Aacheni toomkirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aacheni toomkiriku põhjafassaad. Vaade Aacheni raekojast üle Katschhofi.

Aacheni toomkirik (saksa keeles Aachener Dom, Aachener Münster, Aachener Kaiserdom) on katoliku kiriku Aacheni piiskopkonna katedraal. Katedraal on pühitsetud Jumalaema Maarjale.

Tänapäeval koosneb kirik osadest, mis pärinevad eri ajastutest varakeskajast kuni uusajani: Karolingide-aegne oktogoon, kunagine Aacheni kuningalossi lossikabel[1], on Karolingide renessansi arhitektuuri tähtsaim näide maailmas. Karl Suur laskis tsentraalehitise ja lääneehitise ehitada 8. sajandi lõpus oma lossiterritooriumi südamena; nurgakivi pandi 796.[2] Karolingide lossikirikut ümbritseb mitu hilisema aja ehitist, sealhulgas gooti stiilis kooriruum idas ja kabelitepärg.

Kirik kuulub 1978. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Aacheni toomkiriku plaan

Arhitektuur ja ehituslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karolingide lossikirik[muuda | muuda lähteteksti]

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Roomaaegsed ja varakristlikud ehitised toomkiriku asukohas[muuda | muuda lähteteksti]

Praeguse toomkiriku territooriumil olid ehitised juba Rooma ajal. Merovingide ajal asendati need kristliku kultuse- ja matusepaigaga.[3]

Vanimad dateeritavad hoonete jäänused praeguse kiriku vundamentide piirkonnas kuuluvad mitmes etapis rajatud münsteritermidele, mis ehitati ajavahemikus 120–125 pKr.[4] Dateeritavate Rooma kiviehitisre all asetsevad paiguti termide-eelsed kivist ja puidust hooneosad.[5]

Termidekompleks koosnes kümblusalast frigidaariumiga, kuumaveeallikate saaliga, majandusruumidega ja võõrastemajaga. Roomaaegne termidekompleks arvukate, hüpokaustidega varustatud ruumidega avastati toomkiriku ja lossi arheoloogiliste väljakaevamiste käigus 1910– 1914 kirikuplatsil ja Katschhofil.[6]

Oletatakse, et kümblusasutus kaotati 4. sajandi lõpus.[7] Nooremad keraamikaleiud 5. ja 6. sajandist ning kaks idagootide riigi pronksmünti annavad tunnistust selle ala järjepidevast asustusest Rooma-järgsel ajal.[8] Karolingide-eelsed ehitised on arheoloogiliselt tõendatud müürijäänustega Karolingide Maarja kiriku all.[9] Tegu oli umbes 6 m laiuse ristkülikukujulise põhiplaaniga ehitisega, millel oli kirdeosas poolringikujuline apsiid. Peale selle leiti väljakaevamistel (1861 ja 1910) ringmüüriga ümbritsetud ruum, mida tõlgendati reliikviate altarina, ning poolringikujulise apsiidiga saalkirik. [10] Viimastel väljakaevamistel uuriti uuesti Karolingide-eelse kiriku kagumüüri ning dateeriti see Rooma-aegse ümberehitusena.[11]

Kindlaks peetakse seda, et praeguse oktogooni ala kasutati Merovingide ajal matmiskohana. Juba toomkiriku väljakaevamistel 1910 ja 1911 avastati kolme laibamatuse jäänused. Arvatavate hauapanuste, hauakivipealdiste ning ühe dendrokronoloogiliselt uuritud kirstuga on kasutamine matmiskohana 6. sajandi teise poole ja 8. sajandi esimese poole vahel tõendatud.[12]

Koha valik ja ehituskava[muuda | muuda lähteteksti]

Noorel kuningal Karlil oli nagu tema isal Pippin Lühikeselgi veel rändõukond, mis sõitis pfaltside vahel ringi. Aastaks 788 tekkis tal kavatsus asuda elama oma riigi keskpunkti.[13] Karl jätkas Aacheniga selget traditsiooni, mis orienteerus Rooma kultuurile.[14] Karli biograafi Einhardi põhjendust, et koht valiti läheduses asuvate rikkalike jahimaade ja kuumaveeallikate pärast,[15] peavad tänapäeva uurijad liiga triviaalseks.[16] Karl Suur pidas Aachenit residentsina nii geograafilise ja geostrateegilise asendi kui ka kliima poolest eriti sobivaks, et rajada sinna Frangi riigi uus pearesidents ning uus kultuurikeskus (Karl Suure õukonnakooli asukoht) ja usukeskus tema tellimusel rajatava Maarja kiriku kui tähtsaima sakraalehitisega Alpidest põhja pool.[17]

790ndate alguses hakkas Karl kavandama monumentaalset lossikirikut valitsushoonetega ja majutusega aadlile. Maarja kiriku vundamendi aluste tammevaiade dendrokronoloogiliste uuringute järgi alustati hiljemalt 793 uue kiriku ehitamist.

