Kazimir Malevitš

Allikas: Vikipeedia
Kazimir Malevitš
Autoportree (1912)
Sündinud 23. veebruar 1879
Surnud 15. mai 1935 (56-aastaselt)
Tegevusala maal
Tuntud teoseid "Must ruut" (1912)
"Valge valgel" (1918)

Kazimir Malevitš (vene keeles Казимир Северинович Малевич, poola keeles Kazimierz Malewicz; 23. veebruar (vkj. 11. veebruar) 1879 Kiievi lähedal[1]15. mai 1935 Leningrad) oli poola päritolu Ukraina maalikunstnik, kunstiteoreetik ja geomeetriline abstraktsionist, kes oma stiili nimetas suprematismiks. Tänapäeval peetakse teda ukraina avangardistide liikumise üheks silmapaistvaimaks esindajaks, ta tegutses ka Venemaal ja Valgevenes.

Malevitš sündis Seweryn ja Ludwika Malewiczi (sündinud Galinowska) esimese lapsena. Kokku sündis vanematel 14 last, kellest täiskasvanuks sai 9. Mõlemad vanemad olid poolakad. Isa kuulus alamaadlisse šlahtasse, oli Volõõnia kubermangust Žitomiri kreisist pärit ja põgenes Ukrainasse pärast 1863. aasta Poola ülestõusu mahasurumist. Vanemad abiellusid Kiievis 10. märtsil (vkj. 26. veebruaril) 1878. Ema oli koduperenaine, isa töötas töösturi Tereštšenko suhkruvabriku juhatajana.

Kazimir Malevitš ristiti katoliku kirikus 1. märtsil (vkj. 17. veebruaril) 1879. Pikka aega arvati Malevitši sünniaastaks 1878, alles 2006. aastal avaldati hulgaliselt tema eluloolisi dokumente, mille järgi ta oli aasta noorem.

Joonistama õppis Malevitš iseseisvalt pärast seda, kui ema oli talle 15 aasta vanuselt värvid kinkinud. 1895 astus ta Kiievis Nikolai Muraško joonistamiskooli.

1896 kolis pere Kurskisse. Seal hakkas Malevitš töötama joonestajana Kurski-Moskva raudteevalitsuses. Samal ajal harjutas ta maalimist. Mõttekaaslastega organiseeris ta Kurskis joonistajate sõpruskonna. Sel ajal elas ta oma sõnul topeltelu: töö ja hobi. 1898 oli tal enese sõnul esimene avalik näitus, kuigi dokumentaalseid tõendeid selle kohta ei ole avastatud.

Kazimir Malevitš

1899 abiellus Malevitš Kazimira Zgleitsiga (1881–1942). Laulatus toimus 27. jaanuaril 1902 Kurski katoliiklikus Jumalaema Taevaminemise katedraalis. Pere üüris 260 rubla eest aastas 5 tuba majas, mis on tänapäeval säilinud, kuid halva seisukorra tõttu lammutamise ohus.

1905 otsustas Malevitš tuua ellu pöörde ja kolida Moskvasse. Abikaasa oli sellele vastu, sest tema jäi kahe lapsega maha. Augustis esitas Malevitš avalduse astuda Moskva maalikunstikooli, aga teda ei võetud vastu. Pere juurde Kurskisse tagasi minna ta ei tahtnud. Ta sai elukoha Lefortovos kunstnike kommuunis, kus elas umbes kolmkümmend kunstnikku koos ja üüri tuli maksta kõigest 7 rubla kuus, mis oli tolle aja kohta väga odav. Kuid 1906. aasta kevadel sai tal sellegipoolest raha otsa ja ta pidi Kurskisse pere juurde tagasi minema. Samal suvel esitas ta teist korda Moskva maalikunstikooli sisseastumisavalduse ja teist korda ei võetud teda vastu.

"Inglane Moskvas" (1914)

1907 sõitis Malevitši ema Moskvasse, kus ta sai algul tööd söökla juhatajana ja pärast rentis söökla endale. Mõne kuu pärast oli ta üürinud viietoalise korteri ning käskis pojal ja tema perel enda juurde kolida. Lõpuks avas ta omaenda söökla. Malevitš, tema naine ja kaks last võtsid endale ema korteris kolm tuba. Abikaasade vahel süvenesid lahkhelid ning lõpuks võttis Zgleits lapsed ja sõitis Meštšerskoje külla, kus sai tööd velskrina psühhiaatriahaiglas. Hiljem pani ta sealt ühe arstiga plehku, jättes oma lapsed psühhiaatriahaigla majandusjuhataja Mihhail Rafalovitši hoolde.

