Edgar Puusepp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Olympic flag.svg
4. koht 1936 kergekeskkaal
Europe continents black.svg
Hõbe 1939 kergekeskkaal
800px-Soviet Union.PNG
Kuld 1944 kergekeskkaal
Kuld 1947 kergekeskkaal
Hõbe 1945 meeskond
Hõbe 1947 meeskond
Hõbe 1947 kergekeskkaal
Hõbe 1948 meeskond
Pronks 1945 kergekeskkaal
Pronks 1946 meeskond

Edgar Puusepp (11. september 1911 Tallinn19. detsember 1982 Tallinn) oli eesti maadleja, treener ja kohtunik.

Puusepp oli Euroopa meistrivõistluste hõbemedaliomanik 1939, NSV Liidu individuaalne meister 1944 ja 1947, hõbe 1947 ja pronks 1945, meeskondlik hõbe 1945, 1947 ja 1948 ning pronks 1946, 11-kordne Eesti meister, meistersportlane (1944), NSV Liidu teeneline meistersportlane (1951). Kui kaal ja maadlusviis on nimetamata, võistles ta Kreeka-Rooma maadluse kergekeskkaalus.

Klubi: Tallinna Sport[1], nõukogude ajal Tallinna Kalev[2].

Puusepp oli üleliidulise (1949) ja rahvusvahelise (1952) kategooria kohtunik, NSV Liidu aukohtunik (1964), NSV Liidu teeneline treener (1956).

Edgar Puusepa esimene treener oli Osvald Käpp.[3]

1935[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp arvati esimest korda Eesti koondisse III Turaani turniiril 15.17. novembril Tallinnas. Selle võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks.[4]

Eesti meistrivõistlustel sai Puusepp medali[4], meistriks tuli Osvald Laan.[1]

1936[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis tuli Osvald Laan.[1]

Edgar Puusepa arvamine Eesti koondisse Berliini olümpiamängudeks võib tekitada küsimusi. Puusepp polnud veel kordagi Eesti meistriks tulnud. Enne ja pärast olümpiat valitses Eestis kergekeskkaalu Osvald Laan, kellele aga ikka ja jälle koondises Puuseppa eelistati[5]. Laan jäeti vahel välja ka B-koondisest[5].

Olümpial osales kergekeskkaalus 14 meest. I ringis kaotas Puusepp Fritz Schäferile (Saksamaa) 1:2, seljatas siis Gyula Vincze (Ungari) ja Jean De Feu (Belgia) ning kaotas punktidega Rudolf Svedbergile (Rootsi). I Svedberg, II Schäfer, III Eino Virtanen (Soome), IV Puusepp.[6]

Kristjan Palusalu sai olümpialt kaks kulda, Ago Neo hõbeda ja pronksi ning Voldemar Väli pronksi. Riikide arvestuses oli I Rootsi 20, II Soome 11, III Ungari, IV Eesti ja V Saksamaa 10 punktiga[7].

1937[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis tuli Osvald Laan.[1]

17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A 5:2 ja Eesti B Soome B 4:3. Eesti A-s võitis Puusepp Antti Mäe 3:0, Eesti B-s sai kergekeskkaalus A. Väärt Eino Virtaselt seljakaotuse ajaga 14.46. Ajakirjanduses tõsteti Puuseppa esile.[8]

Euroopa meistrivõistlustel Pariisis jäi Puusepp avaringis vabaks ja siis seljatas E. Jenseni (Taani). Kolmandas ringis tegi aga Puusepp rumala vea: jäi kuulama kohtuniku manitsust. Kuna kohtunik ei andnud sinna juurde vilet, siis aeg tegelikult jooksis, vastane Fritz Schäfer tegi võtte ja viis Puusepa parterisse, kust eestlane alles suurte pingutustega pääses. Kuigi edaspidi käis Puusepp vastasele ägedalt peale ja väsitas ta täielikult, andsid kohtunikud ikkagi 3:0 võidu sakslasele. Neljandas kohtumises maadles Puusepp tujutult Jean Jourlini (Prantsusmaa) vastu ja kaotas 1:2, mistõttu mõlemad välja langesid. I Schäfer, II Karel Zvonař (Tšehhoslovakkia), III Walter Massop (Holland), IV Puusepp, V Jourlin.[9]

Kristjan Palusalu tuli Euroopa meistriks, Ago Neo teiseks ja Voldemar Väli kolmandaks. 1. Rootsi 13, 2. Soome 9, 3. Saksamaa 9, 4. Eesti 6[10].

3. oktoobril võitis Eesti Riias Läti 4:3. Punkti tõid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.[11]

1938[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsi alguses peetud Eesti meistrivõistlustel Narvas võitis Puusepp Osvald Laane ja tuli esimest korda Eesti meistriks[12]. Kuid Laan tuli Eesti meistriks vabamaadluses 10. ja 11. detsembril Tallinnas[13].

