Ludwig von Maydell

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Friedrich Ludwig von Maydell)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Friedrich Ludwig von Maydell
Maydell FL Autoportrait.jpg
Sünniaeg 10. detsember 1795
Sünnikoht Teenuse mõis, Eesti
Surmaaeg 18. september 1846 (50-aastaselt)
Surmakoht Tallinn, Eesti
Rahvus baltisakslane
Tegevusala maalikunstnik, graafik, skulptor ja tarbekunstnik
Kunsti õppinud Tartus, Roomas, Berliinis ja Leipzigis
Kunstivool romantism

Friedrich Ludwig von Maydell (10. detsember 1795 (ukj) Teenuse18. september 1846 (ukj) Tallinn) oli baltisaksa päritolu Eestis tegutsenud maalija, graafik ja skulptor. Ta oli Baltimaade tuntumaid romantismi viljelejaid ja esimesi puulõike viljelejaid Eestis.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Läänemaal Teenuse mõisas. Õppis 1810–1812 Tallinna Toomkoolis. Nagu aadlisoost noormeestele kohane, alustas ta oma karjääri sõjaväelasena. Teenis 1812–1820 Vene sõjaväes ning osales Napoleoni vastu peetud sõdades.

Isa soovitusel asus ta õppima õigusteadust Tartu ülikoolis, töötades samal ajal ülikooli arhiivis ning õppides Karl August Senffi juures joonistamist. Anu Allikvee sõnul tegi noor Ludwig joonistamises palju kiiremaid edusamme kui sõjaväes ning lõpuks tundis ära oma tõelise kutsumuse kunstnikuna.

Maydell on üks esimesi Senffi õpilasi, kes Tartus klassitsismi asemel hakkas viljelema romantismi. Õpetaja soovitusel läks noor kunstnik end välismaale täiendama. 1822 siirdus Maydell Saksamaale (Berliini, Dresdenisse, Stuttgardi), kuid sealne stiil ei sobinud tema kunstnikuloomusega. Nagu 19. sajandil tavaks, oli paljude kunstnike unistuseks Itaalia, nii läks ka Maydell 1823 Rooma, kus lävis tihedalt (saksa) natsareenlastega, kelleks olid Friedrich Overbeck (1789–1869), Julius Schnorr von Carolsfeld (1794–1872) ja Ludwig Richter (1803–1884). Just viimasega tekkis tal eluaegne sõprus, keda Maydell kutsus oma "teiseks minaks".[2] Natsareenlaste koolkond rõhutas vastukaaluks klassitsismile kristlikke väärtusi. Natsareenlaste lähenemine meenutas itaalia quattrocento-kunsti ning tõstis esile Saksa rahvuslikkust, mis avaldus eelkõige keskaja kunstis. Ludwig von Maydell sai neilt inspiratsiooni, et järjekindlat viljeleda romantismi ja uusgootikat.[1],[3]

1827. aastal naasis Eestisse. 1828 lõpetas kunstiõpingud ning alates 1829 oli vabakutseline kunstnik Tartus, kuhu jäi elama kuni oma elu lõpuni. 1835 käis Saksamaal Berliinis ja Leipzigis puugravüüritehnikat õppimas ning rajas seejärel Tartusse ksülograafiatöökoja, mis oli Vene tsaaririigis esimene puulõiketöökoda. Osales Õpetatud Eesti Seltsi tegevuses ning oli kogude konservaator. Suri 1846 Tallinnas koolerasse, on maetud Kullamaa kirikuaeda.[1],[3],[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Maydelli isa Reinhold Gottlieb von Maydell oli Teenuse mõisa omanik, maanõunik ja konsistooriumi esimees. Ema Barbara Gertrude Dorothea (sünd. paruness von Ungern-Sternberg, Erastvere mõis), suri vaid kuu aega hiljem pärast rasket sünnitust. Ludwig von Maydellil oli kaksikvend Paul August von Maydell ja vanem vend Gustav Jakob Leopold von Maydell, mõlemad surid noore mehena. Ludwigi isa abiellus hiljem poiste emapoolse tädi Augusta Margaretha Julianaga ning perre sündis veel viis poega ja üks tütar.[2]

