Max Horkheimer
Jump to navigation
Jump to search

Max Horkheimer (esiplaanil vasakul) ja Theodor Adorno, 1964
Max Horkheimer (14. veebruar 1895 Zuffenhausen (tänapäeval Stuttgardi linnaosa) – 7. juuli 1973 Nürnberg) oli Saksamaa filosoof ja sotsioloog.
Ta oli üks kriitilise teooria alusepanijaid ja Frankfurdi koolkonna esimene juht.
Max Horkheimer oli juudi rahvusest.
Horkheimeri vaated:
- Ta nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri mitte vahetult antut (positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ja sündmusi.
- Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsionaalsus). Max Horkheimer: "Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku".
- Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise instrumendiks (instrumentaalne mõistus).
- Horkheimer aktseptis sisedialoogi. Tema enda elukäik tõestas kujukalt seda, et inimene ei ole mingi igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
- Pärast teist maailmasõda muutusid Horkheimeri vaated oluliselt (nagu ka teiste filosoofide omad): vasakult paremale (liberalismi suunas).
Max Horkheimeri põhiteosed[muuda | muuda lähteteksti]
- “Valgustuse dialektika” (1944; koos Adornoga)
- “Mõistuse tumestus” (1947)
- “Autoritaarne riik”
Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
- "Kaob see, mida me nimetame mõtteks". Vestlus filosoof Max Horkheimeriga. Tõlkinud ja kommenteerinud Mart Kivimäe – Looming 1990, nr 10, lk 1398–1409
- "Mõtteid tänapäeva ajateadvusest". Tõlkinud Mart Kivimäe – Looming 1992, nr 2, lk 215–218
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Mart Kivimäe, "Märksõnu Max Horkheimeri ajamõtteist" – Looming 1992, nr 2, lk 219–229
- Mart Kivimäe, "Mis on klassik sotsiaalfilosoofias. Max Horkheimer – 100" – Hommikuleht 16. veebruar 1995, lk 18