Mine sisu juurde

Eesti Kirjandusmuuseum

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti kirjandusmuuseum)
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Kirjandusmuuseumi hoone, Vanemuise 42
Lühend EKM
Asutatud 1909
Tüüp riiklik teadus- ja arendusasutus
Asukoht Vanemuise 42, Tartu
Direktor Piret Voolaid
Veebileht www.kirmus.ee
Eesti kirjandusmuuseum (2017)

Eesti Kirjandusmuuseum (lühend EKM) on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus Tartus, mis ühtlasi täidab ka riigi keskse teadusliku mäluasutuse ülesandeid, hallates olulisi kultuuriloo ja rahvaluule (folkloristika) teaduslikke arhiive ning eesti rahvustrükise- ja vanaraamatukogusid ning tagades nende strateegilise arendamise, täiendamise, säilimise ja kättesaadavaks tegemise.[1]

Eesti Kirjandusmuuseum on rahvusvaheliselt tunnustatud humanitaarteaduste keskus, mis on olnud Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus (2000–2007) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toel aastail 2015–2023 tegutsenud Eesti-uuringute Tippkeskuse juhtasutus. Eesti-uuringute tippkeskuse[2] uurimisrühmades osalesid teadustöötajad ja doktorandid kirjandusmuuseumist, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ning loodus- ja täppisteaduste valdkonnast, Eesti Keele Instituudist, Tallinna Ülikoolist, Eesti Muusikaakadeemiast ja Tallinna Tehnikaülikoolist. Aastail 2024–2030 on Eesti Kirjandusmuuseum Tartu Ülikooli genoomika instituudi juhtimisel tegutseva tippkeskuse Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus liige. Kirjandusmuuseum on 2017. aastal humanitaarias kõrgeima hindega positiivselt evalveeritud teadusasutus, teadustaristu teekaardi objektide E-Varamu ja Eesti Keeleressursside Keskuse partnerasutus.

Kirjandusmuuseumi juures tegutseb Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus (asutatud 2007), mille ülesandeks on välja anda rahvusvaheliselt tunnustatud eelretsenseeritavat teaduskirjandust (teadusperioodika, aastaraamatud, artiklikogumike ja monograafiate sarjad jm trükised). Mitmed selle kirjastuse väljaanded on indekseeritud rahvusvahelistes andmebaasides.[3]

Kirjandusmuuseumi teadus- ja arendustegevus on positiivselt hinnatud humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas.[4]

Ajalugu[5]

[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandusmuuseum pärast 2017. aasta remonti

Kirjandusmuuseumi ajalooks võib pidada tema valduses olevate kogude ajalugu, sest need on läbi aegade mänginud muuseumi kujunemisel põhilist rolli. Käsikirjalisi allikmaterjale hakkas süstemaatiliselt koguma Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter 19. sajandi esimestel kümnenditel, tänu kellele ongi säilinud K. J. Petersoni, O. W. Masingu ja teiste kaasaegsete autograafid. Rahvaluulet kogusid juba Fr. R. Kreutzwald jt, esimese suurkogumise organiseeris aga Jakob Hurt, kelle rahvaluulekogu on Eesti rahvaluule arhiivi alus ja ka algus. Arhiivraamatukogu rajas Oskar Kallas, kes kandis sinna üle Eesti Üliõpilaste Seltsi Eesti-alase raamatukogu, mida oli süstemaatiliselt kogutud 1870. aastatest alates. Kui O. Kallase initsiatiivil asutati 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum, oli selle peamiseks osaks arhiivraamatukogu.

1921. aastal asutati Eesti Bibliograafia Asutis, mille peaülesanne oli avada Eesti ajakirjanduse sisu.

1924. aastal soetas Eesti Rahva Muuseum endale maja Aia (praegu: Vanemuise) tänavale 42. Sinna kolisid arhiivraamatukogu ja Eesti Bibliograafia Asutis. Hiljem viidi Aia (praegu: Vanemuine) tänava hoonesse üle ka tulevane Eesti rahvaluule arhiiv ja Eesti kultuurilooline arhiiv. Ülejäänud osa Eesti Rahva Muuseumist jäi Raadi mõisasse.