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mõnikord seatakse küsimärgi alla, kas kirik oli lossikabel, vt Bayer 2011:45: "Uurijad lähtusid kaua aega sellest, et sõnaga "kabel" (capella) tähistati 800. aasta paiku valitseja erapalveruume. (...) Lossikabel ei ole Aacheni Maarja kirik aga kunagi olnud. Allikates nimetatakse seda küll läbivalt capella, aga sellega mõeldi midagi hoopis muud kui see, mida me tänapäeval kabeli all mõistame: sõnaga capella tähistavad need tekstid mittepiiskoplikku omakirikut, kus toimub hingehooldus. 9. sajandi allikates mainitakse St. Marienit [Maarja kirik]ut (samamoodi nagu teisigi kirikuid) terve rea erinevate väljenditega: seda nimetatakse näiteks kirikuks (ecclesia), basiilikaks (basilica), templiks (templum), palvemajaks (oratorium), münstriks (monasterium) või ka kabeliks (capella), ent mitte kunagi lossikabeliks (capella palatii)." Harald Müller jt (2013:193–209) võtavad Maarja kiriku funktsioonid Karolingide ajal kokku nii: "Vaieldamatuna paistab dispositsioon iseseisva, võib-olla ka Karli rajatud piiskopkonnakirikuna. Sama vaieldamatu on selle roll Aacheni mõisa ja riigikassa kogudusekirikuna. (...) Kui tahetakse lähtuda selle jumalakoja kolmetisest funktsioonist – kogudusekirik, piiskopkonnakirik, valitseja palveruum –, siis on viimane ülesanne kõige vähem sundiv ja kõige vähem püsiv."
  2. Burghart Schmidt, Ulrike Heckner jt. Die Hölzer aus dem karolingischen Oktogon der Aachener Pfalzkapelle – Möglichkeiten einer dendrochronologischen Datierung. – Jahrbuch der Rheinischen Denkmalpflege, 40/41, 2009, lk 220–235; Ulrike Heckner. Die Bauzeit der Aachener Pfalzkapelle. – Die Denkmalpflege, 67, 2009, lk 195–196.
  3. Ernst Günther Grimme. Der Dom zu Aachen, Aachen 2000, lk 11.
  4. Raban von Haehling, Andreas Schaub (toim). Römisches Aachen – Archäologisch-historische Aspekte zu Aachen und der Euregio, Regensburg 2013, lk 165jj.
  5. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart, kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 332jj.
  6. Johannes Klinkenberg. Frühchristliches aus Aachen und Umgegend. – Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins, 37, 1915, lk 337–350.
  7. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus: Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart, kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 348.
  8. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 417.
  9. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 413.
  10. Ernst Günther Grimme. Der Dom zu Aachen, Aachen 2000, lk 12.
  11. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 414.
  12. Andreas Schaub, Klaus Scherberich, Karl Leo Noethlichs, Raban von Haehling. Kelten, Römer, Merowinger (1. Jh. v. Chr. bis 8. Jh. n. Chr.). – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 1: Die natürlichen Grundlagen. Von der Vorgeschichte bis zu den Karolingern, Aachen 2011, lk 230–440, siin lk 416.
  13. Harald Müller, Judith Ley, Frank Pohle, Andreas Schaub. Pfalz und vicus Aachen in karolingischer Zeit.' – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwartm, kd: Karolinger – Ottonen – Salier, Aachen 2013, lk 1–409, siin lk 54jj.
  14. Hans Jürgen Roth. Haus zweier Welten – 1200 Jahre Aachener Dom, Mönchengladbach 1999, lk 21.
  15. Ernst Günther Grimme: Der Dom zu Aachen. Aachen 2000, S. 14.
  16. Harald Müller, Judith Ley, Frank Pohle, Andreas Schaub. Pfalz und vicus Aachen in karolingischer Zeit. – Thomas R. Kraus: Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart, kd 2: Karolinger – Ottonen – Salier, Aachen 2013, lk 1–409, siin lk 64.
  17. Zur Konzeption Aachens als Reichsmitte, insb. zur herausragenden Stellung der Pfalzkapelle: Kap. Aachen. – Michael Imhof, Christoph Winterer. Karl der Große. Leben und Wirkung, Kunst und Architektur, Imhof, Petersberg 2013, ISBN 978-3-932526-61-9, lk 124–132.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Clemens M. M. Bayer. Zum Problem der Pfalzkapelle. – Schriftenreihe Karlsverein-Dombauverein, kd 13, 2011: Dombaumeistertagung in Aachen 2009.
  • Harald Müller, Judith Ley, Frank Pohle, Andreas Schaub. Pfalz und vicus Aachen in karolingischer Zeit – Kapitel 7.7. Funktionen der Marienkirche nach Schriftquellen. – Thomas R. Kraus. Aachen von den Anfängen bis zur Gegenwart kd 2: Karolinger – Ottonen – Salier. (= Veröffentlichungen des Stadtarchivs Aachen, kd 14; = Beihefte der Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins, kd 8), Aachen 2013, ISBN 978-3-87519-252-0.