Andres Jaaksoo

Allikas: Vikipeedia

Andres Jaaksoo (sündinud 12. mail 1945 Väike-Kareda külas Koigi vallas Järvamaal[1]) on eesti tõlkija, kirjastaja ning lastekirjandusloolane.

Ta on õppinud aastatel 1952–1959 Koigi 7-klassilises koolis, 1959–1963 Paide Keskkoolis[2], ja eesti filoloogiat Tartu Riiklikus Ülikoolis 1963–1965[1]. Rajas 1959, veel kooliõpilasena, koolidevahelise õpilasajakirja "Noorte looming", mille väljaandmise pärast oli Paide keskkoolist ajutiselt kõrvaldatud ning TRÜ-st eksmatrikuleeritud[viide?].

Olnud aastatel 1969–1973 ajakirjade Pioneer ja Täheke ühistoimetuses nooremtoimetaja, 1973–1980 ja 1989–1991 kirjastuses Eesti Raamat laste- ja noorsookirjanduse toimetuse juhataja[viide?], 1980–1989 samas tõlkelastekirjanduse toimetuse juhataja[1], 1991–1994 kirjastuse Tiritamm direktor, 1994–1997 Eesti Lasteraamatukogu osakonnajuhataja[viide?], 1998–1999 Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse tegevdirektor[1], seejärel aastast 1997 tegev kirjastuses Steamark[1]; 1999–2001 oli ajakirja Bookbird Balti regiooni uudiste toimetaja, 1993–2001 IBBY (Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu) Eesti sektsiooni president[viide?]. Viibis 1978 UNESCO stipendiaadina Müncheni Rahvusvahelises Noorsooraamatukogus (uurimus "Sünd ja surm lastekirjanduses"), 1979 UNESCO peakorteris Pariisis (uurimus "Seks ja vägivald noorsookirjanduses")[viide?].

Olnud Hans Christian Anderseni auhinna määramise žürii liige (seni ainsa eestlasena) aastatel 1992 ja 1996[viide?].

Lastekirjanduslik debüüt 1964 ajakirjas Täheke, tõlkedebüüt Eesti Raadios 24. mail 1965 (M. Šolohhov "Varss").[viide?]

Ta on rokkooperi "Põhjaneitsi" libreto kaasautor.

Tunnustused[viide?][muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 104.
  2. http://www.paidegymn.ee/kodukalingid/vilistlased/39lend.htm

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Entsüklopeedia. 14. lk. 104, foto lk. 105;
  • Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Lk. 132–133.