Friedrich Ludwig von Maydell abiellus 1827. aastal Therese Agrippina Konstanze von Mülleriga (1795–1882). Nende kuuest lapsest neli surid noorelt. Poeg Gerhard Gustav Ludwig von Maydell (1835–1894) oli maadeuurija.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ludwig von Maydell oli pidevalt rahalises kitsikuses, kuna elatus vaid kunstnikutööst ja tal oli suur perekond. Maydell ei spetsialiseerunud ühele kindlale alale, ta tegutses nii maalija, skulptori kui ka tarbekunstnikuna ning oli võimekas raamatuillustraator. Raamatuillustraatorina andis Maydell panuse koos oma õpilastega, nii illustreeriti 1830. aastatel Aleksandr Puškini "Mustlased" (ilmus 1924), 1837 Fr. de la Motte-Fouqée "Undiini" venekeelne värsstõlge Vassili Žukovskilt, 1843 Peterburis ilmunud N. Lambini raamat "Peeter Suure ajalugu" ("История Петра Великого"), Carl Russwurmi "Põhjamaade saagad" ning Vassili Žukovski tõlgitud Friedrich Schilleri "Orléansi neitsi". Maydelli töökojas hakati illustreerima ka esimesi eesti autorite teoseid, näiteks Friedrich Robert Faehlmanni muistendeid – "Keelte keetmise" illustratsioonil on kujutatud Vanemuist, kes jagab loomadele keeli.[3] Õpetatud Eesti Seltsi töös osaledes õppis kunstnik tundma eesti talupoegade eluolu ja nende traditsioone. Maydell on pööranud tähelepanu kohalike rahvaste kirjeldamisele.[5] Kunstnik avaldas ka joonistamise käsiraamatuid.[1]

Kuna ta ei keskendunud ühele valdkonnale, on ta jäänud võrreldes teisega, käsitluselt pinnapealsemaks ning saanud ka seetõttu kriitikat oma teoste ebaühtlase kvaliteedi kohta. Kalev Jaago toob välja, et Friedrich Ludwig von Maydell on toonud palju uuenduslikke ideid Eesti kunstiellu. Anu Allikvee sõnul oli ta baltisaksa kunstnikest ainus, kes katsetas tarbekunsti ja skulptuuri alal ning saavutas seejuures professionaalse taseme. Näitena saab tuua Tartu Ülikooli rektori Gustav von Ewersi säilinud marmorbüsti.[1],[2]

Ludwig von Maydell oli paljude ideede algataja ja tulihingeline toetaja. 1828–1840 osales Tallinna Oleviste kiriku restaureerimisel.[1] See oli üks esimesi sellelaadseid ettevõtmisi ning seda peetakse süsteemsema restaureerimistegevuse algusajaks Eestimaal. Teatavasti iseloomustas "varemetekultus" 18.–19. sajandit ning taastamise asemel pigem kaasajastati keskaegset ilmet. Oleviste kirikut asuti taastama ajal kui klassitsismi rangesse kaanonisse tuli historitsistlikke sugemeid, mis soosisid nn neostiilide kasutamist. Kunstnik projekteeris kirikusse uue sisekujunduse, alates ustest kuni altarini välja. Allikvee sõnul kasutas Maydell moodsat, kuid meil veel vähetuntud uusgooti stiili. Taastatud kirik on paljuski Friedrich Ludvig von Maydelli teene, mis osutab tema mitmekülgsele kunstnikuprofiilile.[2],[6]

Saksa rahvus leidis tuge luteriusust ja kristlikust tõekuulutusest. Gootika taassünd omakorda aitas baltisaksa kultuuril oma positsiooni leida. Maydelli loomingu üks olulisemaid osi on ka tema loodud altarimaalid: "Kristus Õlimäel" (1835) Saarde kirikus, "Kristus ristil" (1337) Rūjiena kirikus, "Ülestõusmine"(1845) Põlva kirikus. Maydell alustas Vastseliina kiriku altarimaali loomist, mille lõpetas pärast kunstniku surma Woldemar Friedrich Krüger. Maydelli kavandatud oli ka Tartu Jaani kiriku altarimaal, mis hävis 1944. aastal.[7]

Kunstniku portreeloomingut on säilinud vähe. Kunstiajaloolane Voldemar Vaga on iseloomustanud Friedrich Ludwig von Maydelli autoportree ja vanemate portreid kui meistriteost, mida ilmestab vaba sundimatu käsitlus, loomulikkus ja elavus ning värske mahlakas maalimisviis. Jaago Kalev mainib, et Vaga arvates on puhtad stiilid (realism, renessanss, gootika jne.) kõrgemad ja tähtsamad kui nn neostiilid. Ludwig von Maydell on eelkõige romantismi esindaja Eestis.[3],[4]

Elu lõpus Maydelli töid väga enam ei ostetud. Kunstnik pakkus neid ka Saksamaa raamatukauplustele, aga tihti sai ta vastuseks: „Saksamaal enam selliseid töid ei osteta.“[3]

