Budism Hiinas

Kronoloogiline ülevaade

Budismi jõudmine Hiinasse

Budism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse meie ajaarvamise 1. sajandil Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Erinevalt Kagu-Aasiast ja Tiibetist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka konfutsiaanliku riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega.

Budism Hiinas 1.–3. sajandil

Budismi esimene arengujärk Hiinas hõlmab Hani dünastia teise poole, Kolme riigi ja Lääne-Jin’i (265–316) aega.

Esimesel kolmel sajandil avaldas budism Hiina usuelule vähe mõju. Budism levis põhiliselt mitte-hiinlastest siseaasialaste seas, kes tegelesid lääne kaubateede kaudu sisse voolanud budistlike tekstide tõlkimise ja uurimisega. Hiinlastest koosnev haritud ülemkiht budismi vastu huvi ei tundnud.

Esimesed hiina keelde tõlgitud tekstid keskendusid pigem budistlikule mõtluspraktikale kui teoreetilis-filosoofilisele õpetusele, tõlgitud mitte-mahajaana kirjutised käsitlesid põhiliselt meele valitsemise, hingamise ja kirgede maha surumise tehnikaid. Budistlikud mõtlusharjutused sobisid hästi kokku taoistlike huvidega füüsilis-vaimsete alkeemiatehnikate vastu; enne hiinakeelse budistliku terminoloogia väljakujundamist kasutati tekstide tõlkimisel suures osas taoistlikke mõisteid. Budismi peetigi Hiinas esialgu taoismi osaks.

Budism Hiinas 4.–6. sajandil

Budismi teine oluline arengufaas Hiinas algas 320. aastate paiku, kui impeeriumi põhjaosa langes hunnide võimu alla, ja hõlmab Ida-Jin’i (317–420) ning Lõuna ja Põhja dünastiate (420–589) aega. Hiina killustus ning kuni 6. sajandini oli keisririik jagatud paljude väiksemate valitsejate vahel: Põhja-Hiinas valitsesid mitmed välismaised (turgi, mongoli, tiibeti) hõimud, Lõuna-Hiinas olid võimul hiinlaste dünastiad.

Põhja-Hiinas, kus valitsesid võõramaised dünastiad, kogus budism järgijaid, olles vastukaaluks hiinlaste ülimuslikkust rõhutavale konfutsianismile. Kuninglikku soosingusse sattunud budism allutati keskvõimu kontrollile. Jätkus indiapärase budismi sissevool, millega kaasnes ulatuslik pühakirjade tõlkimine; õpetaja Kumārajīva eestvedamisel said hiinakeelse kuju paljud mõjukad mahajaana tekstid, nende hulgas „Puhta maa suutrad“, „Lootossuutra“ (sanskriti k. Saddharma-puṇḍarīka-sūtra) ja „Vimalakīrti suutra“ (Vimalakīrti-nirdeśa-sūtra). Tänu neile tõlgetele tutvus Hiina avalikkus põhjalikumalt mahajaana, eriti madhjamaka koolkonna õpetusega.

Võõrvallutajatest puutumata Lõuna-Hiinas hakkas Hiina haritlastest ülemkiht esmakordselt budismi vastu huvi tundma. Äralõigatus varasematest Sise-Aasia kaudu toimunud läänepoolsetest kultuurikontaktidest vähendas budismi India päritolu rõhutamist, mis muutis selle hiinlastele vastuvõetavamaks ning viis esimest korda kohalike budismivormide tekkeni, kus budistlikud õpetused olid põhjalikumalt Hiina mõttelooga segunenud. Muuhulgas hakati Laṅkāvatāra-sūtra’le tuginedes pidama vinaja reeglistiku osaks ranget taimetoitlust.

Umbes 400. aasta paiku oli Lõuna-Hiinas juba ligikaudu 2000 kloostrit. Mungad, kellest paljud olid kõrget päritolu või sünnipäralt suisa valitsejasuguvõsast, propageerisid budismi ka õukonnas. Juba 381. aastal andis keiser Xiaowu budismile oma ametliku nõusoleku ning hakkas ise sangha pühendunud ilmikliikmeks. Kuuendal sajandil valitsenud keiser Wu keelustas budistiks hakates taoismi ning loomade ohverdamise. Samal ajal saabus Hiinasse ka chan’i koolkonna rajaja õpetaja Bodhidharma.

