Kastre jõelahing

Kastre jõelahing oli lahing, mis toimus Põhjasõja käigus Rootsi kuningriigi Peipsi laevastiku ja Vene tsaaririigi Peipsi lodjalaevastiku vahel. Lahing toimus 14. mail (Juliuse kalendri järgi 3. mail) 1704. aastal Eestis Emajõe suudmel.

Eellugu

Põhjasõja alguses tungisid Vene väed Eestisse ning asusid piirama Narvat. Rootsi kuningas Karl XII võitis neid Narva lahingus (1700) ning jäi Laiusele talvekorterisse. 1701. aastal liikus Karl Poola-Leedu ja nende kuninga August II Tugeva vastu, Eestit jäid valvama vaid garnisoniüksused, maamiilitsad ja umbes 2300 tragunit ja 800 jalaväelast välivägedest, neid vägesid jäi juhtima ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach. See vägi astus mitu korda lahingusse Vene vägedega Kagu-Eestis. Vene vägesid juhtis kindral Boriss Šeremetev. Rootsi vägedel õnnestus venelased tagasi paisata Vastse-Kasaritsa lahing ja Rõuge lahingus, kuid nad kaotasid Räpina lahingus venelastele umbes 300 hukkunud ja 33 vangivõetud meest.

Pärast neid kokkupõrkeid viis Schlippenbach oma peakorteri Erastverre, kus tema käsutuses oli 3000–8000 meest, paljud neist maamiilitsast, kelle võitlusoskusi Schlippenbach ise kõige paremaks ei pidanud ning kellele ei saanud lahingus loota. Selle väe eesotsas võitles Schlippenbach Erastveres Šeremeteviga Erastvere lahingus, kus ta jällegi lüüa sai. Seejärel taganes Schlippenbach Sangastesse ja palus Liivimaa kaitseks abivägesid. Talle saadeti abivägesid Soomest, Rootsist ning ka Eesti- ja Liivimaalt ning ta armee oleks võinud kasvada kuni 40 000 meheni, kuid Karl XII tahtis, et kõik jõud, mis Soomest ja Rootsist tulevad, kohe Poola-Leedu vastu suunataks.

1702. aasta juulis alustas Šeremetev uuesti pealetungi ning otsustas hävitada Rootsi väliväed sealkandis. Lahing (Hummuli lahing) peeti Hummuli mõisa lähedal Väikese Emajõe ääres, kuhu Schlippenbach oli Sangastest taganenud, ta lootis saada ka umbes tuhatkond meest abivägesid Pärnust ja Alūksnest. Rootsi armee kaotas selles lahingus umbes 3500 meest ning Schlippenbachi 3000 mehe suurune välivägi ei olnud venelastele enam suureks takistuseks. Tänu sellele said venelased Eestimaal ringi rüüstata, põletades maha talusid ja võttes kaasa sõjavange ja saaki.

Rootsi Peipsi jõeflotill

Veel üks Rootsi väekontingent Liivimaal oli Peipsi jõeflotill. See lotjadest, suurtükipaatidest ja jahtidest koosnev flotill oli Põhjasõja alguses, 1700. aastal olnud vaid kuue laeva suurune, neist ainult ühel oli kokku vaid kümme kahurit. Siiski tegutses flotill aktiivselt, takistades venelaste transpordilaevu Peipsil ja rüüstas idarannikut. Suurema osa laevameeskonnast moodustasid soomlased ja rootslased, kuid kindlasti oli seal ka eestlasi.

Venemaa tugevamad üritused algasid 1702. aastal, kuid 1702–1703 said nad tegutseda vaid Peipsi järvel, keskendudes Mehikoorma ja Piirissaare piirkonnale. Enne Šeremetjevi 1702. aasta sõjakäiku Liivimaale toimus selle eelmäng Peipsil, kus hakkasid maikuus liikuma Vene lodjad. Neid suudeti Rootsi laevastiku ja kindlustuste abiga tagasi hoida. 12. juulil said rootslased teada, et Mehikoorma juures on suurem Vene lotjade laevastik. Peipsi flotilli ülem, mereväekapten Carl Gustav Löschern von Hertzfeld, kes oli Hollandis väljaõppe saanud, saatis luureks välja laeva Vivat, mida juhtis Jonas Höckflycht. Venelased piirasid laeva ümber ja Höckflycht oli sunnitud selle õhku laskma. Hertzfeld taganes Emajõe suudmelt ning venelased okupeerisid sealse kindluse.

Kui 1702. aastal sai Rootsi välivägi Hummuli lahingus kohutavalt lüüa, siis Peipsi flotill arenes kiiresti. 1702. aasta kaotused korvati ja laevu ehitati juurde. 1703. aasta suvel Hertzfeld lõi venelasi Piirissaare läheduses kohas nimega Harrimalli ja rüüstas siis Peipsi idarannikut. Kuna olukord oli siiski pingeline, nõudis Schlippenbach Hertzfeldilt luuret ja valmisolekut vaenlase takistamiseks Vasknarva ja Oudova suunas. Tekkis aga hõõrdumisi, sest Hertzfeld ei oleks suutnud oma laevastikuga venelasi eriti tõkestada. Lisaks tegutses vaenlane Eestimaal rohkem maavägede, kui laevastikuga. 1704. aastal hakkas Vene tsaar Peeter I suuri pingutusi tegema, et Tartut ja Narvat vallutada, see pidi tähendama ka Peipsi flotilli hävitamist.

