Haakon VII

Haakon VII (3. august 1872 Charlottenlundi loss – 21. september 1957 Oslo) oli esimene Norra kuningas pärast Norra ja Rootsi personaaluniooni lagunemist 1905. aastal. Ta valitses 52 aastat, kuni oma surmani 1957. aastal. Haakon VII pärines Glücksburgi dünastiast. Teda peetakse Norra mõjukaimaks ja väljapaistvaimaks valitsejaks 20. sajandil.^[viide?]

Noorus

Haakon sündis Taani printsi Christian Frederik Vilhelm Carli (hilisem Taani kuningas Frederik VIII) ja tema abikaasa printsess Lovisa (Rootsi kuninga Karl XV tütar) pojana. Tema täielik nimi Taani printsina oli Christian Frederik Carl Georg Valdemar Axel, kuid peamiselt kasutati nime Carl.

Carl sündis ajal, kui Taanit valitses tema vanaisa Christian IX. Ta kasvas üles kuninglikus õukonnas Kopenhaagenis ning sai seal koos oma venna, tulevase kuninga Christian X-ga koduõpet. 1886. aastal asus prints Carl omandama mereväeharidust. Mereväeakadeemias õppis ta koos teiste kadettidega ning ei saanud mingisuguse erikohtlemise osaliseks. Õpingute ajal sattus prints Carl skandaali keskmesse, kui ta oli homoseksuaalse kaaskadeti Kai Simonseni enesetapu ainus tunnistaja.^[1]

Mereväeakadeemia lõpetas ta 1893. aastal teise leitnandi auastmes. Hiljem ülendati ta esimeseks leitnandiks.

Prints Carl abiellus 22. juulil 1896 Buckinghami palees oma nõo Maudiga, kes oli Walesi printsi Albert Edwardi (hilisem Edward VII) tütar. 1903. aasta 2. juulil sündis neil poeg Alexander, kellest sai hiljem Norra kuningas Olav V.^[2]

Norra kuningaks saamine

Pärast Rootsi ja Norra uniooni lagunemist 1905. aastal valis Norra valitsuse loodud komitee välja mitme Euroopa valitsejaperekonna liikmeid, kelle seast leida Norrale uus kuningas.

Lõpuks osutus valituks prints Carl, kelle kasuks rääkisid tema põlvnemine muistseist Norra kuningaist, kui ka see, et oma abielu kaudu oli ta sidemeis Briti kuningliku perekonnaga. Kasuks oli ka see, et Carlil oli juba olemas meessoost järeltulija.

Kuna Norras poldud veel kindel kas säilitada monarhia või minna üle parlamentaarsele riigikorrale, keeldus prints Carl enne trooni vastuvõtmast, kui norralaste seas poldud läbi viidud referendumit. Rahvaküsitluse tulemusel selgus, et 79% protsenti hääletanutest (259 563 isikut olid poolt ning 69 264 olid vastu) pooldasid monarhia säilitamist.

18. novembril 1905 valis Norra parlament Storting Carli kuningaks ning talle pakuti ametlikult Norra trooni. Carl nõustus samal õhtul, pärast läbirääkimisi oma vanaisa, Taani kuninga Christian IX-ga. Uueks nimeks võttis ta muistse norra nime Haakon ning ta poja nimeks sai Olav.

Haakon krooniti Nidarosi katedraalis Trondheimis 1906. aasta 22. juunil.

Tegevus Norra kuningana

Oma esimestel Norra-aastatel tutvusid Haakon ja Maud põhjalikult Norraga ning selle elanike ja kommetega. Nad võtsid riigis ette mitu ringreisi. Polaaruurija Fridtjof Nansen tutvustas kuningapaarile suusatamist, ning juba 1906. aastal külastas Haakon Holmenkolleni suusavõistlust.

Võrreldes mitme muu riigi kuningliku perekonnaga elas Norra kuningapere suhteliselt tagasihoidlikult. Õukond oli väike ja kulutada püüti vähe.

Haakon täitis täpselt oma konstitutsioonilise monarhi rolli, ning uskus, et poliitiline võim peab olema demokraatlikult valitud esindajatekogu käes. Ta hoidis end kursis valitsuse tegemistega. Kuigi Haakon avaldas mõningate juhtumite puhul oma arvamust, tegutses ta siiski vastavalt parlamendi enamuse otsustele ning ei eelistanud üht parteid teistele.

