Norra mõis

Allikas: Vikipeedia

Norra mõis (saksa keeles Kaltenborn) oli rüütlimõis Koeru kihelkonnas Järvamaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Järva valda Järva maakonnas.

Norra mõisa peahoone kevadel 2014

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algne sisekujundus on hävinud. Sisevaade 2014

Norra mõisa on esmakordselt mainitud 1569. aastal, mil Rootsi kuningas Johan III kinkis selle Gerdt Bravele. 1594 läks mõis Heinrich Ruthe valdusse, kes abiellus Udeva mõisaomaniku Karin Hansdotter Lejoniga.

17. sajandil omandas abielu kaudu mõisa Heinrich von Knorring, kelle järeltulijatele jäi mõis kuni 1908. aastani.

Knorringid, kelle nimest on tulnud ka mõisa eestikeelne nimi, lasid ehitada ka esindusliku mõisakompleksi. Mõisaomanike hulka kuulus ka vene jalaväekindral Gotthard Johann von Knorring, kelle poeg kindralmajor Karl von Knorring sai tuntuks Napoleoni sõdade käigus.

1908 ostis 165 000 rubla eest Nikolai von Knorringilt mõisa Charles von Lilienfeld, kes kinkis selle 291 000 rubla eest Pärnu kodanik Karl Florellile. 1917. aastal omandas Norra ja Udeva mõisad 450 000 rubla eest vabahärra Bernhard von Maydell.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Kanal Norra mõisa pargis

Varaklassitsistlik peahoone ehitati 1790. aastatel arhitekt Johann Gabriel Kranhalsi projekti järgi.

Kahekorruselisel kivihoonel oli kõrge kelpkatus ja fassaad oli kaunistatud rustikaga. Siseruumid olid kaunistatud looduseteemaliste maalingutega.

Mõisa võõrandamise järel asus kuni 1971. aastani härrastemajas kool.[1] Hiljem seisis hoone tühjalt ja jäi varemetesse.

1996. aastal läks hoone eravaldusse, ning seda on mõnevõrra taastatud, kuid taastamise käigus on hävitatud kogu ajalooline sisearhitektuur, nii stukk, karniisid kui ka vanad laemaalingud.

Kõrvalhooneid oli mõisas vähe, sest majandustegevus toimus Udeva mõisas.

Norra mõisapargis oli keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli ühendatud lähedalasuvate Norra allikatega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Viirastuvad seinamaalid., Sirp ja Vasar, nr. 33 ( 1653 ), 15 august 1975, lk.8-9

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]