Gallia Belgica

Gallia Belgica ("Belgide Gallia") oli Rooma keisririigi provints Rooma Gallia kirdeosas, kus täna on peamiselt Prantsusmaa, Belgia ja Luksemburg, koos osadega Hollandist ja Saksamaast.

Aastal 50 eKr pärast Julius Caesari vallutust Gallia sõdades sai sellest üks kolmest äsjavallutatud Gallia provintsist (tuntud kui Tres Galliae (3 Galliat), teised kaks olid Gallia Aquitania ja Gallia Lugdunensis). Ametliku Rooma provintsi rajas hiljem aastal 22 eKr keiser Augustus. Provints nimetati belgide järgi, kui suurim hõimuliit piirkonnas, kuid hõlmas ka treverite, mediomatrikite, leukide, sekveenide, helveetide ja teiste territooriume. Belgica lõunapiir, mille moodustasid Marne'i ja Seine'i jõed, oli Caesari teatel algne kultuuripiir belgide ja keldi gallide vahel, keda ta üksteisest eristas.

Provintsi korraldati mitu korda ümber, alguses suurendati ja viimaks kahandati. Diocletianus tõi Civitas Tungrorumi kirdeosa Germania Inferiori, ühendades Reinimaa kolooniad, ja ülejäänud osa Gallia Belgicast jaotati kaheks: Belgica Prima treverit, mediomatrikide ja leukide idaaladel, Luksemburgi ja Ardennide ümbruses, ning Belgica Secunda La Manche'i ja Maasi ülemjooksu vahel.

Belgica Prima keskus Trier sai oluliseks hilise Lääne-Rooma keskuseks.

Rooma vallutus

Pikemalt artiklites belgid, Gallia Comata ja Gallia sõjad

Aastal 57 eKr juhtis Julius Caesar Põhja-Gallia vallutust ja täpsustas veel, et maad Seine'i ja Marne'i jõest põhjas asustasid rahvad või liidud, mis olid tuntud kui belgid. See määratlus sai aluseks hilisemale Rooma Belgica provintsile. Caesar ütles, et belgid erinesid keldi gallidest neist lõunas "keele, tavade ja õiguse" (lingua, institutis, legibus) poolest, kuid ta ei laskunud detailidesse, välja arvatud mainimine, et ta sai oma kontaktidelt teada, et belgidel olid mõned esivanemad pärit Reinist idast, mida ta nimetas Germaaniaks. Tõepoolest eristas ta Reini-lähedasi Belgia hõime kui Germani Cisrhenani. (Strabon märkis, et erinevused keltide ja belgide vahel, keeles, poliitikas ja eluviisis olid väikesed). Tänapäeva ajaloolased tõlgendavad Caesarit ja arheoloogilisi tõendeid, mis näitavad, et belgide liidu tuumik oli tänapäeva Prantsusmaa põhjapoolseimas nurgas; Caesar tuvastas svessioonid, viromanduid ja ambiaanid, võibolla ka mõned nende naabrid, kes piirkonnas elasid, kui Belgia või Belgica. Need olid algse sõjalise liidu juhid, kellega ta silmitsi seisis, ja nad olid ka majanduslikult arenenumad (ja seega vähem "germaani" vastavalt Caesari viisile asju näha), kui paljud nende põhjapoolsemad liitlased nagu nervid ja Germani Cisrhenani.

Peale lõunapoolsete remide liitusid kõik belgide hõimud roomlaste vastu, olles vihased Rooma otsusele majutada leegionid talveks nende territooriumile. Konflikti alguses teatas Caesar liitlaste ühendatud tugevuseks 288 000 meest, keda juhtis svessioonide kuningas Galba. Belgide koalitsiooni suuruse ja haruldase vapruse maine tõttu vältis Caesar kohtumist hõimude ühendvägedega lahingus. Selle asemel kasutas ta ratsaväge, et jageleda väiksemate hõimumeeste üksustega. Alles siis, kui Caesar suutis eraldada ühe hõimudest, võttis ta riski tavaliseks lahinguks. Hõimud langesid ükshaaval ja Caesar väitis, et pakub võidetutele leebeid tingimusi, sealhulgas Rooma kaitse ümberkaudsete hõimude ohu eest. Enamik hõime nõustus tingimustega. 57. aasta eKr vallutusele järgnes rida ülestõuse. Suurimat mässu juhtisid bellovakid aastal 52 eKr, pärast Vercingetorixi lüüasaamist. Selle mässu ajal vältisid belgid otsest konflikti. Nad ahistasid Rooma leegione, mida Caesar isiklikult juhtis, ratsaväelaste ja vibulaskjatega. Mäss suruti maha pärast seda, kui bellovakkide roomlaste-varitsus nurjus. Mässulised hukati.

Kujunemine Augustuse ajal

Pärast piirkonna rahvaloendust aastal 27 eKr käskis Augustus Gallia provintsid ümber korraldada. Seega jaotas Marcus Vipsanius Agrippa Gallia (või Gallia Comata) aastal 22 eKr kolmeks piirkonnaks (Gallia Aquitania, Gallia Lugdunensis ja Gallia Belgica). Agrippa tegi jaotused seal, kus ta tajus erisusi keeles, rassis ja kogukonnas - Gallia Belgica pidi olema keldi ja germaani rahvaste segu. Selle territooriumi keskus oli geograaf Straboni sõnul Reims, kuigi hiljem koliti see tänapäeva Trieri. Selle kolimise aeg on ebakindel.