Kui Malevitš laste järele sõitis, tutvus ta Rafalovitši tütre Sofiaga (surnud 1925). Nad hakkasid peatselt kokku elama, kuigi abielulahutus võttis aega ja sai teoks alles 1909. Samal aastal Malevitš ja Rafalovitš abiellusid, aga mitte enam kiriklikult. Äiale kuulus maja Moskvast mõne kilomeetri kaugusel Nemtšinovkas, kuhu abielupaar alaliselt elama asus.

Tormilise eraelu ajal ei jätnud Malevitš kunsti unarusse. 1906–1910 külastas ta Moskvas kunstniku Fjodor Rerbergi ateljeed ja praktikume. 1907 osales ta Moskva kunstnike ühingu 14. näitusel. 1910 osales ta kunstnike rühmituse Ruutusoldat esimesel näitusel. 1911. aasta veebruaris näitas ta oma töid ühingu Moskva Salongi esimesel näitusel ja sama aasta aprillis-mais Peterburis kunstnike rühmituse Noorsoo Liit teisel näitusel. 1912. aasta jaanuaris-veebruaris oli Noorsoo Liidu kolmas näitus Peterburis ja samal aastal Münchenis "Sinise ratsaniku" näitus. Tema rohkem kui 20 primitivistlikku teost olid väljas Moskvas rühmituse "Eesli saba" näitusel.

Kostüümikavand futuristlikule ooperile "Võit Päikese üle"

1913. aasta detsembris etendus Peterburis futuristlik ooper "Võit Päikese üle", mille teksti autorite hulka kuulus Vladimir Majakovski. Malevitš valmistas ooperile kulissid ja kavandas kostüümid. Ooperit mängiti üksnes kaks korda. Malevitši enda sõnul tuli tal just seal pähe maali "Must ruut valgel taustal" idee, sest üks kulissidest nägi sedamoodi välja.

1914 korraldas ta Moskvas Kuznetski sillal häppeningi, jalutades ringi, igas nööpaugus puulusikas. Samal aastal osales ta Ruutusoldati näitusel, samuti Pariisis Sõltumatute salongi näitusel. Ta illustreeris sel aastal ka oma sõprade, ooperi "Võit Päikese üle" põhiliste autorite Aleksei Krutšonõhhi ja Velimir Hlebnikovi raamatuid.

"Must ruut" (1923)

1915 osales Malevitš Petrogradis esimesel futuristlikul näitusel "Tramm B". Samal aastal valmisid tal esimesed suprematistlikud maalid, nende hulgas "Must ruut", mis kujunes omamoodi suprematismi manifestiks. Esimest korda oli see näitusel väljas Petrogradis 1. jaanuaril 1916 (vkj. 19. detsembril 1915) ja see osutus üllatavalt menukaks. Selle näituse nimi oli "Piltide "0,10" viimane futuristlik näitus" ja sellel esitles ta 39 teost ühise nimetuse all "Maalikunsti suprematism". Malevitš jätkas suprematistlikku seeriat maalidega "Must ring" ja "Must rist".

Malevitš ei piirdunud maalidega. 1915 pani ta kirja manifesti "Kubismilt suprematismile. Uus realism maalikunstis". Selle andis välja Mihhail Matjušin, kes oli näiteks ooperile "Võit Päikese üle" muusika kirjutanud. 1916 aitas ta organiseerida niinimetatud "Avalikku suprematistide populaarteaduslikku loengut" ja esines sellel ettekandega "Kubism – futurism – suprematism". Ta organiseeris samal aastal ühingu Supremus, mis andis välja samanimelist ajakirja, ja esitles Ruutusoldati näitusel 60 suprematistlikku maali.

1916. aasta suvel mobiliseeriti Malevitš Venemaa sõjaväkke, aga demobiliseeriti 1917.

1917. aasta mais valiti Malevitš Moskva maalikunstnike nõukokku vasakpoolse föderatsiooni ehk noortefraktsiooni esindajana. Augustis sai ta Moskva soldatite saadikute nõukogu kunstnike sektsiooni esindajaks, ta tegeles rahvavalgustamisega ja töötas välja rahva kunstiakadeemia projekti. Oktoobris valiti ta ühingu Ruutusoldat esindajaks. Novembris määras Moskva Sõja-Revolutsioonikomitee Malevitši muinsuskaitsekomissariks ja kunstiväärtuste kaitse komisjoni liikmeks. Tema hoole alla kuulus Moskva kremli varade kaitse.

"Suprematism (Autoportree)" (1918)

1918 avaldas ta artikleid ajakirjas "Anarhia" ja kirjutas "Kunstnike õiguste deklaratsiooni". Ta valiti Rahvavalgustuse rahvakomissariaadi (Nõukogude Liidu haridusministeeriumi eelkäija) kujutavate kunstide osakonna kunstilise kolleegiumi liikmeks, aga töötas seal üksnes lühikest aega, sest sõitis elama Petrogradi. Seal lõi ta dekoratsioonid ja kostüümid Majakovski näidendile "Müsteerium-buff", mida mängiti mitu hooaega.

