Eesti Vabariigi naisministrid

Allikas: Vikipeedia

Eesti esimene naisminister, Renate Kaasik, nimetati Heinrich Marga eksiilvalitsuse koosseisus ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2021. aastani on Eestil olnud kokku 36 naisministrit 58 korral. Osa neist on kuulunud Eesti eksiilvalitsuste ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu. 26. jaanuaril 2021 sai Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonivalitsuse eesotsas ametisse astunud Kaja Kallasest Eesti esimene naispeaminister.

Arvukus ja kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli minister Siiri Oviir ning Tiit Vähi üleminekuvalitsuses Klara Hallik.

Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase valitsuse võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.

Ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem kordi, neljal ametiajal, on naistest Eestis minister olnud Urve Palo, Mailis Reps ja Keit Pentus-Rosimannus. Neile järgnevad kolme ametiajaga Siiri Oviir ja Maris Lauri.

Kaks korda on minister olnud Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Kristiina Ojuland, Ester Tuiksoo, Urve Tiidus ja Anneli Ott. Ühe ametiaja on minister olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Jänes, Maret Maripuu, Anne Sulling (oli lisaks välisministri kohusetäitja 2014. aasta novembris), Helmen Kütt, Marina Kaljurand, Liisa Oviir, Kadri Simson, Katri Raik, Kaia Iva, Riina Sikkut, Kert Kingo, Riina Solman, Liina Kersna, Signe Riisalo ja Eva-Maria Liimets.

Ametikoht valitsuses[muuda | muuda lähteteksti]

Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina"[1]. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia[2] järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.

Vabariigi Valitsuste naisministrid[muuda | muuda lähteteksti]

Ametist vabastamised[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tiina Raitviir (2011). "Naised poliitikas". Rmt: Raili Marling (toim.). Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–159.
  2. Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. https://web.archive.org/web/20140519131729/http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.