Budism Hiinas 6.–9. sajandil ning hiinapäraste koolkondade kujunemine

Hiina budismi kolmas arenguetapp langes kokku põhja ja lõuna alade taasühendamisega Sui (581–618) ja Tangi (618–907) dünastiate ajal. Algas põhja ja lõuna budismisuundade segunemine. Seda perioodi peetakse Hiina budismi kuldajaks, mil kerkisid esile paljud tuntud koolkonnad nagu tiantai, huayan ja chan ning mil Buddha seadmus avaldas Hiina kultuurile suuremat mõju ning võitis ühiskonnas rohkem poolehoidu kui eales varem või hiljem.

Tangi keisrid pidasid end põlvnevaks Laozi’st ning eelistasid taoismi, kuid mitmed toetasid ka budismi kui oma alamate seas levinud õpetust. Tangi ajastul valitses enamasti usuline sallivus ja mitmekesisus; Hiinasse jõudsid teisedki välismaised usundid, näiteks islam. Budism oli keskvõimu kontrolli all: valitsejad lasksid ehitada uusi templeid, kuid soovisid samas vähendada templite jõukust ja sõltumatust.

Budismi, eriti huayan’i suureks toetajaks oli ka Hiina ainus naismonarh Wu Zhou. Konfutsianistliku õpetuse kohaselt ei oleks naine tohtinud riiki juhtida, budistlik sugude vahel mitte vahet tegev traditsioon aitas aga keisrinna võimu legitimeerida. Wu’d hakati pidama tulevase Buddha Maitreja kehastuseks ning seetõttu troonile sobivaks.

Tangi dünastia ajal soodustas budismi levikut ka trükikunsti leiutamine 8. sajandil; vanim meieni säilinud dateeritud trükiteos on 868. aastast pärinev „Teemantsuutra“ (skr Vajracchedikā-prajñāpāramitā-sūtra) hiinakeelne tõlge.

Aastal 645 tõi palverändur Xuanzang Indiast naastes Hiinasse joogatšaara (hn faxiang) koolkonna. Xuanzang rändas 16 aastat Indias õppides Nālandā kloosterülikoolis ning külastades budistlikke keskusi üle kogu India. Keisri toetusel õnnestus tal Indiast kaasa toodud 600st budistlikust tekstist 76 hiina keelde tõlkida. Hoolimata mahukast tõlketööst ei jäänud faxiang’i koolkond kuigi kauaks püsima, kuna selle vaimsus oli hiinlaste jaoks liialt analüütiline ja indiapärane. Kuigi faxiang’i koolkond hääbus, elab Xuanzangi elutöö edasi teiste koolkondade õpetustes ning nende kasutatavas hiinakeelses budistlikus terminoloogias.

Tantristlik budism jõudis Hiinasse kolme India munga vahendusel 8. sajandil, kuid ei saavutanud märkimisväärset edu.

Hiina budismi hiline arenguetapp

Hiina budismi viimase arenguetapi alguseks loetakse aastat 845, mil algas taoismi pooldajast keisri Wuzongi poolne budistide tagakiusamine. Tiantai ja huayan’i koolkonnad hääbusid, tõenäoliselt seetõttu, et nende säilimine sõltus spetsialiseerunud kloostrimunkadest, kes aga keiserliku repressiooni all kõige rängemalt kannatasid. Chan ja jingtu ehk puhta maa koolkond, millel oli rohkem järgijaid ka lihtrahva hulgas, säilisid ning taastusid aegamööda. Budism pidi leidma endale koha aina enam konfutsianiseeruvas ühiskonnas konfutsianismi ja taoismi kõrval; lihtrahva hulgas ka kõigi kolme sünkretistliku seguna.

Lühikese mongolite  valitsemisaja jooksul 1271–1368 tutvusid põhjapoolne Jini ja lõunapoolne Songi õukond ka Tiibeti tantristliku vadžrajaana budismiga. Pärast mongolite mõju hääbumist jätkas Qingi dünastia Tiibeti tantristliku budismi geluki haru toetamist, kuid see jäi siiski vaid keiserliku õukonna kultuseks.

Õpetuse rõhuasetuse muutused ja uued tõlgendused

Õpetuste süstematiseerimine ja pan jiao süsteem

Üks probleem, millega Hiina budistid silmitsi seisid, oli tekstilise materjali tohutu sissevool kõikidest budismi arenguetappidest ja koolkondadest. Tervikpildi loomiseks oli tarvis paigutada kõik need õpetused ühtsesse hierarhilisse süsteemi (pan jiao süsteem). Koolkonniti jõuti aga erinevate järeldusteni: „Lootossuutrale“ pühendunutest kujunes välja tiantai, Avataṃsaka-sūtra’le pühendunutest huayan’i koolkond.

Teistsugune lähenemine asetas ennast väljapoole skolastilisi vaidlusi ning pani suuremat rõhku otseselt meeleharjutustega tegelemisele. Selle suuna mõjukaimateks esindajateks on chan ja jingtu ehk puhta maa koolkond.