Kuningas oli huvitatud ka välispoliitikast ning sõjaväeküsimustest. Haakoni lähedased sidemed välisriikide kuningakodadega, eelkõige Suurbritannia omaga, tulid Norrale mitmel puhul kasuks. Tänu brittide toetusele suudeti Esimeses maailmasõjas jääda neutraalseks.

1928. aastal nimetas kuningas ametisse esimese Norra tööpartei juhitud valitsuse. Kuigi tööpartei oli juba 1927. aastal saanud Stortingis suurimaks erakonnaks, pidasid konservatiivsed poliitikud nende vaateid siiski äärmuslikeks.

1938. aastal suri Haakoni abikaasa, kuninganna Maud.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

Haakon ja Olav Teise maailmasõja ajal Moldes

1940. aasta 9. aprilli varastel tundidel tungisid Saksamaa väed Norrasse. Sakslaste mereväeüksus mis saadeti Oslot vallutama, kohtas Oscarsborgi kindluse juures tugevat vastupanu. Lahingus sai vigastada sakslaste lahingulaev Lützow ja uppus raskeristleja Blücher. Lahingus saadud kaotused sundisid sakslasi tagasi tõmbuma ja koidikuks kavandatud Oslo vallutamine lükati edasi. See andis võimaluse Norra kuninglikul perekonnal, valitsuskabinetil ning enamusel Stortingi liikmetest erirongiga Oslost põgeneda.

Storting kogunes esmalt Hamaris, kuid saksa vägede kiire edasitungi tõttu liiguti edasi Elverumi. Elverumis võttis Storting vastu otsuse anda valitsusele üle kõik parlamendi volitused, senikaua kuni Stortingil on võimalik uuesti koguneda.

Järgmisel päeval nõudis Saksamaa esindaja Norras Curt Bräuer kohtumist Haakoniga. Ta kutsus norralasi üles lõpetama vastupanu ning ütles, et Hitleri nõudmisel peab kuningas riigi uueks peaministriks nimetama natsimeelse Vidkun Quislingi. Bräuer soovitas kuningal võtta eeskujuks Taani valitsus ning kuninga enese vend Christian X, kes olid alistunud eelmisel päeval sakslastele. Bräuer hoiatas, et vastupanu korral koheldakse norralasi karmilt. Kuningas ütles, et vastavalt Norra põhiseadusele ei saa tema sellist otsust ise teha, vaid ainult valitsuse ettepanekul.

Valitsuskabineti koosolekul Nybergsundis teatas kuningas valitsusele sakslaste ultimaatumist. Samuti ütles Haakon, et tema on kindlalt vastu sakslaste nõudmistele ning tema ei kavatse Vidkun Quislingit mingil juhul peaministriks nimetada, kuna viimasel puudus rahva ning Stortingi toetus. Juhul kui valitsus oleks siis nõudnud Quislingi nimetamist peaministriks, oleks Haakon loobunud troonist.

Kuninga sõnadest innustust saanud valitsus teatas Saksamaa esindajale, et ei aktsepteeri nende nõudmisi. Samal õhtul teavitati raadios kuninga ja valitsuse mittenõustumisest Saksamaa ultimaatumiga. Valitsus teatas, et nad kavatsevad sakslaste rünnakutele võimalikult kaua vastu seista ning loodavad Norra rahva toetusele.

11. aprilli hommikul pommitas Luftwaffe Nybergsundi ning kuningas ja valitsus olid sunnitud varju otsima ümberkaudsetest lumistest metsadest. Kuningas ja tema kaaskond jõudsid peagi rannikulinna Moldesse, kus Suurbritannia sõjalaev HMS Glasgow nad peale võttis ja Tromsø linna viis.

Haakon ja kroonprints Olav elasid mõnda aega metsamajakeses Målselvdaleni orus. Liitlasväed kontrollisid küll Põhja-Norrat, kuid kuna sõjategevus Prantsusmaal ägenes, tuli Norras asuvad väed samuti sinna viia. 7. juunil asusid Norra kuninglik perekond ja Norra valitsus Suurbritannia sõjalaeva HMS Devonshire pardale. Mitmete teiste briti sõjalaevade kaitse all õnnestus neil peagi turvaliselt Londonisse jõuda.