Kuid tänapäeva ajaloolased näevad mõistet 'Gallia' ja selle alajaotusi "vigase etnograafia tootena" ja näevad Gallia Comata jaotamises kolmeks provintsiks katset rajada tõhusam valitsus, erinevalt kultuurilisest jaotusest. Järgmised Rooma keisrid saavutasid tasakaalu Gallia Belgica inimeste romaniseerimise ja olemasoleva kultuuri ellujätmise võimaldamise vahel.

Roomlased jagasid provintsi neljaks "civitaseks" üldiselt vastavalt iidsetele hõimupiiridele. Nende ringkondade keskused olid tänapäevased Cassel (hiljem Tournai), Bavay (hiljem Cambrai), Thérouanne, Arras, Saint Quentin, Soissons, Reims, Beauvais, Amiens, Tongeren, Trier, Toul ja Metz. Need civitased jaotati omakorda väiksemateks üksusteks, pagusteks, sellest mõistest tekkis prantsuse sõna "pays".

Rooma valitsust juhtis Concilia Reimsis või Trieris. Lisaks pidid Gallia Belgica kohalikud ülikud osalema pidustusel Lugdunumis (nüüd Lyon), mis tavaliselt tähistas või kummardas keisri geeniust. Rooma nimede järkjärguline omaksvõtt kohaliku eliidi poolt ja seaduste romaniseerimine kohaliku võimu alluvuses näitab selle Concilium Galliarumi tõhusust. Sellega öeldi, Gallia Belgica kontseptsioon ja kogukond ei olnud enne Rooma provintsi, vaid arenes sellest.

Keisrite alluvuses

Domitianuse reform (90. aasta paiku)

1. sajandil pKr (eeldatavasti aastal 90 pKr) korraldati Gallia provintsid ümber. Keiser Domitianus korraldas provintsid ümber, et eraldada Reini sõjaväestatud tsoonid piirkonna tsiviilrahvastikust. Gallia Belgica kirdeosa eraldati ja sellest sai Germania Inferior, hiljem pärast ümberkorraldamist ja -nimetamist Germania Secunda. Sinna kuulusid tänapäeva Belgia idaosa, tänapäeva Hollandi lõunaosa ja osa tänapäeva Saksamaast. Idaosa eraldati ja sellest sai Germania Superior (osi Lääne-Saksamaast ja Ida-Prantsusmaast) ning Gallia Belgica lõunapiiri pikendati lõunasse. Uuemas Gallia Belgicas olid linnad Camaracum (Cambrai), Nemetacum (Arras), Samarobriva (Amiens), Durocortorum (Reims), Dividorum (Metz) ja Augusta Treverorum (Trier).

Haukide rünnak (173)

Aastal 173 pidi hilisem keiser Didius Julianus, siis Gallia Belgica kuberner, tõrjuma haukide tõsise sissetungi, germaani hõim, kes elas Waddenzee rannikul vastavalt tänapäeva Hollandi ja Saksamaa põhja- ja looderannikul, Schelde jõe valglas (tänapäeva Flandria ja Hainaut). Arheoloogid on leidnud tõendeid selle kohta, et suured talud Tournai ja Velzeke (Genti juures) lähedal on maha jäetud. Edasi, endiste hõimude (atrebaadid, moriinid ja nervid) keskused piirkonnas kas põletati maha (Nemetacum (Arras)) või ehitati 2. sajandi viimases veerandis ümber (Colonia Morinorum (Thérouanne) ja Bagacum Nerviorum (Bavay)).

3. sajandi kriis ja Gallia keisririik

Kolmanda sajandi kriisi ja keisririigi jagamisega Rooma kontroll Gallia üle 3. sajandil halvenes. Aastal 260 sai Postumus eraldunud Gallia keisririigi keisriks. Ta tõestas suutlikkust peatada frankide sissetungid. Alles aastal 274 taastati uue keisri Aurelianuse poolt Châlonsi lahingus Rooma kontroll. Selle lüüasaamise hind pikas perspektiivis osutus tõepoolest väga suureks. Kui Gallia armee kaotas ja Rein piirile tagasi ei läinud, vallutasid frangid naaberprovintsi Germania Inferior. Reinimaa (ripuaari frangid) ning ala Reini ning Boulogne'i ja Kölni vahelise peamise maantee vahel, tänapäeva Lõuna-Holland, Zeeland, Flandria, Brabant ja Limburg, viimased kolm nii tänapäeva Hollandis kui ka Belgias (saali frangid) olid Rooma keisririigile de facto igaveseks kadunud. See andis saali frankidele lähtekoha, kust nad said umbes 130 aastat hiljem pärast katastroofilist Reini ületamist aastal 406 laienema asuda, vallutada kogu endise Gallia Belgica provintsi ala ja asutada Merovingide kuningriigi, Lääne tsivilisatsiooni esimese vahetu eelkäija.

