Eestimaa kubermangu kohtukorraldus

Tallinna-Haapsalu rahukogu
	Eestimaa kubermangu Tallinna-Haapsalu Rahukogu hoone, 1910
Tüüp	kohtuvõim
Asukoht	Stenbocki maja Rahukohtu tänav 3, Tallinn

Eestimaa kubermangu kohtukorraldus on ülevaade õigusemõistmiskorraldusest Eestimaa kubermangus selle loomise algusest kuni Eesti Vabariigi kehtestamiseni.

Rootsi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsiaegne kohtukorraldus Eestimaa provintsis rajanes seisuslikul põhimõttel, mille aluseks oli Balti erikord.

Alamastme kohtud oli Eestimaal:

mitteaadlikele

Adrakohtud – adrakohtusüsteemi loomisel jagati maakonnad Adrakohturingkondadeks ehk Haagi distriktideks esialgu ühes maakonnas, hiljem oli neid 2–3 igas maakonnas. Adrakohtu koosseisu moodustasid Eestimaa rüütelkonna Maanõunike Kolleegiumi poolt ringkonna mõisnike hulgast kolmeks aastaks valitud kohtunik ja kaks kaasistujat.
Meeskohtud – üks igas neljas maakonnas. Meeskohtu kohtunik oli aadlik koos kahe kaasistujaga. Meeskohtunikud nimetas ametisse Eestimaa ülemmaakohus. Meeskohtu kompetentsi kuulusid talurahva tsiviil- ja kriminaalasjad ning aadlike väikesed tsiviilasjad.
Linnaõiguste alusel iseseisvates linnades olid meeskohtuga võrdväärsed linnades haldus- ja kohtuvõimu teostavad magistraadid ning suuremates linnades veel eriliigilised alamkohtud.

aadlikele

Eestimaa alammaakohus, mis moodustati ülemmaakohtu koormuse vähendamiseks. Alammaakohtusse kuulusid kõigi kolme Eestimaa meeskohtu liikmed ning neli adrakohtunikku rüütelkonna peamehe eesistumisel. Alammaakohtu pädevusse kuulusid väiksemad võlanõuded. Alammaakohtu otsused võis edasi kaevata ülemmaakohtusse.

seisusteülene kohus

Tallinna linnusekohus, kellele allusid kõigist seisustest riigiteenistuses olijad, sõjaväelased ja need aadlikud, kes said maa riigilt.

Ülemastme kohtuks oli Eestimaal

Eestimaa ülemmaakohus – ülemmaakohtu moodustas Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium Eestimaa kuberneri eesistumisel. Eestimaa ülemmaakohtule allusid alammaakohus ja meeskohtud.

Erinevalt Liivimaa kohtunikest Eestimaa kohtute liikmed palka ei saanud. Kohtul olid lauarahad, mille eest kanti kohtute majandus- ja tegevuskulud.

Liivimaa kubermangus olid vastavateks kohtuinstantsideks sillakohus, maakohus^[1] ja õuekohus. Maakohtud olid püsivalt sisse seatud Rootsi riigivõimu poolt, Gustav II Adolfi ja kindralkuberner Johan Skytte kohtureformi käigus ordonantsidega 20.05.1630 ja 1.2.1632. ja neil põhialustel püsisid maakohtud Liivimaal 1889. aastal kehtestatud Balti kubermangude kohtureformini. Maakohtud olid esimese astme kohtuteks kõigi maakonnas elavate isikute tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks, välja arvatud talupoegade kaebused mõisnike vastu. 20.12.1694 reglemendiga kaotati maavaeslastekohtud ja sillakohtud, nende kohtulikud funktsioonid pandi maakohtutele.

Vene keisririigi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Vene keisririigi võimu kehtestamise järel 1721. aastal hakkas ajaloolise paradoksina juurduma Rootsi õigus, mille tagas kapitulatsiooniaktiga tagatud Balti erikord Eestimaa aladel. 1734. aastal kodifitseeritud Rootsi õiguse muudatusi jälgiti, et neid ka Eesti- ja Liivimaa õigusesse teha.

Rüütelkond püüdis küll ka oma seaduste kogu kodifitseerida ja jõustada, kuid see ei õnnestunud. Politsei funktsioone täitsid Eestimaal adrakohtud ja Liivimaa sillakohtud. Adrakohtuniku, kelleks oli aadlik, nimetas ametisse Eestimaa ülemmaakohus. Liivimaal nimetas sillakohtuniku ametisse Liivimaa Rüütelkonna Maapäev. Adra- ja sillakohus tegelesid veel kuritegevuse eeluurimise ja väiksemate korrarikkumiste lahendamise ja karistamisega.

Kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783. aastal jagunes Eestimaa nagu 18. sajandil lõpulgi 3 meeskohtu, Harju-, Viru—Järva- ning Läänemaa meeskohtu ringkonda. Meeskohtu ringkondadest olid väljaspool Haapsalu ja Tallinn (peale Toompea), mitte aga Paide ja Rakvere. Iga meeskohus koosnes meeskohtunikust, kahest assessorist (kõik valitud 3 aastaks) ja sekretärist. Kõik need ametikohad täideti Eestimaa ülemmaakohtu poolt. Meeskohtu kompetentsi kuulusid mitteaadlike kriminaalasjad (seejuures ka talupoegade vastuhakud), piiritülid, likvidatsioonid, immissioonid, takseerimised jne. esimeses astmes. Tsiviilasjad alla 200 rbl. kuulusid Eestimaa alammaakohtule, mis koosnes rüütelkonna peamehest, meeskohtunikest ja assessoreist. Samasuguse koosseisuga oli ka maa vaeslastekohus aadli-vaeslaste jaoks. Aastatel 1784–1796 oli Eestimaa ja Liivimaa kubermangus maakonna tasemel esimese astme kohus Alamkorrakohus, mille pädevusse kuulusid väiksemad kriminaal- ja tsiviilasjad. Eestimaa kõrgeimaks kohtuks oli Eestimaa ülemmaakohus.

Eestimaa ülemmaakohus oli apellatsiooniastmeks meeskohtu tsiviilasjadele, Eestimaa alammaakohtule ja maa vaeslastekohtule.

Eestimaa kubermangu maapiirkondades täitsid politsei funktsioone haagikohtunikud, haagikohtuniku amet tekkis juba 15. sajandil. 17. sajandil ja 18. sajandil jagunes Eestimaa enne asehaldusaega 4 haagikohtu, Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa ringkonda, politseiringkondadest seisid väljaspool Haapsalu, Tallinn, Paide ja Rakvere. Haagikohtunikud valiti ametisse samuti Eestimaa ülemmaakohtu poolt 3 aastaks.

Pikemalt artiklis Mõisapolitsei

1889. aasta justiitsreform[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis 1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis

1864. aastal Venemaa Keisririigis välja töötatud kohtureform realiseeriti Eestimaal alles 1889. aastal. Kohtureformi tulemusel läbi viidud justiitsreformi käigus kaotati senised seisuslikud kohtud (Eestimaa ülemmaakohus, Tallinna linnusekohus jne). Kohtu kohustuslikuks asjaajamiskeeleks sai vene keel. Kogu Eestimaa (Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa) ala jaotati 34 rahukohtuniku jaoskonnaks. Jaoskonnad rühmitati viieks rahukogu ringkonnaks, mille järelevalveasutuseks oli Eestimaa kubermangus Jaani tänaval (tänapäeval Pärnu maantee 7) asunud Tallinna ringkonnakohus (vene keeles Ревельский Окружный Суд, saksa keeles Tallinner Bezirksgericht). Ringkonnakohut juhtis Tallinna ringkonnakohtu prokurör (Прокурор Ревельского окружного суда, Prokurör des Revalschen Bezirksgerichts).

Tallinna ringkonnakohus[muuda | muuda lähteteksti]

Ringkonnakohtu koosseisu kuulusid kohtujaoskonnad, mille juhtideks olid prokuröri abid (Tallinna ringkonnakohtu jaoskonna prokuröri abi (Товарищ прокурора Ревельского окружного суда X участка, Prokurörgehilfe des X. Bezirks Revalschen Bezirksgerichts), kellele allusid kohtu-uurijad ning kohtupristavid.

Rahukogud[muuda | muuda lähteteksti]

Ühendkohtuasutustena moodustati:

Tallinna-Haapsalu rahukogu (Ревельско-Гапсалский съезд мировых судей), mis oli jaotatud 9 jaoskonnaks ja mida juhtisid piirkondlikud rahukohtunikud (Участковые Мировые Судьи);
Rakvere-Paide rahukogu (Везенберг-Вейсенштейнский съезд мировых судей), mis oli jaotatud 7 jaoskonnaks;
Aurahukohtunik (Почетные Мировые Судьи),

Erikohtud[muuda | muuda lähteteksti]

Eriliigilise kohtuna moodustati vaeslastekohus.

Uued institutsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Loodud õigussüsteemi kuulusid ka notarid ja advokaadid.

Notarid vormistasid ja kinnitasid õigusdokumente, tõestasid dokumentide ja nende ärakirjade ehtsust;

Enne justiitsreformi tegid notariaaltoiminguid kohtute ja magistraatide juures tegutsenud ametnikud: sekretär, ülemsekretär, protokollija, protonotarius, notar (notarius), aktuaar (aktuaarius). Reformi käigus kohtud ja magistraadid kaotati ning Läänemere kubermangudes kehtestati Venemaa 1866. aasta notariaadiseadustik, mida Läänemere kubermangudes täiendati erinormidega kinnistusraamatute ja -jaoskondade suhtes.