Andres Jaaksoo
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Andres Jaaksoo (12. mai 1945 Väike-Kareda küla, Koigi vald, Järvamaal[1] – 4. mai 2021) oli eesti tõlkija, kirjastaja, lastekirjandusloolane ja polüglott.
Ta õppis aastatel 1952–1959 Koigi 7-klassilises koolis, 1959–1963 Paide Keskkoolis[2] ning eesti filoloogiat Tartu Riiklikus Ülikoolis 1963–1965.[1]
Ta rajas 1959 veel kooliõpilasena koolidevahelise õpilasajakirja Noorte Looming, mille väljaandmise pärast oli Paide keskkoolist ajutiselt kõrvaldatud ning TRÜ-st eksmatrikuleeritud.
Jaaksoo töötas 1978. aastal UNESCO stipendiaadina Müncheni Rahvusvahelises Noorsooraamatukogus (uurimus "Sünd ja surm lastekirjanduses") ja 1979. aastal UNESCO peakorteris Pariisis (uurimus "Seks ja vägivald noorsookirjanduses").
Ta oli aastatel 1969–1973 ajakirjade Pioneer ja Täheke ühistoimetuses nooremtoimetaja, 1973–1980 ja 1989–1991 kirjastuses Eesti Raamat laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja, 1980–1989 samas tõlkelastekirjanduse toimetuse juhataja[1], 1991–1994 kirjastuse Tiritamm direktor, 1994–1997 Eesti Lasteraamatukogu osakonnajuhataja, 1998–1999 Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse tegevdirektor [1], seejärel aastast 1997 oli ta tegev kirjastuses Steamark[1]; 1999–2001 oli Jaaksoo ajakirja Bookbird Balti regiooni uudiste toimetaja.
1993–2001 oli ta Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti sektsiooni president.
Ta on olnud Hans Christian Anderseni auhinna määramise žürii liige (seni ainsa eestlasena) aastatel 1992 ja 1996.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Lastekirjanduslik debüüt 1964 ajakirjas Täheke, tõlkedebüüt Eesti Raadios 24. mail 1965 (Mihhail Šolohhovi "Varss").
Kirjastuses Eesti Raamat töötades algatas ta maailma muinasjuttude sarja "Saja rahva lood" (1973–1991). Ta ise tõlkis selle sarja jaoks armeenia (1973), jukagiiri (1978), kasahhi (1975) ja osseedi (1976) muinasjutte.
Ta on 14-köitelise "Eesti lastekirjanduse antoloogia" (ilmunud 1997–2004) koostaja.
Ta on rokkooperi "Põhjaneitsi" libreto kaasautor (koos Leelo Tunglaga).
Keelteoskus[muuda | muuda lähteteksti]
Ülikooli ajal võttis eesmärgiks õppida selgeks kõik Kaukaasia keeled ja tegi selle teoks. Kokku oskas ta vähemal või suuremal määral 30–37 keelt.
Hoolimata Nõukogude ajast oli keelteoskusest igal sammul kasu. Nii näiteks on ta nooruses mänginud Venemaal 17 mängufilmis pisiosi ja töötanud Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogu tõlgina. Hiljem aga tõlkinud näiteks gruusia, kirgiisi, kasahhi, moldova, balkaari, avaari, osseedi, bulgaaria, valgevene ja 10 raamatut armeenia keelest.
Tunnustus[viide?][muuda | muuda lähteteksti]
- 1973 NSV Liidu Kultuuriministeeriumi tõlkepreemia
- 1982 Eesti NSV Ajakirjanike Liidu aastapreemia
- 1972 ELKNÜ preemia
- 1972 Valgevene NSV Ametiühingute Nõukogu aukiri
- 1985 Armeenia NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri
- 1986 orden Austuse märk
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 104.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2014. Vaadatud 9. juulil 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Muud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Tallinna Televisiooni saade "Inimese mõõde" (2016) Andres Jaaksoost. Saatejuht Jaak Urmet. Video YouTube'is
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti kirjanike leksikon. Koostajad Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Lk 132–133.
- Eesti entsüklopeedia. 14. köide, Tallinn 2000. Lk 104–105.