Koolkonnad

Kuuendal kuni üheksandal sajandil kujeisid vällija

1. lüzong (律宗, lǜzōng), asutanud Daoxuan (道宣, Dàoxuān 596–66767))
2. sanlun (三論宗, sānlùnzōng), asutanud Jizang (吉蔵, Jízàng,549–623). ajaja oli viljakaim peamiselt selgitavate ja üldistavate raamatute autor, koolkonna üldine eesmärk oli kõrvale heita kõik vaated, nii et ainult tühjus jääks.
3. faxiang (法相宗, fǎxiàngzōng), tuntud ka kui weishi (唯識宗, wéishízōng), asutanud Xuanzang(玄奘, Xuán Zàng) (596–664) hiinapärane joogatšaara. Loobuda igasugustest sihitistest, näha nende kõigi meelepetlikust, avarduda "Üksmeelde", milles kõik on paljalt mõtteloome.
4. mizong (密宗, mìzōng), asutanud Amoghavadžra (不空, Bùkōng) (705–74). Saladuste (müsteeriumide) koolkond on tantra hiinalik kuju. Seati sisse kogum mitmesuguseid kombetalitusi, osaliselt ettenähtud õnnetuste eemalehoidmiseks riigist, osaliselt inimeste surmajärgse parema saatuse mõjutamiseks. Ei kestnud üle 100a.
5. huayanzong (華嚴宗, huáyánzōng), asutanud Du Shun (杜順, Dù Shùn) (557–640). Koolkond on ühenduslüliks joogatšaarale ja tantrale, andes kõiksusliku – kosmilise – tõlgenduse joogatšaara olemuslikele mõtetele. Igas tolmukübemes sisalduvad kõik Buddha maailmad ja iga mõye viitab kõigele, mis oli, on ja saab olema. Erinevalt tantrast ei tahtnud see koolkond valitseda nõidusega ürgjõude, vaid üksnes süüvida ja esteetiliselt hinnata nende vastastikust mõju. Innustas ja inspireeris paljusid kunstnikke, poeete ja Õpetlasi Hiinas ja hiljem Jaapanis.
6. tiantai (天台宗, tiāntáizōng), asutanud Zhiyi (智顗, Zhìyǐ) (538–597) koolkond on nimetuse saanud selle rajaja Zhiyi järgi, kes elas ja õpetas Tiantai mäel. Nimetas Kõiksust õigeks ehk tõeliseks Sellisuseks, või ka Nõnda läinu (Tathagata e Buddha) Üsaks, milles leiduvad kõik puhtad ja ebapuhtad võimalikkused, olles seeläbi suuteline sünnitama nii siin- kui sealpoolseid nähtusi. Kahesus-arusaam – kõik näivusliku maailma asjad ja sündmused on kooskõlas ega ole piiri nende vahel. Kaldus näivuslikule maailmale omistama kõrgemat tõelisuse määra.
7. jingtu (淨土宗, jìngtǔzōng), asutanud Shandao (善導, Shàndǎo) (613–81). Puhta Maa koolkonnas muutus sajandeid rahvaliku mainega olnud amidism (buddha Amithaba) täpsemalt korraldatuks. Buddha Amitabha mantra jõud võib kaotada kõik takistused ja ainuüksi tema nime (h.k. 阿弥陀佛, Ēmítuófó) lausumine tagab jällesünni Sukhavatis. Pärimus tuleneb peamiselt ühest sanskritikeelsest kirjutisest (Sukhāvatīvyūha-sūtra, e.k. 'Õnnemaa suutra') 1. sajandil pKr, mis jutustab, et kujutlematult palju maailmaajastuid tagasi andis pühak Dharmakara 48 tõotust, nende seas lubaduse, et kõik, kes kutsuvad teda nime lausumise läbi, saavad päästetud, et pärastpoole sai temast Buddha Amitabha ja lõpuks 10 maailma ajastu eest lõi ta vastavalt oma tõotusele Puhta Maa ehk miljon miljoni Buddhamaailma kaugusel läänes asuva Õnneliku Maa.
8. chan (禪宗, chánzōng), mille Bodhidharma olevat asutanud u 520. aastal. Chani koolkond oli tähtsaim hiina koolkondadest. Bodhidharma (Indiast Hiinasse rännanud budak munk) tähtsus seisneb mõtluskoolkonnale ühendava seose andmises Indiaga, mida koolkond enda väga kalliks peab. Pärimus kõlab, et Buddha oli edastunud salaõpetuse ühele õpilasele, temalt oli see levinud suulisel teel õpetajalt õpilasele läbi põlvkondade kuni Bodhidharmani.