1927. aastal asutati Eesti rahvaluule arhiiv, mille üheks ajendiks oli Jakob Hurda rahvaluulekogu tagasitoomine Eestisse Soomest, kuhu ta oli viidud pärast J. Hurda surma. Oskar Looritsa juhtimisel alustas arhiiv ka ise aktiivset kogumist. 1929. aastal asutati Eesti kultuurilooline arhiiv, mille aluseks sai Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS), Eesti Rahva Muuseumi (ERM), Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi (AAS) kogude ühendamine. Sellele järgnes ulatuslik kogumistöö.

Kõik arhiivid kuulusid sihtasutuse Eesti Rahva Muuseum koosseisu ning nende tegevust juhtisid kolleegiumid.

1940. aasta novembris riigistati Eesti Rahva Muuseum ning jaotati kaheks: Riiklikuks Etnograafiliseks Muuseumiks asukohaga Raadil ja Riiklikuks Kirjandusmuuseumiks asukohaga Vanemuise 42.

1942. aastal likvideerisid Saksa võimud Kirjandusmuuseumi kui iseseisva asutuse ning liitsid selle kogud Tartu Ülikooliga.

1944. aastal taastati Kirjandusmuuseum iseseisva asutusena ning ühtlasi viidi asutuse vahepeal evakueeritud varad Vanemuise tänavale tagasi. Muuseumi kogud sõja jooksul oluliselt kannatada ei saanud. Arhiividest said Kirjandusmuuseumi osakonnad.

Aastatel 1946–1995 oli Kirjandusmuuseum ENSV Teaduste Akadeemia humanitaarasutus. Seal uuriti, koguti ja korraldati materjale, ühtlasi kirjutati publikatsioone ja korraldati näitusi.

Aastail 1951–1952 tehti katse liita Kirjandusmuuseum Keele ja Kirjanduse Instituudiga.

Aastatel 1953–1990 kandis Eesti Kirjandusmuuseumi nime Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum.

1958. aastal ilmus esimene köide kirjandusmuuseumi avaldatavast kogumikust "Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed", mis on Kirjandusmuuseumi kodulehel osaliselt kättesaadav ka elektrooniliselt. 2008. aastal ilmus kogumiku 24. köide.

1995. aastal kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia Presiidium asutuse nimeks Eesti Kirjandusmuuseum ja kirjandusmuuseum tunnistati riiklikuks teadusasutuseks.

1999. aastal võeti täismahus kasutusele integreeritud raamatukogusüsteem INNOPAC, mille tulemusel mindi lugejate teenindamisel üle elektronkataloogile ESTER,[6] kuhu sisestatakse jooksvalt andmed kõigi raamatukogudesse saabunud väljaannete kohta.

1. veebruaril 2000 ühinesid Eesti Kirjandusmuuseumiga Eesti Keele Instituudi etnomusikoloogia ja folkloristika osakond, kuid alates 2014. aastast etnomusikoloogia osakonda kirjandusmuuseumis enam pole.

Aastatel 2001–2007 töötas kirjandusumuuseumis eesti esimene humanitaarteaduste tippkeskus Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus.[7] 2016–2023 töötab kirjandusmuuseumi juhtimisel Eesti-uuringute tippkeskus.[8]

2017. aastast on kirjandusmuuseum Eesti Keeleressursside Keskuse konsortsiumliige.[9]

2023. aastast antakse välja Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinda. Auhind on tunnustus väljaspool muuseumi tegutsevale loojale, teadlasele või institutsioonile, kes on eelmisel kalendriaastal avaldanud vähemalt ühe kõrgel tasemel teose, korraldanud sündmuse või teinud algatuse, mis väärtustab ja tutvustab laiemale avalikkusele Eesti Kirjandusmuuseumi tegevust. Esimese Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinna pälvis 30. jaanuaril 2023 Mehis Heinsaar, kelle romaani "Kadunud hõim" (2022) peategelane ja süžeeliinid on seotud kirjandusmuuseumiga.

Teine Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhind anti välja 30. jaanuaril 2024 projektiteatrile Must Kast värsslavastuse "Lilli" eest.

Struktuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandusmuuseum Pepleri tänava poolt (2017)

Kirjandusmuuseumi koosseisu kuuluvad järgmised struktuuriüksused:[10]

  • Arhiivraamatukogu (asutati 1909), kelle ülesandeks on koguda, säilitada ja uurijatele kättesaadavaks teha kõiki eestikeelseid trükiseid, olenemata nende ilmumiskohast; Eestit ja Baltimaid käsitlevaid trükiseid; soome-ugri rahvaid käsitlevaid trükitud materjale. Arhiivraamatukogu all töötab arhiivraamatukogu bibliograafiaosakond (asutati 1921), mis koostab eesti ajakirjanduse sisu üldist retrospektiivset bibliograafiat. (See ei ole eraldi osakond.)
  • Eesti kultuurilooline arhiiv (asutati 1929) on Eesti-keskne kirjanduslikke ja kultuuriloolisi materjale (käsikirjad, kirjad, dokumendid, päevikud, fotod, kunstiteosed) koguv ja korraldav asutus.
  • Eesti rahvaluule arhiiv (asutati 1927) on eesti rahvaluule kogumise ja uurimisega tegelev keskne asutus Eestis.
  • Folkloristika osakond (asutati 1947) tegeleb eesti ja teiste rahvaste kujundkõne, usundi, juttude ja multimeedia uurimise ning elektrooniliste ajakirjade väljaandmise ja digitaalse arhiivi rajamisega.
  • Kirjandusmuuseumi poolt 2018. aasta 7. juunil istutatud EV 100 tamm
    Kirjandusmuuseumi poolt 2018. aasta 7. juunil istutatud EV 100 tamm
  • Maalitud lagi Eesti kirjandusmuuseumis
    Maalitud lagi Eesti kirjandusmuuseumis
  • Dekoratiivne reljeef
    Dekoratiivne reljeef
  • Muuseumi välissein 2013
    Muuseumi välissein 2013

Arhiivraamatukogu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu
Linna päev 2013, kirjandusmuuseumi sein

Eesti Rahva Muuseumi loomisel 14. aprillil 1909 nähti muuseumi ühe põhiülesandena raamatukogu rajamist, mille ülesandeks on koguda trükiseid sellises ulatuses, mis võimaldaks eestlaste ja nende maa teaduslikku uurimist. Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimehe Oskar Kallase eestvõttel moodustati Eesti Rahva Muuseumi juurde raamatukogu, mille nurgakiviks sai Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt muuseumile üle antud raamatukogu (rajatud 1883. aastal toonase üliõpilase Oskar Kallase initsiatiivil, milles sisaldus ligi 10 000 köidet). 1919. aastast 1940. aasta sügiseni tegutseti Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukoguna rahvusraamatukogu staatuses.

Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonna uurijate saalis on vastavalt säilituseksemplari seadusele loodud autoriseeritud töökoht. Autoriseeritud töökohal on tagatud juurdepääs ainult aadressidele: www.digar.ee, dea.digar.ee, www.ester.ee, ise.elnet.ee, ja sso.nlib.ee. Autoriseeritud töökohal saab teha otsinguid e-kataloogis ESTER ja artiklite andmebaasis ISE, lugeda jooksvalt ilmunud ajalehti ja ajakirju, säilituseksemplarina laekunud e-raamatuid ning säilituseksemplariks loovutatud algmaterjale. Samuti on võimalik kuulata ka juurdepääsupiirangutega helifaile ning lugeda kõiki juurdepääsupiirangutega tekste, mis asuvad digitaalarhiivis DIGAR. Autoriseeritud töökohal puudub võrguühendus ja väljatrüki tegemise võimalus ning keelatud on materjalide pildistamine ja filmimine.

Eesti kultuurilooline arhiiv

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti kultuurilooline arhiiv

Eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA) asutati 6. aprillil 1929. aastal, mil ühendati Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja Akadeemilise Ajaloo Seltsi käsikirjalised kogud. EKLA peamisteks ülesanneteks on kultuurilooliselt oluliste käsikirjaliste allikmaterjalide, fotode, kunstiteoste ja audiovisuaalse ainese kogumine, korrastamine, säilitamine ning uurijatele kättesaadavaks tegemine. Arhiivis on 402 käsikirjalist fondi, mis enamasti on personaalkogud (Fr. R. Kreutzwald, Fr. Tuglas, B. Alver, J. Aavik, B. Kangro, M. Under ja A. Adson, H. Kiik jt), kuid on ka asutuste ja organisatsioonide fonde (Eesti Kirjameeste Selts, "Vanemuine", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Eesti Komitee, kirjastused jm).