Haakon ja valitsuskabinet asutasid Londonis Norra eksiilvalitsuse. Haakonist sai Norra vastupanuliikumise sümbol, ning tema raadioesinemised innustasid norralasi. Norralased kandsid Haakoni monogrammi H7 märgina solidaarsusest kuninga ja eksiilvalitsusega.

1942. aasta märtsist kuni 1945. aasta maikuuni elasid kuningas Haakon ja kroonprints Olav Foliejon Parkis Winkfieldis.

Hitler oli 1940. aastal määranud Norra riigikomissariks Josef Terboveni. Hitleri käsul üritas Terboven veenda parlamenti, et see kukutaks Haakoni troonilt. Parlament keeldus, viidates põhiseadusele. Seepeale ähvardasid Saksa võimud kõik Norra sõjaväeealised mehed koonduslaagritesse saata. Selle ähvarduse tõttu kirjutasid Stortingi esindajad 27. juunil kuningale ning palusid tal tagasi astuda. Kuningas vastas viisakalt, et kuna Stortingit mõjutati otsuse vastuvõtmisel, siis ei kavatse tema sellele otsusele alluda. Septembris üritasid sakslased uuesti parlamendi kaudu Haakonit kukutada, kuid ka see ebaõnnestus. Seepeale keelati kuningaperel Norrasse naasta, ning demokraatlike erakondade tegevus lõpetati.

Kuninglik perekond naasis Norrasse briti raskeristlejal HMS Norfolk 1945. aasta 7. juunil. Kuningat tervitasid rõõmustavad rahvahulgad.

Tegevus pärast Teist maailmasõda

1945. aasta suvel võttis kuningas ette ringreisi Norras, et näha isiklikult sõjapurustusi ning ülesehitustöid. Samalaadse ringreisi tegi ta ka järgneval suvel.

Kuninga 75. sünnipäevaks 1947. aastal kogusid norralased raha ja ostsid kuningale mootorjahi. Kuningas hindas kingitus kõrgelt ja võttis sellega ette mitmeid merereise.

Viimased eluaastad ja surm

Kuningas Haakon kukkus 1955. aastal oma Bygdøy residentsi vannitoas, ning murdis reieluu. Kuningas oli sunnitud jääma ratastooli. Haakon oli väidetavalt masenduses oma abitusest ning liikumisvõimetusest, ning lõpetas osalemise riigivalitsemises.

Kuninga tervis halvenes 1957. aastal veelgi ning kroonprints Olav võttis üle isa tseremoniaalsed ülesanded ja asus täitma ka tema poliitilisi kohustusi.

Haakon VII suri 1957. aasta 21. septembril Oslo palees ning maeti Akershusi kindluses asuvasse kuninglikku mausoleumi.

Isa surma järel sai kroonprints Olav Norra uueks kuningaks Olav V nime all.

Perekond

Haakon oli abielus Suurbritannia printsessi Maudiga. Abielust sündis poeg Olav, kellest sai Haakoni surma järel kuningas Olav V.

Sugupuu

Haakon VII esivanemad
Norra kuningas Haakon VII (1872–1957)	Taani kuningas Frederik VIII (1843–1912)	Taani kuningas Christian IX (1818–1906)	Glücksburgi hertsog Friedrich Wilhelm (1785–1831)
			Hessen-Kasseli printsess Luise Karoline (1789–1867)
		Hessen-Kasseli printsess Luise (1817–1898)	Hessen-Kasseli maakrahv Wilhelm X (1787–1867)
			Taani printsess Luise Charlotte (1789–1864)
	Rootsi printsess Lovisa (1851–1926)	Rootsi kuningas Carl XV (1826–1872)	Rootsi kuningas Oscar I (1799–1859)
			Leuchtenbergi printsess Joséphine de Beauharnais (1807–1876)
		Madalmaade printsess Louise (1828–1871)	Madalmaade prints Frederik (1797–1881)
			Preisimaa printsess Luise (1808–1870)

Tunnustus

1911. aastal pani Roald Amundsen lõunapoolust ümbritsevale platoole nimeks Haakon VII's Vidde.
1914. aastal nimetati üks Lõuna-Dakota maakond Haakon VII järgi Haakon Countyks.
Haakon VII nime kandsid ka kaks norra sõjalaeva.
1955. aastal autasustati teda Holmenkolleni medaliga
Ta oli Šotimaal asuva Largsi linna aukodanik.

