Räpina-Lokuta lahing

Räpina-Lokuta lahing (4/15. september 1701) oli üks väiksematest lahingutest, mis võideldi 1701. aasta septembris Rootsi ja Vene väeüksuste vahel Kagu-Eestis. Lahing toimus Võrumaal Räpinas. Kokkupõrge lõppes rootslaste kaotusega.

Eellugu

Boriss Šeremetev

Peale Venemaa tsaari Peeter I üle Narva lahingus saavutatud võitu suundus Rootsi kuninga Karl XII peaarmee Laiusele talvekorterisse, kust see 1701. aasta mais Kuramaa poole lahkus. Peale Rootsi peavägede lahkumist jäi Eestimaa kaitsmine Wolmar Anton von Schlippenbachile, kelle käsutuses olid vaid väiksemad ja kehvemad väekoondised, mis sisaldasid ka maakaitseväge, aadlilipkondi ja garnisonisõdureid.

Peale Narva all saadud kaotust jäid venelased Eestimaal siiski sõjaliselt aktiivseks. Petserimaale koondunud Vene armee Boriss Šeremetevi juhatusel alustas peatselt sissetungi Eestimaale.

Juba enne venelaste tulekut septembris oli Rootsi väejuhatuses levinud arvamus, et vastase poolt on oodata suuremat pealetungi. 27. augustil oli juba Muska-nimelise veski juures toimunud kokkupõrge rootslaste ja venelaste vahel, milles seekord tulid võitjaks rootslased. Räpina juures paiknenud Rootsi vägede juhataja, Andreas Ludwig von Rosen (kes oli ka Muska lähedal kokkupõrkes osalenud), oli teada saanud, et venelaste rünnak on peatselt algamas ning palus Schlippenbachilt abivägesid, kuna tal endal oli peale oma Eesti maatragunieskadroni vaid 60 vana sõdurit. See, kusagil 550-meheline vägi ei oleks suutnud suuremale vaenlase väele vastu panna.

Lahingu käik

Siiski ei saanud Rosen enne kokkupõrget vaenlasega abivägesid. Kuskil 11 000-meheline vägi Mihhail Šeremetevi (Boriss Šeremetevi poeg) juhatusel proovis ühe osa oma väest praamidega üle Võhandu jõe toimetada. Et seda ennetada, liikus Rosen oma väega jõe äärde ja avas venelaste positsioonide pihta oma kahest kahurist tule. Tänu sellele tõrjuti venelane seal tagasi, kuid samal ajal oli ülejäänud Vene armee teises kohas jõe ületanud ja piiras nüüd Rootsi väed ümber.

Kuigi rootslased panid neile vapralt vastu (mispärast kestis võitlus ka pärastlõunani), said venelased Rootsi üksustest siiski lõpuks jagu. Mõned uuemad värvatud Roseni maatragunieskadronist põgenesid võitluse eest põõsastesse, mille tõttu jäid ülejäänud sõdurid abita. Osad Rootsi sõdurid rebisid oma lahingulipud ning standardid puruks, et need vaenlase kätte ei langeks.

Kaotused

Peaaegu terve Räpina juures olev Rootsi väekoondis hävitati. Venelased võtsid 33 vangi, need olid: major Johan Tandefelt, lipnik, seersant, kapral, ühe kapteni poeg, 20 ratsameest, 5 jalaväelast, ühe kahuriväelase, ja veel kaks adjutanti. Üks neist vangilangenutest oli kornet Caspar von Dannenfeldt.

Rootsi armee langenud selles lahingus olid major Rosen ise ja kaptenid Otto Reinhold Wrangell ning Hermann Reinhold von Strassburg. Lisaks veel üks rügemendi kortermeister, viis leitnanti, neli kornetit ja umbes 400 allohvitseri ja reameest.

Lisaks langes venelaste kätte kaks kahurit, lisaks langes venelaste kätte 37 paari püstleid, 65 mõõka ja 14 musketti.

Venelaste kaotused olid rootslaste omast väidetavalt kolm korda suuremad.