Minu Leninid

Allikas: Vikipeedia
Minu Leninid
Režii Hardi Volmer
Produtsent Mati Sepping
Stsenaarium Toomas Kall
Muusika Thomas DeRenzo
Toimetaja Marju Juhkum
Filmistuudio Faama Film
Aasta 1997
Riik Eesti
Keel eesti, vene, saksa, inglise
IMDb profiil

"Minu Leninid" (Inglise keeles All My Lenins, vene keeles Все мои Ленины) on 1997. aasta Eesti pseudoajalooline komöödiafilm, mis kujutab Esimest maailmasõda, bolševike riigipöörde planeerimist ja Vene revolutsiooni.

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noor Eesti poliitik Aleksander Kesküla (Üllar Saaremäe) on 1908. aastal põgenenud tollase Tsaari-Venemaa osast Eestist Šveitsi. Ta tunneb suurt muret Vene impeeriumis toimuva rahvusliku rõhumise pärast. Neid vaateid jagab ka Vladimir Lenin (Viktor Suhhorukov), kes nimetab Tsaari-Venemaad "rahvaste vanglaks".

Keskküla sooritab Berni Ülikoolis oma viimased eksamid. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, näeb Kesküla selles oma ajaloolist võimalust ja plaanib Leninit kasutada revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Ta loob lausa maniakaalselt suurejoonelised plaanid Venemaa hävitamiseks ja Vene Impeeriumi varemetele Suur-Eesti (Gross-Estland) impeeriumi ehitamiseks. Impeerium koosneks kõigist endistest soome-ugri aladest, sealhulgas Peterburist. Alguses tegutseb ta vahendajana Lenini ja Saksa valitsuse vahel, plaanides kasutada Saksa raha revolutsiooni algatamiseks Venemaal. Kesküla ja Saksamaa Välisministeerium sõlmivad kokkuleppe Lenini rahaliseks toetamiseks. Raha kasutatakse lendlehtede, brošüüride ja kompartei raamatute avaldamiseks.

Sakslased määravad kogu operatsiooni kordineerima super-spioon Mülleri (Andrus Vaarik). Kesküla ja Müller koolitavad viis meest Lenini teisikuteks, et nad saaks teda vajadusel välja vahetada.

Ajalooline täpsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autorid ise (stsenaariumi kirjutas Toomas Kall, ideed arendasid edasi Hardi Volmer Ott Sandrak) on seda filmi nimetanud pseudoajalooliseks. Sellele vaatamata sisaldab film mitmeid ajaloolisi fakte. Saksa saadik Šveitsis, vabahärra Gisbert von Romberg (Linnar Priimägi) teavitas tõesti 1914. aasta sügisel oma valitsust "ühest eestlasest, Alexander Keskülast, kes tegi ettepaneku kasutada Leninit meie plaanides Venemaa vastu". Saksa luure uuris Kesküla minevikku ja leidis, et tal oli tõesti ligipääs bolševike siseringile ja Leninile endale (nagu ka filmis). Veelgi enam, Keskülal oli kogemusi mässude korraldamises Venemaal ja ta oli selleks välisabi kasutanud. Ta oli saanud rahalisi vahendeid Jaapani spioonilt Motohirto Akashilt ja korraldanud 1905. aastal mässe Tallinnas, Riias ja Tartus.

Sakslaste esmane reaktsioon oli skeptiline. Välisministeeriumi eksperdid pidasid bolševike liiga marginaalseks jõuks, et Venemaa reaalseid olusid mõjutada (nagu ka filmis). Olud muutusid peagi ja 1914. aasta detsembris sai Kesküla sakslastelt 10 000 marka bolševike toetamiseks.

Kuigi Kesküla informeeris Saksamaa valitsust Leninist, toimus suur osa revolutsiooni ettevalmistamisest tegelikult juudi ärimehe ja poliitiku Alexander Parvusi juhtimisel, kelle käsutuses oli juba miljoneid marku saksa raha. Filmis Parvust isegi ei mainita ja Keskülat kujutatakse keskse tegelasena. Lenini teisikud ja kool nende õpetamiseks on samuti väljamõeldised.

Osades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuvõtt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Film ei olnud majanduslikult kuigi edukas, kuid seda näidati mitmetel festivalidel üle Euroopa ja sai kriitikutelt positiivset tagasisidet.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kevin O'Connor, 2006. Culture and Customs of the Baltic States. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-313-33125-1.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]