Meeskohus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Meeskohus (saksa keeles Manngericht) ehk vasallikohus oli Eestimaal ja Liivimaal tegutsenud kohtuasutus.

Meeskohus arutas algselt ainult vasallide ja rüütlite süütegusid. Kuna maahärra ei saanud vasallide üle kohut mõista, esindas selliste süütegude arutamisel meeskohtunik maahärrat, kaasistujad aga vasalkonda.

Meeskohtu kompetentsi kuulusid esialgu maakonna vabade elanike tsiviilasjad. 1630. aasta reform laiendas meeskohtu pädevust ning meeskohtule anti menetlemiseks esimese instantsina talupoegade kriminaalasjad. Alates 1636. aastast hakkas kohtuliikmeid (meeskohtunik ja kaks kaasistujat) valima kohalik rüütelkond kolmeks aastaks.

Aastatel 1653 ja 1664 anti osa aadlike tsiviilasju ülemmaakohtu kompetentsi. Meeskohtute lahendada jäid piiritülid, võla-, konkursi- ja pärandinõuded, kinnis- ja vallasvara müügi asjad ning talupoegade ja mitteaadlike kriminaalasjad. Meeskohtute otsused kinnitas ülemmaakohus.

Tallinna ja Riia asehalduskorra ajal, aastatel 1783–1797 tegutsesid meeskohtute asemel kreisikohtud ja alammaakohtud.

Pärast meeskohtute likvideerimist 1889. aastal läksid meeskohtute funktsioonid edasi rahukohtutele ja ringkonnakohtutele.

Eestimaa meeskohtud[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskohtud tegutsesid Eestimaal kuni 20. novembrini 1889.

  • Harju meeskohus (Harrisches Manngericht, Гарриенский мангерихт), 1618–1860
  • Lääne meeskohus (Wieksches Manngericht, Викский мангерихт), 1634–1890
  • Viru-Järva meeskohus (Wier- und Jerwisches Manngericht, Вир-Ервенский мангерихт)

Liivimaa meeskohtud[muuda | muuda lähteteksti]

Meeskohtud tegutsesid Vana-Liivimaal kuni 16. sajandi lõpuni, mil nad reformiti maakohtuteks.