2, lk. 109–115

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John B. Thompson, “Jürgen Habermas ja kriitiline ühiskonnateooria”. Tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 94–121 ja nr. 2, lk. 268–290

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]