Eesti Vabariigi naisministrid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

See on ülevaade Eesti Vabariigi naisministritest ja nende tegevusest.

Arvukus ja kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19181971 polnud Eesti Vabariigi täidesaatva võimu liikmete seas ühtegi naist. Esimene naisminister nimetati ametisse 1971. aastal ning sellest ajast kuni 2015. aastani on Eestil olnud kokku 23 naisministrit 38 korral. Osa neist on kuulunud Eesti eksiilvalitsuste ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu.

Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli minister Siiri Oviir ning Tiit Vähi üleminekuvalitsuses Klara Hallik.

Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase valitsuse võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.

Ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem (kolm korda) on naistest Eestis minister olnud Siiri Oviir ja Urve Palo ning neile järgnevad kahe korraga Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Mailis Reps (Rand), Kristiina Ojuland, Keit Pentus-Rosimannus ja Ester Tuiksoo. Ühekordse ametiajaga on Eestis ministri ametis olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Randjärv (Jänes), Maret Maripuu, Urve Tiidus, Anne Sulling, Helmen Kütt, Maris Lauri.

Ametikoht valitsuses[muuda | muuda lähteteksti]

Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina"[1]. Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia[2] järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.

Vabariigi Valitsuste naisministrid[3][muuda | muuda lähteteksti]

Ametist vabastamised[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tiina Raitviir (2011). "Naised poliitikas". Rmt: Raili Marling (toim.). Sissejuhatus soouuringutesse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 158–159.
  2. Soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus. Põhiterminid. http://gender.sm.ee/index.php?097943390 (külastatud 13.11.2011).
  3. Vabariigi Valitsus. Valitsuste loetelu. http://www.valitsus.ee/et/valitsus/valitsuste-loetelu (külastatud 13.11.2011).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti Naisüliõpilaste Selts; Tartu Ülikooli eetikakeskus (2007) Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.