Teadus- ja arendusasutus
Teadus- ja arendusasutus (lüh TA-asutus; inglise research and development institution, lüh R&D institution) on juriidiline isik, kelle (üheks) põhitegevuseks on vähemalt üks teadus- ja arendustegevuse kolmest komponendist: alusuuringud, rakendusuuringud või eksperimentaalarendus.
Eestis reguleerib teadus- ja arendusasutuste tegevust teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus (TAKS)[1]. TAKSi järgi on teadus- ja arendusasutuse juriidiline isik või asutus, mis vastab järgmistele tunnustele:
- põhitegevus on alusuuringute, rakendusuuringute või arendustegevuse või mitme nimetatud tegevuse läbiviimine;
- põhitegevusega kaasnevaks tegevuseks on levitada teadmisi õpetamise, publitseerimise või tehnoloogiasiirde kaudu;
- liikmeskonda kuuluvad põhitegevuse läbiviimiseks vajalikud teadustöötajad;
- hooned, ruumid, sisustus ja muu vara on piisavad ning sobivad põhitegevuse läbiviimiseks;
- riigieelarvelistest vahenditest finantseeritud põhitegevuse tulemused, millega ei kaasne intellektuaalomandiõigused, on avalik teave;
- punktides 1 ja 2 nimetatud tegevuste tulemustest, sealhulgas intellektuaalomandiõigustest saadud kasum, investeeritakse teadus- ja arendustegevusse, selle tulemuste levitamisse või õpetamisse;
- majandustegevuse (toodete ja teenuste pakkumine teataval turul) ja mittemajandusliku tegevuse (punktides 1 ja 2 nimetatud tegevused mittemajanduslikul eesmärgil) kulud ja rahastamine on asutuse raamatupidamises selgelt eristatud.
Teadus- ja arendusasutused jagunevad üldjoontes kolme rühma:
- ülikoolid
- riiklikud teadus- ja arendusasutused
- eraõiguslikud teadus- ja arendusasutused
Eestis on teadus- ja arendusasutusel on õigus taotleda oma teadus- ja arendustegevuse finantseerimist riigieelarvest juhul, kui tema teadus- ja arendustegevus on vähemalt ühes valdkonnas korraliselt positiivselt evalveeritud. 2018. aastal oli Eestis 20 positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutust, neist seitse ülikooli, seitse riiklikku ja kuus eraõiguslikku teadus- ja arendusasutust.