Maydelli ajalooteemalised pildid Liivimaa ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi esimesel poolel, kasvas kõikjal üleüldine ajaloovaimustus ning seda mõjutasid mitmed aspektid: ajaloo kui professionaalse teadusharu sünd, suurenev huvi ajaloo tõlgendamise vastu, ajaloo sidumine rahvuse ja maaga, mis oli tähtis uute rahvuste ning rahvusliku identiteedi loomisel. Keskaeg, mida varem oli peetud pimeduseajastuks, sai nii Saksamaal ehk „emamaal“ kui ka Baltikumis uue mõtestatuse. Ka romantism soosis pilgu suunamist keskajale. Kunstniku ajalooteemalised pildid lähtuvad "Henriku Liivimaa kroonika" ja "Liivimaa vanemast riimkroonikast". Albumisse on lisatud juurde viiteid ja allikate võrdlusi, kuid ajaloolaseks Maydell ennast sellegi poolest ei nimeta.[8] Ilmselt sai ta ajalooteemalise sarja koostamisel taas inspiratsiooni natsareenlastelt ja oma kaasaegsetelt.[9] Tärkav ajalooteadvus andis baltisakslastele võimaluse kinnitada oma positsiooni ja ajaloolist kuuluvust Balti provintsides ning kujundada saksa kogukonna identiteeti ja rahvuslikku ärkamist. Maydelli saab pidada baltisaksa identiteedi ja ajaloo väljendajaks, kaasloojaks ning visualiseerijaks. Friedrich Ludwig von Maydelli võib pidada Baltimaade ajalooteemaliste kunstiteoste žanri üheks teerajajaks. Ajalooteadvust aitas suurendada 1802 taasavatud Tartu Ülikool, kus hakati tegelema ka kohaliku ajaloo uurimisega. Rajati õpetatud seltse, korrastati arhiivi, asutati muuseume, huvituti keksaegsest pärandist, kirjutati ajalooteemalisi romaane ja publitseeriti erinevaid allikaid.[5]

Friedrich Ludwig von Maydell kavandas 50-lehelist Liivimaa ajaloopiltide sarja "Fünfzig Bilder aus der Geschichte der Deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands", millest valmis sai majanduslike raskuste tõttu ainult 20. Teos ilmus kahes vihikus (1839, 1842). Kolmandast köitest sai Maydell valmis kõigest 2 lehte.[1],[3] Sarja väljaandmise katkestas kirjastaja A. Kluge pankrot ning ka asjaolu, et ettetellijate vähesuse tõttu jäi projekt pooleni.[2] Maydelli seisukohad eestlaste kohta ei ole nii kaunisõnalised ja poeetilised kui näiteks Faehlmanni ülistused. Ajaloopilte kommenteerides taotleb Maydell pigem asjalikkust ja erapooletust kui poeesiat.[9]

"Maydelli raamatuillustratsioonid kõnelevad tema huvist ajalooliste isikute, kostüümide ja olustiku vastu ning kunstniku samm-sammulisest liikumisest originaalse ajalooteemalise pildisarja loomise suunas. Ajas kauge ja eksootilise kõrval tundis Maydell huvi ka siinsamas tema kõrval elava "teise", kohaliku eesti talupoja etnograafilise uurimise ja kujutamise vastu."[10]

Maydell on lähtunud algallikatest, kuigi tegu on pigem populaarteadusega ning allikakriitikast Ea Janseni sõnul ei saa juttugi olla, samas toonitas ta kunstniku erapooletust. Janseni sõnul on Ludvig von Maydelli illustratsioonid suure ajaloolis-kultuuriloolise väärtusega. Keegi teine pole hiljem silma paistnud selliste illustratsioonidega kui Maydell.[9]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 (1996). EKABL. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 303. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Allikvee, Anu. "Romantik realistide seas.". Nädaline, 13.06.2009. Vaadatud 21.03.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kalev, Jaago. "Skandaalne-legendaarne. Von Maydellid.". Eesti Raadio, 05.03.1994. Vaadatud 17.03.2020.
  4. 4,0 4,1 Preem, Epp. "Maalijad 19. sajandi Tartust". 2003. Vaadatud 09.03.2020.
  5. 5,0 5,1 Kaljundi, Linda; Kreem, Tiina-Mall; Juhan; Mäesalu, Ain; Põltsam-Jürjo, Inna (2013). Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Eesti Kunstimuuseum: Tallinn. Lk 13–15,19, 22, 23–24. 
  6. Hein, Ants (1994). Neli baltisaksa kunstnikku. Artiklite kogumik: Friedrich Ludwig von Maydell Tallinna Oleviste kiriku taastajate hulgas 1828–1840. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Lk 39–40,45. 
  7. Maiste, Juhan (2007). Eesti kunsti lugu. Tallinn: Varrak. Lk 492. 
  8. Mihkel Mäesalu. "Ajaloo käsitlusest saab ajaloo allikas". Sirp, 14.11.2013. Vaadatud 08.03.2020.
  9. 9,0 9,1 9,2 Jansen, Ea (1994). Neli baltisaksa kunstnikku. Artiklite kogumik: Friedrich Ludwig von Maydell „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der Deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands“. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Lk 29–30,33,35,36–37. 
  10. Kaljundi, Linda; Kreem, Tiina-Mall; Kreem, Juhan; Mäesalu, Ain; Põltsam-Jürjo, Inna (2013). Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost.. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. Lk 22. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]