Horki

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Horki

valgevene Горкі * / Horki *transkriptsioon: Gorki
vene Горки (Gorki)

Coat of Arms of Horki, Belarus.svg
Horki vapp
Flag of Horki, Belarus.svg
Horki lipp

Pindala: 22,1 km²
Elanikke: 32943 (2015)

Koordinaadid: 54° 17′ N, 30° 59′ E
Horki (Valgevene)
Horki

gorki.mogilev-region.by

Horki (transkribeerituna Gorki, poola keeles Horki, vanasti ka Hory-Horki, leedu keeles Horkai) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Horki rajooni halduskeskus. Horki asub Mahiloŭ linnast 86 kilomeetri kaugusel Pronja jõe kaldal. Linna läbib Orša ja Kryčaŭ vaheline raudtee, selle ääres asub Pahodzina raudteejaam.

Haridust annavad viis keskkooli, spordikool ja kunstikool. Linnas asub ka Valgevene Riiklik Põllumajandusakadeemia. Horkis on kolm raamatukogu, kino «Крыніца» ja kultuurimaja. Seal antakse välja ajalehti «Горацкі веснік» ja «УзГорак» ning ülikooli ajalehte «Савецкі студэнт». Linnas tegutseb ka raadiojaam «Голас Горацкага краю». Tööstusest on linnas on toiduainetetööstus (piimakombinaat, leivatehas), seal valmistatakse ka ehitusmaterjale ja töödeldakse lina.

Linnas asuvad koduloomuuseum, Valgevene Põllumajandusakadeemia muuseum, ülikooli juures asuvad ka botaanikaaed ja dendropark. Vaatamisväärsusteks on veel vanalinn, ülikooli klassitsistlik hoonetekompleks ja õigeusu kirik aastast 1850.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Horkit on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1514. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas see kuuluma Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda. Aastal 1584 läks Horki Sapiehade valdusse. Aastal 1619 sai asulast linn.[1]

Aastal 1643 tekkis Horkisse juutide kogukond. Uputuse ajal laastasid linna Moskva väed, märtsis 1659 avaldasid kohalikud elanikud linna ümbruse küngastel rüüstajatele pikka aega vastupanu. Põhjasõja ajal peatusid seal Vene väed aastail 1708 ja 1717. XVII-XIX sajandil kandis asula nime Hory-Horki.

Poola jagamisel läks linn aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus selle staatus muudeti aleviks. XVIII sajandi lõpus hakkas alev kuuluma Sołłohubidele. 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda põhjustas üle 2000 kohaliku elaniku hukkumise. Kuna kohalik valitseja L. Sołłohub ei varustanud Kutuzovi sõjaväge piisavas koguses toidumoonaga, siis konfiskeeriti talt aastal 1828 Horki.

Aastal 1840 avati alevi juures põllumajanduskool, millest aastal 1848 sai kõrgkool. 26. detsembril 1861 sai Horkist taas linn ja kohaliku maakonna keskus. Aastal 1862 tekkisid sealse ülikooli juurde põrandaalused üliõpilasorganisatsioonid, mis toetasid Kastuś Kalinoŭski ülestõusu. Aastal 1863 hõivasid ülestõusnud mõneks ajaks linna ja seetõttu viidi kool järgmisel aastal üle Peterburi linna.

Aastal 1888 oli linnas elanikke 6331, neist juute 3326.[2] Aastast 1904 on teada, et linnas oli neli õigeusu kirikut ja et selle tänavaid valgustas 45 tänavalampi. Aastal 1919 avati Horkis taas põllumajanduslik kõrgkool. Aastal 1924 läks linn Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1925 sai alevist taas linn.

Teise maailmasõja ajal hõivasid saksa väed linna 12. juulil 1941. Sama aasta 7. oktoobril lasid okupatsiooniväed maha üle 2500 kohaliku juudi. Nõukogude väed vallutasid linna tagasi 26. juunil 1944.

5. augustil 1959 avati linnas lennujaam, kust alustati lende Minskisse (tänapäevaks on see suletud).[3]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Kazimierz Leon Sapieha rajas Horki Słabada eeslinna
Vladimir Bõtškov
  • Łaŭrencij Abiecedarski – Valgevene ajaloolane
  • Michaił Bułachaŭ – Valgevene keeleteadlane
  • Pjotr Kassovitš – Vene agrokeemik
  • Vladimir Bõtškov – Vene revolutsionäär
  • Kazimierz Leon Sapieha – Rzeczpospolita riigitegelane
  • Lew Sapieha – Rzeczpospolita riigitegelane
  • Dzmitryj Azarevič – Valgevene ajaloolane
  • Vladislav Inozemtsev – Vene majandusteadlane
  • Uładzimier Liŭšyc – Valgevene ja Iisraeli ajaloolane ning filosoof
  • Lev Razgon – Vene kirjanik
  • Alaksandr Cyhanaŭ – Valgevene agrokeemik
  • Uładzimir Kumačoŭ – Valgevene põllumajandusteadlane
  • Vasil Łubiaka – Valgevene põllumajandusteadlane
  • Łajzier Najmark – Valgevene põllumajandusteadlane
  • Siarhiej Kaśjanienka – Valgevene põllumajandusteadlane
  • Maryja Čajka – Valgevene biokeemik
  • Ihnat Pivunoŭski – Valgevene põllumajandusteadlane
  • Vojciech Damaracki – Valgevene põllumajandusüliõpilane ja revolutsionäär
  • Uładzimier Isajenka – Valgevene arheoloog
  • Mikałaj Kupčyn – Valgevene filosoof
  • Abram Veksler – Nõukogude kinokunstnik
  • Azali Vilner – Nõukogude veterinaariateadlane
  • Jakov Gugel – Nõukogude majandustegelane
  • Aleksei Ljudogovski – Vene agronoom ja põllumajandusteadlane
  • Izrail Razgon – Nõukogude ajaloolane
  • Aleksandr Sluka – Vene geograaf
  • Rašel Hin – Vene näitekirjanik

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ліўшыц У. Горкі // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Т. 1: Абаленскі – Кадэнцыя. – Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. lk 546.
  2. http://dic.academic.ru/dic.nsf/brokgauz_efron/31227/%D0%93%D0%BE%D1%80%D0%BA%D0%B8
  3. http://library.mogilev.by/kray/Econom/R6c.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]