Diocletianuse reform (300. aasta paiku)

Keiser Diocletianus korraldas provintsid ümber 300. aasta paiku ja jaotas Gallia Belgica kaheks provintsiks: Belgica Prima ja Belgica Secunda. Belgica Prima peamine linn oli Treveri (Trier) ja see hõlmas idaosa. Piir Belgica Prima ja Belgica Secunda vahel kulges umbes piki Maasi jõge.

Jõukas 4. sajand

Gallia Belgica idaosa, eriti Moseli org sai väga jõukaks 4. sajandil, eriti kümnenditel, kui Augusta Treverorum (Trier) oli Lääne-Rooma keisririigi pealinn. Rooma poeet Ausonius kirjutas kuulsa poeemi Mosella.

Germaani vallutused (pärast aastat 406)

350. aasta paiku asusid saali frangid, kes elasid juba Bataavias, Toxandriasse. Toxandria oli tõenäoliselt suures osas ala, mis kattub praegu Kempeni nime all tuntud piirkonnaga.

Lõpuks, aastal 406, suur liit, nende hulgas vandaalid, alaanid ja sueebid, kes olid hunnide suure surve all, olles esialgu lüüa saanud ripuaari frankidelt Kölni naabruses Germania Inferioris, ületas edukalt Reini tänapäeva Koblenzi lähedal ja sisenes Moseli oru kaudu Gallia Belgicasse. Seejärel hävitasid nad suure osa Gallia Belgicast, enne kui nad edasi Hispaniasse (tänapäeva Hispaania) liikusid. See sissetung ja sellega kaasnenud ulatuslik häving murdsid Rooma võimu selgroo vähemalt Gallia Belgica põhjaosas. Pärast seda sissetungi võisid frangid vallutada väärtuslikku põllumajandusmaad Via Belgicast lõuna pool, mis oli väga tähtis maantee Kölni ja Boulogne'i vahel, mis oli Rooma kaitsestrateegia selgroog aastatel 260 kuni 406.

Aastal 452 võideldi suures lahingus Katalaunia väljadel (Seine'i ja Moseli vahel). Roomlaste, läänegootide ja frankide koalitsioon võitles armeega, mille eesotsas oli legendaarne hunnide juht Attila. Selle lahingu tulemus oli iseenesest väheveenev, kuid selle lahingu tagajärjel lahkusid hunid ja nende liitlased Gallia Belgica piirkonnast, kus nad olid röövinud peaaegu kõiki suuremaid linnu, välja arvatud Pariisi.

Pärast seda, kui Lääne-Rooma keisririik oli Gallia Belgicas juba mõnda aega kokku varisenud, suutis Gallo-Rooma "Soissons'i kuningriik" (457-486) säilitada kontrolli Soissons'i ümbruse üle. Frangid olid siiski võidukad ja Belgica Secunda sai 5. sajandil Chlodovechi Merovingide kuningriigi keskuseks. 8. sajandil jaotati endine Gallia Belgica ala Karolingide impeeriumis Neustriaks (umbes Belgica Secunda, peamised linnad Pariis, Reims) ja Austraasiaks (umbes Belgica Prima ja Germania Inferior, peamised linnad Trier, Metz, Köln). Pärast Karl Suure poja Ludwig Vaga surma jaotati Karolingide impeerium aastal 843 Verduni lepinguga. Ludwig Vaga kolm poega jaotasid territooriumi kolmeks kuningriigiks: Ida-Frangi riik (tänapäeva Saksamaa eelkäija), Lääne-Frangi riik (Schelde jõest läänes), mille osa (Île-de-France) sai 10. sajandi keskpaigast tänapäeva Prantsusmaa tuumaks, ning Kesk-Frangi riik, mille järglane oli Lotharingia. Ehkki sageli esitleti seda Frangi riigi lagunemisena, oli see tegelikult saali tavaõiguse jätkuv järgimine. Lotharingia jaotati aastal 870 Meersseni lepinguga Lääne- ja Ida-Frangi riikide vahel.

Pärand

Nimi Belgica jätkas viitamist kogu Madalmaadele kuni uusajani. Seejärel jagati Madalmaade Seitseteist provintsi sõltumatuks Belgica Foederataks või föderaalseks Hollandi Vabariigiks ja Belgica Regiaks või kuninglikeks Lõuna-Madalmaadeks Habsburgide alluvuses. Näiteks mitmed tolleaegsed Hollandi Vabariigi kaardid, mis sisaldavad Põhja-Madalmaid ja seega peaaegu ei kattu Belgia maaga, näitavad ladina nime Belgia Foederatum.

Belgica Foederata kasutamist jätkati Hollandi föderatsiooni ladina nimena pärast selle eraldumist Belgica Regiast aastal 1581; Madalmaade ühendkuningriik pärast aastat 1815 oli veel tuntud kui Royaume des Belgiques, ja alles pärast tänapäeva Belgia ja tänapäeva Hollandi iseseisvumist 1830. aastatel reserveeriti see nimi Belgiale, Holland jäeti välja.

Vaata ka

Saksi rannik