Hõreda mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kunagise Hõreda mõisa peahoone
Peahoone tagantvaates

Hõreda mõis (saksa keeles Hoerdel) oli rüütlimõis Juuru kihelkonnas Harjumaal. Tänapäeval jääb kunagine mõis Rapla valda Rapla maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa tekkimist on mainitud 1627. aastal, kui Sikeldi ja Lellapere mõisast eraldatud Hõreda müüs 1626. aastal Kaarli mõisa omanik Karl Hastfer Hõreda küla maanõunikule ja Eestimaa rüütelkonna peamees vabahärra Berend Taubele 3000 taalri ja 1 loe rukki eest. 1664. aastal pärandas Berend Taube Hõreda küla koos mõisaga oma pojale Heinrich Johann Taubele. 17. sajandi lõpul Rootsi krooni poolt läbiviidud Mõisate reduktsiooni ajal, 1687. aastal vabastati mõis reduktsiooni alt, sellest ajast tuntakse mõisa Hordel`i (või Hördell) nime all.

1710. aastal müüs Berend Taube poeg Magnus Taube mõisa Heinrich Johann von Fockile, kes Põhjasõja lõpuks 1722. aastaks siirdus Rootsi ja mõisa valitses Heinrich Johanni vend leitnant Hans Ludwig von Fock, kuid kes oli sunnitud mõisast loobuma kreeditori kapten Gotthard Wilhelm Essenile.

25. veebruaril 1722 tagastati Hõreda mõis vastavalt Venemaa keisririigi Valitseva Senati korraldusele Heinrich Johann von Focki pojale kapten Hans Hinrich Fockile, kes 1723. aastal müüs mõisa edasi oma onule Hans Ludwig von Fockile.

1729. aastal omandas mõisa assessor Christian Wilhelm Toll, kes 1755. aastal andis omandiõiguse Hõreda mõisa üle edasi oma väimehele meeskohtunik Fredrich Wilhelm Baggehufwudtile, kes omakorda müüs mõisa Karl Fredirich Johann Staalile (1681–1767) 10 000 rubla, 200 loe hõbeda pluss 50 rubla ja ühe hobuse eest. K.F.J. von Staalile kuulusid ka Ingliste, Pae, Keava ja Järvakandi mõis.

Pärast K.F.J. von Staali surma sai mõisaomanikuks tema poeg, tõeline riiginõunik, maanõunik, brigaadikomandör Friedrich von Staal (1733–1801). 1808. aastal sai mõisa uueks omanikuks F. von Staali üks (üheksast) pojast Venemaa sõjaväe kapten Gideon von Staal (1776 –1843).

1812. aastal valmis Gideon von Staali rajatud mõisa esinduslik, Põhja-Eesti üks kaunim ja suursugusem varaklassitsistlik härrastemaja. Kuna mõisa rajamine läks väga kulukaks, oli Stahl sunnitud 1819. aastal mõisa võlgade katteks panti panema ja väiksema Pirgu mõisa asemele ostma.

Hõreda mõisa viinaait

1819. aastal pantis Gideon von Staal Hõreda mõisa Alexander Magnus von Baumgartenile, kes 1821. aastal mõisa ka lõplikult omandas. 1831. aastal ostis mõisa endine Mahtra mõisnik parun Robert von Rosen. 1836. aastal aga panditi mõis kolmeks aastaks kindraliproua Magdalena von Kalmile (sündinud von Krusenstern), mõisa aga valitses mõisavalitseja Kimmel. 1839. aastal, pärast omaniku surma, renditi Hõreda mõis koos Pae mõisaga Carl Pilar von Pilchaule.

1842. aastal omandas Järvamaalt Norra mõisas Georg Wolter von Stackelberg (1808–1863) Hõreda ja Pae mõisad avalikul müügil 20 000 hõberubla eest, Stackelbergidele jäi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. 1887. aastal, pärast isa surma päris mõisa poeg Georg Wolter von Stackelberg, kellelt 1909. aastal pärandus mõis ta lesele Marie von Stackelbergile (sündinud von Toll), kuid põhiliseks mõisa asjaajajaks jäi neist Leipzigis põllumajandust õppinud Patrick von Stackelberg.

