Nürnbergi protsess

Allikas: Vikipeedia
Nürnbergi kohtuhoone.

Nürnbergi kohtuprotsessid toimusid Saksamaal Nürnbergi Justiitspalees (Justizpalast) aastail 19451949. Protsessidest on tuntuim peamiste sõjakurjategijate rahvusvaheline tribunal (IMT), kus süüdistati Saksamaa 24 tähtsaimat vangistatud riigimeest. See leidis aset 20. novembrist 1945 1. oktoobrini 1946.

Kohtuprotsessi eelnõu[muuda | muuda lähteteksti]

2. jaanuaril 2006 avaldas Briti Sõjaministeerium Teise maailmasõja aegsed paberid, mis kinnitasid, et juba 1942. aasta detsembris alustati "ettevalmistusi" Saksa liidrite karistamiseks. 1943. aastal pakkus Teherani konverentsil Jossif Stalin välja, et tuleks hukata 50 000 – 100 000 Saksa ametnikku, muu hulgas olevat Franklin D. Roosevelt naljatlenud, et 49 000 piisaks. Säärastele suurtele tapatalgutele pani veto aga Winston Churchill, kes arvas, et sõdureid, kes oma kodumaa eest on võidelnud, ei tohi külmavereliselt tappa.

Kuigi sõja lõpu saatus oli juba enne 1945. aastat kindel, hakati protsessist reaalselt mõtlema pärast Saksa kapitulatsiooni 8. mail. Viimaseks tõkkeks jäi veel Jaapani kui Saksa liitlase lämmatamine, mis tuumapommide kasutuselevõtuga ka kiiresti õnnestus.

Kohtuprotsess[muuda | muuda lähteteksti]

Protsessil süüdistatavad USA sõjaväelaste valve all.

Protsessi legaliseerimiseks võeti 8. augustil 1945 vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, kus oli kirjas, et teljeriikide sõjakriminaale tuleb karistada. Hartas oli välja valitud 200 Saksa riigi-, majandus- ja sõjandustegelast, kellest 24 üle mõisteti kohut Nürnbergis. Umbes 1600 kurjategija üle mõisteti kohut tavaliste kohtuseaduste kohaselt.

Koht[muuda | muuda lähteteksti]

Protsesside läbiviimise koht ei valitud juhuslikult. Nõukogude Liit tahtis näiteks sündmust läbi viia Berliinis, kuid teiste liitlasriikide survel peeti need Nürnbergis. Tähtsamad põhjused:

  • sel ajal kuulus linn Ameerika tsooni (Saksamaa oli jaotatud neljaks);
  • Nürnbergi kohtuhoone oli ruumikas ning sõjapurustusest kahjustamata, samuti asus seal suur vangla, kus sai hoida süüaluseid;
  • linn oli tähtis rahvussotsialismi tõusul riigi etteotsa – sellega tahtsid kohtumõistjad justkui näidata Saksamaa kaotust ja kokkuvarisemist.

Kohtuprotsessi läbiviijad[muuda | muuda lähteteksti]

Neli riiki (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa) panid välja igaüks ühe kohtuniku ja asekohtuniku, samuti pani iga riik välja ühe süüdistaja. Riikide kohtunikud:

Protsessi peasüüdistajad olid Robert H. Jackson USA, sir Hartley Shawcross Suurbritannia, Roman Rudenko Nõukogude Liidu ja François de Menthon ning hiljem Auguste Champetier de Ribes Prantsusmaa poolelt. Lisaks oli neil kõigil ka teisi vähem tähtsaid abistajaid.

Protsess algas Rahvusvaheline Sõjatribunal avati 18. oktoobril 1945 Berliini Ülemkohtus. Süüdistati 24 sõjakurjategijat ning kuut kriminaalset organisatsiooni. Need olid Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioonid SS/SD, Gestapo, organisatsioon SA ja Hitleri peastaap. Süüdistatavaid süüdistati 4 punktis:

  1. osavõtt avalikust plaanist või vandenõust, mille tagajärjel pandi toime rahuvastased kuriteod;
  2. planeerimine, algatus ja sõjaagressioonide toetus ning muud rahuvastased kuriteod;
  3. sõjakuriteod;
  4. inimsus- (inimõiguste) vastased kuriteod.