1919 sõitis Malevitš Moskvasse tagasi. Seal juhatas ta uue kunsti suprematismi õppimise töötuba, mis oli üks vabadest riiklikest kunsti töötubadest. Ta esitles oma teoseid 10. riiklikul näitusel "Esemetu kunst ja suprematism". Samal aastal avaldas ta teoreetilise artikli "Uutest süsteemidest kunstis". Detsembris avati Moskvas tema esimene tagasivaateline näitus "Kazimir Malevitš. Tema tee impressionismilt suprematismile".

1919. aasta novembris sõitis ta Vitebskisse ja hakkas tööle sealses kunstikoolis, mida tollal juhatas Marc Chagall. Sel perioodil ta peaaegu ei maalinud, vaid kirjutas kunstiteoreetilisi ja filosoofilisi artikleid. Tema ümber moodustus kunstnike rühm UNOVIS – see on lühend sõnadest Утвердители нового искусства ('uue kunsti järgijad'). Selle liikmete hulka kuulus Lazar Lissitski, kelle mõjul Malevitš hakkas uurima arhitektuuri. Malevitš huvitus ka aerofotodest, sest ülalt vaadates võib maapinnal sageli leida geomeetrilisi kujundeid, eriti tehislikes maastikuelementides, ja mõnigi tema teos on aerofotodest mõjutust saanud.

"Suprematism" (1921–1927)

Ta juhatas Oktoobrirevolutsiooni 3. aastapäeva tähistamise kunstilist poolt Vitebskis. Samal aastal sündis tal tütar, kelle ta UNOVISi järgi nimetas Unaks. 1921 osales Malevitš Moskvas näitusel, mis korraldati Kominterni 3. kongressi ajal. 1922 lõpetas Malevitš oma peamise teoreetilise ja filosoofilise teose "Suprematism. Maailm kui esemetus või igavene rahu". Vitebskis anti välja tema brošüür "Jumal ei ole kõrvale heidetud. Kunst, kirik, vabrik".

1922. aasta algul kolis Malevitš koos mõne mõttekaaslasega Petrogradi. Samal aastal olid tema maalid väljas Berliinis esimesel vene kunsti näitusel. 1923 korraldati Moskvas Malevitši 25. tegevusaastale pühendatud kunstinäitus, mis oli tema loomingu teine ülevaatenäitus. Uutest tegutsemisviisidest väärivad märkimist tema kavandid Petrogradi Riikliku Portselanitehase jaoks. 19241926 töötas Malevitš Leningradi riikliku kunstiinstituudi direktorina. Ühtlasi astus ta Kaasaegsete Arhitektide Ühenduse liikmeks. Kuid juba 1926. aasta lõpul Leningradi riiklik kunstiinstituut likvideeriti.

1925 suri Malevitši abikaasa Sofia. 1927 sõlmis Malevitš kolmanda abielu Natalja Mantšenkoga (1902–1990).

1927. aasta märtsis sõitis Malevitš komandeeringusse algul Varssavisse ja siis Berliini. Ta külastas ka Bauhausi. Varssavis, Berliinis ja Münchenis korraldati tema näitus. Need näitused panid aluse Malevitši rahvusvahelisele tuntusele. Münchenis ilmus ka tema raamat "Maailm kui esemetus". Ent Leningradi tagasi tuli ta ilma oma kunstita. Ta tajus, et pärast Vladimir Lenini surma ja Lev Trotski kukutamist võimult hakkas Nõukogude Liidu poliitika moodsa kunsti suhtes muutuma. Stalinism pöördus abstraktsionismi vastu, süüdistades seda selles, et see on "mandunud" ja "kodanlik kunst". Selle asemel hakati edendama sotsialistlikku realismi. Malevitš kartis, et tal võib oma kunsti avaldamisega raskusi tekkida, ja sellepärast jättiski selle välismaale.

1928. aastal sai Malevitš hakkama omapärase eksperimendiga: ta maalis suurema osa oma loomingust uuesti. Tretjakovi galerii soovis korraldada tema kolmanda ülevaatenäituse, aga suur osa Malevitši loomingust oli välismaal. Sellepärast lõi Malevitš tsükli impressionistlikke teoseid ja dateeris need aastatega 1903–1906, seejärel lõi ta tsükli talueluainelisi töid ja dateeris need 1908–1912. Selle näituse jaoks lõi ta ka kolmanda "Musta ruudu", sest Tretjakovi galerii eelmine eksemplar oli halvas seisukorras. Näitus avati 1. novembril 1929.