Laevastikku hakati täiendama ning 1704. aastaks oli seal 14 laeva (lahingus osales 13 laeva). Neist kõige parem oli brigantiin Carolus (nimetatud Karl XII järgi), peale selle oli seal veel 5 jahti nimedega Ulrika, Tartu, Victoria, Vivat ja Wachtmeister (nimetatud tolleaegse Rootsi admirali Hans Wachtmeistri järgi). Lisaks olid veel Carlskrona, Narva ja Elefanten. Oli veel väiksemaid laevu, mis nimetati Rootsi sõjaväelaste ja teiste riigiametnike järgi: Horn (Narva garnisoni komandant Henning Rudolf Horn), Schlippenbach (Rootsi välivägede juhataja Eestis Wolmar Anton von Schlippenbach), Nummers (Peipsi laevastiku ülemjuhataja Gideon von Numers) ja Strömfeld (Liivimaa Eesti osa majandusasehaldur Gustav Adolf Strömfelt). Kokku oli flotillis 99 kahurit.

Kastre lahing

1704. aasta mais pidi flotill Peipsi poole teele asuma. Flotilli juhtis Löschern von Hertzfeld. Kogu öö vastu 13. maid pühitseti lahkumist suurte joomingute, kahuripaukude ja toostidega, mida korraldati lipulaeval Carolus. 14. mail alustati teekonda, kõige taga sõitis laev Vivat ja kõige ees Victoria. Madruseid ja sõdureid oli kokku 570. Mingisugust luuret ei oldud korraldatud, isegi kui kalamehed Luunja all teatasid, et venelaste laevastik on saabunud suudmesse. Siiski oli flotilli madruste moraal kõrge.

Ees oli neid ootamas kindralmajor Nikolai von Werdeni üheksast polgust ehk 7066 mehest ja 18 kahurist koosnev Vene vägi. Ta lasi jõele tõkke ehitada ja paigutas sinna kolm polku lotjadele, ülejäänud väed pani ta Emajõe mõlemale kaldale, nii et Rootsi laevastiku saaks kolmest küljest tule alla võtta.

Rootsi laevastik sattuski lõksu ning nähes väljapääsmatut olukorda, võttis Hertzfeld lahingu vastu. Kahjuks olid mitmed kahurid laadimata jäänud ning paljud sõdurid ujusid kaldale, et Tartu poole põgeneda. Rootslastest jäid kaitsma kuskil 300 meest, kes võitlesid venelastega kolm tundi. Venelased vallutasid ükshaaval Rootsi sõjalaevu, kellest kõige kauem pani vastu Carolus, mille Hertzfeld lõpuks õhku lasi, sest nägi, et vastupanu on mõttetu.

Rootslased kaotasid umbes 200 hukkunud meest, vangi langes 138 meest, kellest 12 olid ohvitserid. Rootsi surmasaanute hulgas oli flotilli juhataja Löschern von Hertzfeld. Venelased kaotasid 58 hukkunud ja 162 haavatud meest.

Paljud Rootsi väejuhid olid kaotuse üle maruvihased. Karl XII kurjustas, et laevastikku on hooletult ja ettevaatamatult juhitud ning et juht, kes end oli õhku lasknud, oli talitanud kui lihtne madrus. Soome vägede ülemjuhataja Georg Johan Maydell pahandas selle üle, et Tartu kindluses pole teatud, mis sünnib kindluse ümber ja pole paremini hoolitsetud jõe julgeoleku üle.

Tagajärjed

Kastre jõelahing oli Rootsile suur kaotus, mille tõttu hõivasid venelased varsti Tartu ja Narva ning hoidsid kontrolli all kogu Peipsi järve. Venemaa sai enda laevastikule Rootsi laevade näol täiendust.

Vanasti oskasid kohalikud näidata, kus pidavat olema ühe Rootsi laeva jäänused. Kesksuvise madala veeseisu ajal ongi parema kalda lähedal näha laevakujulist joomi, kus ujuvad üksikud kollased vesikupud. Omal ajal proovis Kastre lähedal mõisnik von Essen Carolust üles tõsta, kuid see jäi teostamata, sest tuukrid ei leidnud vrakis midagi väärtuslikku.

Kirjandus

• Ojalo, Hanno; Õun, Mati (2012). 101 Eesti lahingut. Tallinn: Varrak.
• Traat, August (1968). Ajalooline Emajõgi. Tallinn: Eesti raamat.
• Fainštein, Vladimir; Ibius, E.; Ibius, Otu; Kenkmaa, Rudolf; Palli, Heldur; Traat, August; Öpik, Elina (1960). Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721. Tallinn: Eesti riiklik kirjastus.
• Laur, Mati; Tannberg, Tõnu; Piirimäe, Helmut (2003). Eesti ajalugu IV. Tartu: Ilmamaa.