"I" süüdistus      "G" = süüdistus ning leitud, et on süüdi      "º" süüdistus puudub

Nimi   Punktid Kohtuotsus     Isikukirjeldus
  1     2     3     4        
Bundesarchiv Bild 183-R14128A, Martin Bormann.jpg

Martin Bormann
I º G G Surm Eluaastad: 1900–1945 või 1959

NSDAPi sekretär. Ta mõisteti surma tagaselja, kuna oli jäänud Berliinis teadmata kadunuks. Tema säilmed leiti 1972 Lääne-Berliinist.

Karl Dönitz.jpg
Karl Dönitz
I G G º 10 aastat Eluaastad: 1891–1980

Mereväelane, aastast 1943 suuradmiral. Pärast Hitleri enesetappu oli lühikest aega Saksamaa president. Tema kohtuotsust on palju kritiseeritud: arvati, et ta oli süütu.

Alfred Jodl, Hans Frank, Alfred Rosenberg.jpg
Hans Frank
I º G G Surm Eluaastad: 1900–1946

Oli okupeeritud Poola haldusjuht. Kohtuprotsessil kahetses oma süüd.

Wilhelm Frick 72-919.jpg
Wilhelm Frick
I G G G Surm Eluaastad: 1877–1946

Oli mitmete juudivastaste dekreetide autor. Üks prominentsemaid Saksa ametnikke.

Hans Fritzsche12.jpg
Hans Fritzsche
I I I º Süütu Eluaastad: 1900–1957

Populaarne raadiokommentaator ja Saksa Propaganda Ministeeriumi uudisteülekandja. Ta üritas mitu korda üle võtta Joseph Goebbelsi ametit.

Waltherfunk45.jpg
Walther Funk
I G G G Eluaegne vangikaristus Eluaastad: 1890–1960

Saksa majandusminister ning riigipanga pea. Raske haiguse tõttu vabastati enneaegselt 1957.

Bundesarchiv Bild 102-13805, Hermann Göring.jpg
Hermann Göring
G G G G Surm Eluaastad: 1893–1946

Luftwaffe juht, NSDAPi tähtsamaid tegelasi. Ülespoomise eelõhtul sooritas enesetapu, hammustades puruks kaaliumtsüaniidampulli.

Bundesarchiv Bild 146II-849, Rudolf Heß.jpg
Rudolf Heß
G G I I Eluaegne vangikaristus Eluaastad: 1894–1987

Hitleri asetäitja. Üks väheseid, kes elu lõpuni ei kahetsenud oma tegusid, suri 93 aasta vanusena Spandau vanglas.

Alfred-jodl-72-926.jpg
Alfred Jodl
G G G G Surm Eluaastad: 1890–1946

Operatiivstaabi kindral. Keiteli alluv. 1953. aastal leidis Saksa kohus, et ta oli rahvusvaheliste kriminaalseaduste järgi süütu.

Ernst-Kaltenbrunner-72-916.jpg
Ernst Kaltenbrunner
I º G G Surm Eluaastad: 1903–1946

SS-i juht, oli mitmete koonduslaagrite ülem.

Wilhelm Keitel.jpg
Wilhelm Keitel
G G G G Surm Eluaastad: 1882–1946

Operatiivstaabi kindral.

Bundesarchiv Bild 102-12331, Gustav Krupp von Bohlen und Halbach.jpg
Gustav Krupp von Bohlen und Halbach
I I I I Süütu. Tunnistati parandamatuks vaimuhaigeks.
Bundesarchiv Bild 183-2008-0922-501, Robert Ley.jpg
Robert Ley
I I I I Süütu
Konstantin von Neurath crop.jpg
Konstantin von Neurath
G G G G 15 aastat
Vonpapen1.jpg
Franz von Papen
I I º º Süütu Eluaastad: 1879–1969

Saksamaa kantsler 1932, asekantsler 1933, Hitleri võimu ajal suursaadik Türgis. Ehkki Nürnbergis klassifitseeriti ta süütute hulka, siis 1947. aastal mõistis kohus ta kaheksaks aastaks sunnitööle, mis aga 2 aastat teenides tühistati.