"Niitja" (1930)

1928 töötas Malevitš riiklikus kunstiajaloo instituudis osakonnajuhatajana, kuid tema osakond suleti. Seejärel töötas ta 1928–1930 Kiievi kunstiinstituudis õppejõuna. Anatoli Lunatšarski määras Malevitši 1929 VNFSV rahvavalgustuse rahvakomissariaadi kujutavate kunstide osakonna rahvakomissariks, kuid Lunatšarski vabastati sellest ametist juba samal aastal ja tema ametijärglane Andrei Bubnov oli jäiga liini esindaja.

"Autoportree" (1933)

1930. aasta sügisel NKVD vahistas Malevitši ja süüdistas teda Saksamaa kasuks spioneerimises. Ta istus vangis kuni 1930. aasta detsembrini.

1931 töötas Malevitš Leningradis Punases teatris. 1932 sai ta tööd Vene muuseumi eksperimentaallabori juhatajana. Tema oma tööd lülitati ekspositsiooni "Imperialismiajastu kunst". Kuid samal aastal esines ta ka juubelinäitusel "VNFSV kunstnikud 15 aasta jooksul". Selle näituse jaoks maalis ta neljanda ja viimase "Musta ruudu".

Vastavalt aja nõuetele pöördus Malevitš 1932 realismi poole ja sellega algas tema loomingu viimane etapp. See jäi lühikeseks, sest 1933 haigestus Malevitš eesnäärmevähki. 1932 alustas ta monumentaalset pilti "Sotslinn", mis jäi lõpetamata. 1934 osales ta näitusel "Naine sotsialistlikul ehitusel". 1935 esines ta oma viimasel näitusel, kus esinesid Leningradi kunstnikud. Pärast seda sattus ta sedavõrd põlu alla, et alles 1962 oli võimalik tema kunsti NSV Liidus taas näitusel näha.

"Una portree" (1934)

Malevitš suri Leningradis 15. mail 1935. Vastavalt testamendile kremeeriti tema keha suprematistlikus kirstus ja pärast seda maeti urn tema põrmuga tema lemmiktamme alla Nemtšinovka küla lähedal. Hauale rajati kuubikujuline monument musta ruudu kujutisega. Teise maailmasõja aastatel hauatähis hävitati. Tänapäevaks on see taastatud, ehkki punase ruuduga, kuid praegu asub haud eramaal ja omanik plaanib selle kohale ehitada kuuekorruselise maja.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Malevitši teosed hinda läinud. 1993 avastati Samaarast Malevitši viimane, neljas "Must ruut", mille Inkombank ostis veerand miljoni USA dollari eest ja 2002. aasta aprillis ostis Vladimir Potanin selle vahepeal pankrotistunud Inkombankilt 1 miljoni dollari eest. Potanin annetas hulga kunstiteoseid, sealhulgas "Musta ruudu", Ermitaažile – see oli Venemaa kõige suurem eraannetus riiklikule muuseumile pärast Oktoobrirevolutsiooni.

3. novembril 2008 müüs Sotheby'se oksjonil Malevitši 1916. aasta "Suprematistliku kompositsiooni" 60 miljoni dollari eest, mis oli 2008. aasta kõige kallim oksjonil müüdud kunstiteos maailmas. Ühtlasi oli see kõigi aegade kõige kallimalt müüdud vene kunsti teos ja eelmine rekord (2000. aasta 17 miljonit dollarit) ületati suure varuga.

Kazimir Malevitš nimetas suprematismi "uueks maaliliseks realismiks". Tema geomeetrilised kompositsioonid pretendeerisid tegelikkuse universaalsete seaduspärasuste edasiandmisele. Suprematistlikel piltidel on näha tasapinnalisi selgevärvilisi geomeetrilisi kujundeid, mis on lõuendile kantud ilma igasuguste assotsiatsioonideta tegelikkusega. Oma kuulsate põhivormidega – ruut, ring ja rist – püüdis kunstnik väljendada puhta tunnetuse abstraktsust. Hiljem maalis ta ka valge ruudu valgele lõuendile, mis tema tõlgenduses on "eimiski eimiskis".

Malevitš deklareeris: "Kunst ei hooli enam riigi ja religiooni teenimisest, ta ei taha enam illustreerida kommete ajalugu, ta ei taha enam teha mingit pistmist objekti kui niisugusega ning usub, et ta võib eksisteerida iseeneses ja enese nimel, väljaspool asju."

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aleksejev, Anton (7. aprill 2023). "Kiievi kunstijuht: Malevitši venelaseks pidamine esindab imperialistlikku mõtlemist". ERR. Vaadatud 8. aprillil 2023.