Fotokogusid on 241, säilikute üldarvuga u 280 000, neist digitaalseid pildistusi on umbes 40 000. Arvukalt on vanemaid fotosid 19. sajandi teisest poolest (vt ka V. Asmer "Esimestest piltnikest Eestimaal ja ..." EKM 1996. aasta aastaraamatus).

Kunstikogus leidub maale kirjanikest ja kultuuritegelastest, skulptuure, eesti kunstnike raamatuillustratsioone, eksliibriseid ja graafilisi töid.

Suurt tähelepanu on pööratud mälestuste kogumisele. 1989. aastal alustati Eesti ja eestlaste elulugude kogumist. Selle aja jooksul on laekunud ligi 3000 inimese elulood. Olemasoleva materjali põhjal on koostatud esialgne andmepank, mida pidevalt täiendatakse. Igal aastal toimuval eluloopäeval tehakse kokkuvõtteid järjekordsest eluloovõistlusest või esitletakse ilmunud raamatut.

Kultuuriloolise arhiivi kogusid on kasutatud ja kasutatakse nii uurimistöös kui mitmesugusel muul otstarbel (teoste illustreerimiseks jm).

Eesti rahvaluule arhiiv

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti rahvaluule arhiiv

Eesti rahvaluule arhiiv (ERA) on aastal 1927 Eesti Rahva Muuseumi juurde asutatud folkloori keskarhiiv.[11] ERA ülesandeks on mitteinstitutsionaalse vaimse kultuuri nähtuste võimalikult mitmekülgne jäädvustamine, säilitamine ja kogutu kättesaadavaks tegemine. Selle juurde kuulub orgaaniliselt materjali teaduslik analüüs, uurimistulemuste ja allikmaterjalide publitseerimine, populariseeriv ja pedagoogiline tegevus. Arhiiv on peale folkloristide uurimisbaasiks filoloogidele, etnoloogidele, ajaloolastele, sotsioloogidele jpt. ERA materjale kasutab lai ring kõrg- ja rahvakultuuri loojaid, suguvõsa- ja kodu-uurijaid, pedagooge, kooliõpilasi jt huvilisi.

Folkloorimaterjale on Eestis järjepidevalt kogutud ligi kahe sajandi vältel, selle tulemusena haldab ERA 1,4 miljoni leheküljelist käsikirjalist kogu, fotokogu 31 000 fotoga ning heli- ja videokogu, milles on üle 165 000 pala heli- ja videosalvestisi. ERA kogude sisu vastab folkloori mõistele kõige laiemas tähenduses, esindades mitte üksnes kitsamalt suulist kunstiloomingut, vaid vaimse rahvakultuuri kõikvõimalikke valdkondi. Lisaks eesti rahvaluule kogudele sisaldab arhiiv Eestis elanud või elavate rahvusvähemuste folkloorikogusid, samuti on ulatuslikud ning maailma mastaapides unikaalsed sugulasrahvastelt talletatud materjalid.

ERA koondab teadureid ja uurimisrühmi, mis tegelevad eesti regilaulu, muinasjuttude, kohapärimuse, eesti asunduste, tänapäeva- ja lastefolkloori, rahvausundi, etnomusikoloogia ning eesti folkloristika ajaloo uurimisega. Teadurite tegevuse väljunditeks on alus- ja rakendusuuringud, mida publitseeritakse monograafiate, artiklikogumike ning allikapublikatsioonide kujul. Samuti on arhiivi osaks digistuudio, mis tugistruktuurina tegeleb arhiivi talletatud heli- ja videoülesvõtete digitaliseerimise ning heli- ja videoväljaannete ettevalmistamisega.

Folkloristika osakond

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond

Folkloristika osakond alustas rahvaluule alusuuringute ja publitseerimiskeskusena tööd 1947. aastal. Algselt kuulus see Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi alluvusse, kuid alates 2000. aastast on see Eesti Kirjandusmuuseumi koosseisus.