Erich Raeder.jpg
Erich Raeder
G G G º Eluaegne vangikaristus Eluaastad: 1876–1960

Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja aastani 1943, järgnes Dönitz. Vabastati vangist haiguse tõttu enneaegselt 1955.

GERibbentrop.jpg
Joachim von Ribbentrop
G G G G Surm Eluaastad: 1893–1946

Kolmanda Reichi välisminister, Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastajaid.

Bundesarchiv Bild 183-1985-0723-500, Alfred Rosenberg.jpg
Alfred Rosenberg
G G G G Surm Eluaastad: 1893 Tallinn –1946

Okupeeritud ida-alade haldusjuht, propageeris rassiteooriat.

Fritz Sauckel.jpg
Fritz Sauckel
I I G G Surm Eluaastad: 1894–1946

Sunnitöölaagrite ülem.

Hjalmar Schacht.jpg
Hjalmar Schacht
I I º º Süütu
Joachim von Ribbentrop and Baldur von Schirach crop.jpg
Baldur von Schirach
I º º G 20 aastat
Inquart crop.jpg
Arthur Seyss-Inquart
I G G G Surm Eluaastad: 1892–1946

Anšlussi osaline, okupeeritud Hollandi gauleiter, kohtuprotsessil väljendas kahetsust oma tegude pärast.

Albert-Speer-72-929.jpg
Albert Speer
I I G G 20 aastat Eluaastad: 1905–1981

Hitleri lemmikarhitekt ja isiklik sõber. Relvastuse ja sõjatoodangu minister aastast 1942. Oli tihedalt seotud okupeeritud alade sunnitöölaagritega, kes tootsid armeele sõjaprodukte.

Julius Streicher 72-920 crop.jpg
Julius Streicher
I º º G Surm Eluaastad: 1885–1946

Tema juhitud ajalehes Der Stürmer põlastas avalikult juute ning kutsus neid alavääristama ja tapma.

Kohtuotsuse kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

24 süüdistatavast 2 surid enne kohtuprotsessi lõppu, 12-le määrati poomissurm, 7-le vanglakaristus 10 aastast kuni eluaegseni ning 3 mõisteti õigeks. NSV Liidu esindaja ei nõustunud kolme õigeksmõistva otsuse ja Rudolf Hessile määratud karistusega.

Surmamõistetud poodi 16. oktoobril 1946, kasutades tavapärast lühikest poomisnööri pika nööri asemel. Kuigi Prantsuse kohtunikud soovitasid surma mõistetuid maha lasta, nagu oli kirjas sõjaväe-eeskirjades, siis Ühendriikide ja Nõukogude kohtunikud olid kindlalt poomise poolt, kuna nende arvates olid karistatavad üle astunud sõjaväelase eetikast ning polnud väärt lihtsalt mahalaskmist. Süüalused, kelle kohtuotsuseks oli vangikaristus, toimetati 1947. aastal Spandau vanglasse, kus mitmed neist vabastati ennetähtaegselt. Organisatsioonidest, keda kohtuväliselt süüdistati, leiti, et need ei olnud kriminaalsed – seega mõisteti nad õigeks.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Nürnbergi kohtuprotsessist on loodud ka mitmeid dokumentaal- ja mängufilme. Nimekamad neist on Yves Simoneau’ lavastatud 2000. aasta telefilm "Nuremberg" ("Nürnberg"), mis oli nomineeritud viiele Emmyle (võites neist kaks) ja kolmele Kuldgloobusele, ning 1961. aasta film "Judgment at Nuremberg" ("Nürnbergi kohtuotsus"), mis muu hulgas võitis 2 Oscarit.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]