Riiklikud autasud

Norra Sõjarist mõõgaga
Norra Medal silmapaistvate tsiviilsaavutuste eest kullas
Norra Püha Olavi ordu Suurrist ketiga
Austria Ehrenzeichen für Verdienste um die Republik Österreich suurrist
Belgia Leopoldi ordu suurrist
Brasiilia Lõunaristi ordu suurrist ketiga
Etioopia Saalomoni ordu suurrist
Hispaania Kuldvillaku ordu kett
Itaalia Ordine Supremo della Santissima Annunziata suurrist
Islandi Valge Hauka ordu suurrist
Jaapani Krüsanteemi ordu suurrist
Kreeka Lunastaja ordu suurrist
Kreeka Sõjarist
Madalmaade Madalmaade lõvi ordu rüütli suurrist
Mecklenburgi Vendi krooni ordu suurrist
Peruu Päikese ordu suurrist
Poola Valge Kotka ordu suurrist
Portugali Kristuse ordu suurrist
Portugali Avizi ordu suurrist
Portugali Ordem de Sant'Iago da Espada suurrist
Portugali Torni ja mõõga ordu suurrist
Prantsusmaa Auleegioni suurrist
Prantsusmaa sõjarist
Prantsusmaa sõjateenete medal
Preisimaa Musta Kotka ordu suurrist
Preisimaa Punase Kotka ordu suurrist
Rootsi Seeravite ordu rüütel
Rumeenia Carol I ordu suurrist
Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist
Suurbritannia Sukapaela ordu rüütel
Suurbritannia Bathi ordu suurrist
Suurbritannia Kuningliku Victoria ordu rüütli suurrist
Suurbritannia Kuninganna Victoria teemantjuubeli mälestusmedal
Suurbritannia Edward VII kroonimise mälestusmedal
Taani Elevandi ordu rüütel
Taani Dannebrogi ordu suurkomandör
Taani Dannebrogi ordu aurist
Taani Kuningas Christian X vabadusemedal
Taani Kuningas Christian X ja kuninganna Louise kuldpulmade mälestusmedal
Taani Christian IX sajanda sünniaastapäeva mälestusmedal.
Taani Frederik VIII sajanda sünniaastapäeva mälestusmedal
Tai Chakri dünastia ordu rüütel
Tšehhoslovakkia Valge lõvi ordu suurrist
Tšehhoslovakkia Vabadusrist
Türgi Osmanite ordu suurrist briljantidega
Venemaa Püha Andrease orden
Venemaa Püha Aleksander Nevski orden
Venemaa Püha Anna orden
Venemaa Valge Kotka orden
Venemaa Püha Stanislavi orden

Vaata ka

Haakon VII riigivisiitide loend

Viited

↑ Nina Berglund (15. november 2004). "Haakon overcame rumours to win Norway's throne". Aftenposten (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2004. Vaadatud 8. aprillil 2009.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
↑ "The Queen Receives". Time Magazine (inglise). 18. juuni 1923. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. august 2013. Vaadatud 8. aprillil 2009.

Kirjandus

Shirer, William L. (1956). The Challenge of Scandinavia. London: Robert Hale.
Bomann-Larsen, Tor (2004). Haakon og Maud I/Kongstanken. Oslo: Cappelen. ISBN 82-02-22527-2.
Bomann-Larsen, Tor (2004). Haakon og Maud II/Folket. Oslo: Cappelen. ISBN 978-82-02-22529-2.
Bomann-Larsen, Tor (2006). Haakon og Maud III/Vintertronen. Oslo: Cappelen. ISBN 978-82-02-24665-5.

Välislingid

Eelnev Oskar II	Norra kuningas 1905–1957	Järgnev Olav V

[sewZD-1] Nina Berglund (15. november 2004). "Haakon overcame rumours to win Norway's throne". Aftenposten (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 16. november 2004. Vaadatud 8. aprillil 2009.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)

[LqsES-2] "The Queen Receives". Time Magazine (inglise). 18. juuni 1923. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. august 2013. Vaadatud 8. aprillil 2009.

[1]

[2]