Osakonna eesmärk on eesti folkloori ja folkloristika alusuuringud, tulemuste tutvustamine kodumaal ja ka rahvusvaheliselt. Sellest tulenevalt tegeletakse mitmesuguste rahvaluuleliikide ja -žanride uurimisega. Näiteks uuritakse rahvajutte ja rahvausundit, kujundkõnet ja rahvaluule lühivorme. Samuti analüüsitakse folkloori väljendusviise ja kontekste uues meedias, huumori olemust ja toimet kultuuris ning rahvapäraseid teadmisi astronoomiast, botaanikast ja rahvameditsiinist. Eesti arhiivides leiduvate materjalide põhjal on koostatud rahvajuttude, lühivormide, uskumusteadete ja ajaloolise traditsiooni andmebaasid. Nendest leiduva abil saab avardada oma käsitlusi folkloorist ja võrrelda nüüdisaegset folkloori varasemaga.

Folkloristikaosakond tegeleb akadeemiliste väljaannete toimetamise ja kirjastamisega. Näiteks koostatakse ja avaldatakse alates aastast 1996 kahte Eestis esimesena avatud juurdepääsuga täistekstilist akadeemilist eelretsenseeritavat erialaajakirja Folklore. Electronic Journal of Folklore[12] ja Mäetagused;,[13] samuti rahvusvahelist ajakirja "Incantatio",[14] rahvausundile pühendatud aastaraamatut Sator;[15] rahvaluule lühivormiuurimuste väljaannet Reetor; artiklikogumike sarja Tänapäeva folkloorist jt trükiseid ning e-väljaandeid. Lisaks korraldatakse ka seminare ja konverentse.

Andmebaasid

[muuda | muuda lähteteksti]

Meiliühendus rajati teadlaste eestvõtmisel 1993. aastal, peamine osa arvutivõrgust ja töökohtadest kirjandusteadlastele, nn Kirmusvõrk ja folklorostidele taas avatud projekti konkursside ja teadlasinitsiatiiviga 1995. Selle ja paari järgneva aastaga rajati peamiselt teadusgrantide abiga kohtvõrk, serverid, alustati IT rakendamist teadustöös, algas digitaalsete korpuste rajamine. Nüüdisajal on kirjandusmuuseumis ligikaudu 50 andmebaasi. Suurem osa neist on erialased, näiteks grafiti andmebaas, eesti regilaulude andmebaas, eesti piltmõistatused, kohapärimuse andmebaas.[16][17] 2016. aasta seisuga oli kirjandusmuuseumi digitaalsete andmebaaside maht 65 TB, mida tahetakse 2020. aastaks projekti "EKMi arendamine rahvusvahelisel tasemel digihumanitaaria keskuseks" (ASTRA) käigus suurendada 130 terabaidini.[18]

Andmebaasid erinevad mahult ja tehniliselt lahenduselt, sest need on loodud väga pika aja jooksul: 1990. aastatest tänapäevani. Näiteks 2002. aastal juurutati retrospektiivse ajakirjanduse analüütilise bibliograafia andmebaas BIBIS.[19] 2004. aastal alustati ajalehtede indekseerimist andmebaasis DEA ning veebipõhise pseudonüümide andmebaasi ISIK loomist.[20] Leidub lihtsaid veebiväljaandeid ning ka keerukama struktuuriga andmekogusid nagu Kreutzwaldi sajand. Sisu on nii digiteeritud kui ka tekstistatud kujul, samuti on pilte, heli, videoid. Kirjed on varustatud põhjalike metaandmetega, näiteks aeg, koht, tegija. Käimas on ka projekt, mille käigus avaldatakse andmebaaside ja muude andmekogude materjale Meta-Share'i lehele,[21] praeguseks on lisatud sinna tekstid "1001 lastemängu aastast 1935".[22]

Kivike

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandusmuuseumi keskseim andmebaas on failirepositoorium Kivike, kuhu on koondatud paljude teiste andmebaaside info linkimise teel. Kasutaja saab tutvuda kirjandusmuuseumi materjalidega ja teha päringuid, samuti tellida teavikuid. Kivikeses leiduv materjal on vaba teadus- ja õppetöö eesmärkidel kasutamiseks.[23] 2020. aasta märtsi seisuga oli Kivikeses 335 668 säilikut (34 TB), täpsema ülevaate annab arvandmete tabel Kivikese kodulehel.[24]

Direktorid[5]