1905. aasta revolutsiooni ajal ei kandnud mõis märkimisväärseid kahjusid. 13. detsembril Juurust Hõredale jõudnud töölissalga tegevus piirdus ainult rüüstamisega. „Hõredale jõudnud salk oli umbes 30 meest suur. Mõisa sõideti ühe tõllaga, ratsa, vankritel ja jala, üks olnud ka jalgrattaga. Suurte lattidega hakati kohe mõisa aknaid puruks peksma, mängiti klaverit ja löödi siis puruks, nagu kõik mööbelgi, kui salk lahkus, ei olnud ükski asi saalis terve. Ka Hõreda mõisa küün põletati.“[1]

1917. aasta oktoobrirevolutsioonile järgnenud mõisate natsionaliseerimisel 17. detsembril 1917 võttis Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu Täidesaatev Komitee Stackelbergidelt Hõreda mõisa rahumeelselt üle. Pärast mõisa ülevõtmist anti Hõreda mõis ühes inventariga sama mõisa Tööliste Vanemate Nõukogu alluvusse, ülevõetud vara oli: 25 hoonet – neist 1 härrastemaja; 1 valitsejamaja, 22 töölistemaja; 1 triiphoone; viinavabrik; turblegarnituur; saeveski; auru-jahuveski. Loomi – 40 tööhobust; 1 sõiduhobune; 3 sugutäkku; 4 sugumära; 3 täkksägu; 5 märasägu; 8 täkkvarssa; 5 märavarssa; 55 lüpsilehma; 18 tiinet ja ahtrat mullikat; 2 sugupulli; 26 lehmamullikat; 15 lehmvasikat; 1 pullvasikas, 35 suguemist; 2 sugukulti; 50 põrsast; 7 orikat ja 38 kana.

1919. aasta maareformiga võõrandatati suurmaaomandis, kuid Vabadussõja ajal ja kuni mõisa lõpliku võõrandamiseni 1922. aastal jäi mõisavara hooldama senine omanik Patrick Stackelberg. Pärast lõplikku võõrandamist määrati Hõreda mõisa südamik Vabadussõjas 4. jalaväepolgu polguülemana ja 1. diviisi staabiülemana teeninud Viktor Liivakule. Viimastel mõisnikel Marie ja Patrick Stackelbergil võimaldati osta enamsoodustustega uued talukohad mõisasüdame lähedal ja osa neist välja rentida. Kaks Stackelbergide venda, Julius Helmuth Arnold Ernst ja Patrick võitlesid Vabadussõjas Balti pataljonis. Julius Helmuth Arnold Ernst von Stackelberg langes 6. aprillil 1919 ja on maetud Juuru kirikuaeda. Hukkunud poja teenete eest kingiti tema emale Mariele Hõredal asundustalu, samuti sai sõjast osavõtu eest talu Patrick Stackelberg. 1939. aastal lahkus Hõreda viimane mõisnikupere Eestist umsiedlungi käigus.

1925. aastal läks Hõreda mõisa elus ja elutu põllumajandusinventar üle Põllutööministeeriumile, mis korraldas poole aasta jooksul selle müügi kohalikele elanikele, sealjuures suure osa varast ostis tagasi endine omanik Patrick Stackelberg.

Tänapäeval kuulub mõisasüda eravaldusse.

Mõisa peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone

1812. aastal valminud klassitsistlik peahoone kuulub eesti mõisaarhitektuuri väljapaistvamate esindajate hulka.

Suure kahekorruselise kivihoone keskosas asub kolmekorruseline kuppelehitis. Fassaadi otstes paiknevatel eenduvatel tiibehitistel asuvad nelja samba ja kolmnurkfrontooniga portikused.

Härrastemaja keskosas paikneb kuppelsaal, millega on siseportaali kaudu ühendatud tagumine saal. Kuppelsaali kaunistas 1811. aastal maalitud triumfiteemaline friis, mis lähtus antiikeeskujudest. Ruumi kuppellage ilmestasid kassettmaalingud. Taoline maalitud friis asus ka teises saalis, mis oli kasutusel maaligaleriina.

Härrastemaja esise auringi keskel paiknes tiik. Suurem hulk kõrvalhooneid paiknes peahoonest lõuna ja lääne pool.

1980. aastatel pandi hoonele uus katus, mis jäi puudu vaid kupli kohalt. Selle tõttu hävisid järgnenud aastatel kuppelsaali interjöör ja maalingud.

1990. aastate keskpaigaks oli hoonest järel praktiliselt vaid majakarp.

Praegu on hoone eraomanduses, rajatud on uus katus ja tühjad aknaavad on suletud.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. M.Sorgsepp "Juuru kihelkonna suuline traditsioon", 1930

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]