Astrid Lindgren: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
ma muutsin koma |
||
3. rida: | 3. rida: | ||
'''Astrid Anna Emilia Lindgren''' (kuni 1931 '''Astrid Ericsson'''; [[14. november]] [[1907]] [[Vimmerby]] – [[28. jaanuar]] [[2002]] [[Stockholm]]) oli [[Rootsi]] lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis. |
'''Astrid Anna Emilia Lindgren''' (kuni 1931 '''Astrid Ericsson'''; [[14. november]] [[1907]] [[Vimmerby]] – [[28. jaanuar]] [[2002]] [[Stockholm]]) oli [[Rootsi]] lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis. |
||
2002. aastal loodi [[Riksdag|Rootsi parlamendi]] toetusel [[Astrid Lindgreni mälestusauhind]]. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni [[Rootsi kroon]]ini. |
2002. aastal loodi [[Riksdag|Rootsi parlamendi]] toetusel [[Astrid Lindgreni mälestusauhind]]. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni [[Rootsi kroon]]ini., |
||
==Elukäik== |
==Elukäik== |
Redaktsioon: 24. september 2019, kell 13:08
Astrid Anna Emilia Lindgren (kuni 1931 Astrid Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.,
Elukäik
Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps. Astridil oli vanem vend Gunnar (1906–1974) ning nooremad õed Stina (1911–2002) ja Ingegerd (1916–1997).
Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa".
Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidi aega praktikant ajalehes Vimmerby Tidningen. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena lapseootele ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetaja Reinhold Blombergiga (1877–1947) abiellumast, siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.
4. detsembril 1926 sündis tal poeg Lars (suri 1986), kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.
1928. aastal asus Astrid sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga (1898–1952), kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.
Aastal 1934 sündis tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.
1986. aastal kirjutas Lindgren Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis Boriss Pankinile, et juhtida tähelepanu olukorrale, et Nõukogude liit ei luba Leila Milleri ja Valdo Randpere tütart Kaisat oma vanematele Rootsi järgneda. Kirjas teatas Lindgren, et "võimsal Nõukogude Liidul ei ole nii palju halastust ja südamlikkust, et üht väikest tüdrukut oma vanemate juurde lasta."[1]
Astrid Lindgren suri Stockholmis 28. jaanuaril 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud.[2] Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.[2]
Karjäär
1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga "Britt-Mari puistab südant" teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on "Pipi Pikksukast" saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.
1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ameerikasse jõudnult ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu "Kati Ameerikas".
1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.
Teoseid
Koostöö Ilon Wiklandiga
- Astrid Lindgreni enamiku raamatute illustraator oli Eesti päritolu Ilon Wikland. Nende esimene ühine raamat oli 1954. aastal ilmunud "Mio, mu Mio".
Tunnustus
- 1977 – Rootsi kriminaalkirjanduse auhind parimale laste- ja noorsooromaanile
- 1986 – Selma Lagerlöfi auhind
Isiklikku
Tema venna Gunnar Ericssoni tütre Barbro tütar on stsenarist ja kriminaalromaanide autor Karin Alvtegen.
Viited
- ↑ Pekka Erelt (08.03.2017). "Hüpe läbi raudse eesriide ehk sangarid, spioonid ja kameeleonid". Eesti Ekspress.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Maeti Astrid Lindgren Õpetajate Leht 15. märts, 2002
Kirjandus eesti keeles
- Jens Andersen. Astrid Lindgren : päev nagu elu, Tallinn: Koolibri, 2017. Tõlkinud Tiina Toomet. ISBN 978-9985-0-3873-4
- Margareta Strömstedt. Astrid Lindgren: elulugu, Tallinn: Tänapäev, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 9985-9269-2-7
- Eva-Maria Metcalf. Astrid Lindgren, Stockholm: Rootsi Instituut, 2000. Tõlkinud Tõnis Arnover. ISBN 91-520-0607-7
- Astrid Lindgren: Hans Christian Anderseni preemia laureaat, Tallinn: Eesti Lasteraamatukogu, 1997. Tõlkinud: Anu Kehman ja Andres Jaaksoo. ISBN 9985901576
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Astrid Lindgren |
- Astrid Lindgren Ulmekirjanduse Baasis
- Astrid Lindgren andmekogus IMDb (inglise)
- Astrid Lingreni rääkimata lugu (2018) andmekogus IMDb (inglise)