[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandusmuuseumi klaasgalerii
Panoraamülesvõte aastal 2017
  • 1940–1945 oli Mart Lepik riikliku kirjandusmuuseumi esimees (november 1940 – 19. veebruar 1945).
  • 1945. aastal sai Mart Lepiku arreteerimise järel ajutiseks direktori kohusetäitjaks Richard Viidalepp (1. juuli 1945).
  • 1945–1951 juhtis kirjandusmuuseumi Alice Habermann (15. september 1945 – 22. veebruar 1951).
  • 1951–1952. aastail tehti katse liita kirjandusmuuseum Keele ja Kirjanduse Instituudiga ning direktor oli Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Heinrich Tobias (22. veebruar 1951 – 1. august 1952).
  • 1952–1954 oli direktor Salme Lõhmus (1. august 1952 – 3. märts 1954).
  • 1954–1989 oli direktor Eduard Ertis (24. veebruar 1954 – 20. detsember 1989).
  • 1990–1993 oli direktor Peeter Olesk (20. detsember 1989 – 1993).
  • 1993–1995 täitis direktori kohuseid Rutt Hinrikus (oktoober 1993 – märts 1995).
  • 1995–2005 oli kaks ametiaega järjest direktor Krista Aru.
  • 2005–2015 oli samuti kaks ametiaega järjest direktor Janika Kronberg (1. juuni 2005 – 30. juuni 2015).
  • 2015–2020 oli direktor Urmas Sutrop (1. juuli 2015 – 30. juuni 2020).
  • 2020. aasta 1. juulist oli direktori ülesannetes Martin Eessalu.
  • 2021. aasta 1. juunil sai direktoriks Tõnis Lukas.
  • 2022. aasta 18. juulist oli direktori ülesannetes Arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus.
  • 2023. aasta 1. jaanuarist on direktor Piret Voolaid.[25]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti Kirjandusmuuseumi põhimäärus Riigi Teataja (vaadatud 12.05.2023).
  2. ↑ Eesti-uuringute tippkeskus (vaadatud 12.05.2023).
  3. ↑ EKM Teaduskirjastus (vaadatud 12.05.2023).
  4. ↑ Evalveerimise raport_EV100_Eesti Kirjandusmuusem_humanitaarteadused ja kunstid.pdf (vaadatud 12.05.2023).
  5. ↑ 5,0 5,1 Eesti kirjandusmuuseumi ajalugu (vaadatud 12.05.2023).
  6. ↑ ESTER (vaadatud 12.05.2023).
  7. ↑ Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus (vaadatud 23.04.2021).
  8. ↑ Eesti-uuringute Tippkeskus (vaadatud 12.05.2023).
  9. ↑ Eesti Keeleressursside Keskuse veebileht (vaadatud 12.05.2023).
  10. ↑ Eesti Kirjandusmuuseumi ja selle osakondade nimede kasutamise kord (vaadatud 12.05.2023).
  11. ↑ Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv (vaadatud 12.05.2023).
  12. ↑ Electronic Journal of Folklore (vaadatud 15.09.2022).
  13. ↑ Mäetagused (vaadatud 15.09.2022).
  14. ↑ Incantatio (vaadatud 12.05.2023).
  15. ↑ Sator: Artikleid usundi- ja kombeloost (vaadatud 12.05.2023).
  16. ↑ Eesti Kirjandusmuuseumi andmebaasid (vaadatud 14.09.2022).
  17. ↑ Folklore.ee andmebaasid (vaadatud 12.05.2023).
  18. ↑ EKMi arendamine rahvusvahelisel tasemel digihumanitaaria keskuseks (vaadatud 12.05.2023).
  19. ↑ Biblioserver (vaadatud 12.05.2023).
  20. ↑ ISIK (vaadatud 12.05.2023).
  21. ↑ META-SHARE (vaadatud 12.05.2023).
  22. ↑ Uka-uka andmebaas (vaadatud 12.05.2023).
  23. ↑ Kivike (vaadatud 12.05.2023).
  24. ↑ Kivikese arvandmed (vaadatud 12.05.2023).
  25. ↑ "Eesti kirjandusmuuseumi uueks juhiks saab Piret Voolaid". ERR. 5. detsember 2022. Vaadatud 6. detsembril 2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Kirjandusmuuseum&oldid=6768227"