14. märtsil kaotas Eesti A Helsingis Soome A-le 2:5 (võitsid Voldemar Roolaan ja Kristjan Palusalu, kaotasid Johannes Looaru, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp ja Ago Neo) ning Eesti B Soome B-le samuti 2:5.[14]

Euroopa meistrivõistlusi Tallinnas 24.27. aprillil Estonia teatris[11] alustas Puusepp töövõitudega Jozef Herda (Tšehhoslovakkia), A. Arikani (Türgi) ja E. Christenseni (Taani) üle, kuid kaotas siis taas Fritz Schäferile 0:3 ja langes välja. I Fritz Schäfer, II Rudolf Svedberg, III Antti Mäki, IV Puusepp.[15]

Johannes Kotkas tuli Euroopa meistriks, Nikolai Karklin teiseks ja Voldemar Roolaan kolmandaks. Riikide arvestuses kogus Rootsi 15, Soome 10, Saksamaa 7, Eesti 6, Läti 2, Türgi ja Norra 1 punkti[16].

14. novembril Tallinnas alistas Eesti Saksamaa 5:2. Puusepp kaotas taas Schäferile 0:3. Ta maadles siiski üsna hästi, kuid taktikavea tõttu lasi end tõmmata korraks üle silla. See otsustaski. Võitsid Martin Maiste, Adalbert Toots, Voldemar Roolaan, Ago Neo ja Johannes Kotkas, veel kaotas sulgkaallane Aleksander Kukk.[17]

1939[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Puusepp maadleb Berliinis Fritz Schäferiga (1939)

20. jaanuaril Berliinis kaotas Eesti Saksamaale revanšmatši 3:4. Kolmes kergemas kaalus said Martin Maiste, Hugo Veisman ja Aat Männis seljakaotuse, erapoolik kohtunik luges ka Voldemar Roolaanele seljakaotuse. Edgar Puusepp võitis lõpuks ometi Schäferi 2:1. Võitsid ka Ago Neo ja Johannes Kotkas.[18]

28. veebruaril võitis Eesti Tallinnas Läti 6:1. Ainsa seljavõidu sai Maiste, sulgkaallane Sumil kaotas 0:3, punktidega võitsid Toots, Puusepp, Roolaan, Neo ja Kotkas.[19]

Eesti meistrivõistlustel jäi Puusepp Tartus jällegi Osvald Laane järel teiseks[19]. Laan võitis ka vabamaadluses 9. ja 10. detsembril[20].

25. ja 26. märtsil kaotas Puusepp maavõistlusel Soomega Eino Virtasele 1:2. B-koondiste kohtumises sai Laan T. Lempiselt seljakaotuse ajaga 11.54. Eesti A kaotas 3:4, Eesti B võitis 4:3. Eesti A-s võitsid Roolaan, Neo ja Kotkas, kaotasid neli kergemat meest: Maiste, Veisman, Väli ja Puusepp.[21]

Euroopa meistrivõistlustel Oslos 25.28. aprillil osales 12 maad 58 maadlejaga, kergekeskkaalus 7 meest. Kohe alguses tõi loos vastu Fritz Schäferi ja Puusepp kaotas 1:2. Kuid teises voorus õnn naeratas Puusepale: ta jäi vabaks. Kolmandas ringis keerles Puusepp nagu vurr tulevase türklasest olümpiavõitja (London 1948) Celal Atiki ümber, oli kogu matši jooksul aktiivsem ja võitis 3:0. Ja seekord rohkem polnudki tarvis maadelda: neljandas voorus jäi ta jälle vabaks. I Schäfer, II Puusepp, III Virtanen. Virtasel said kaotuspunktid täis ja hõbedakohtumine jäi ära.[22]

Johannes Kotkas võitis, Ago Neo oli kolmas. Riikide arvestuses oli 1. Rootsi 13, 2. Soome 9, 3. Saksamaa 7, 4. Eesti 6, 5. Türgi 4, 6. Ungari 2, 7. Norra 1 punktiga[23].

19. novembril Riias võitis Eesti Läti 5:2. Sulgkaallane Artur Roos kaotas 35 sekundiga. Punktidega kaotas ka Voldemar Mägi keskkaalus. Võitsid Maiste, Väli, Puusepp, Roolaan ja Kotkas.[24]

1940[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti meistrivõistlustel 2. ja 3. märtsil seljatas Puusepp kõik vastased peale Laane, keda võitis punktidega, ja tuli Eesti meistriks[25]. Vabamaadluses tuli Laan aasta lõpul jällegi meistriks[1].

1941[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti (Mati Maiste, Evald Sumil, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Voldemar Roolaan, Johannes Kotkas) võitis märtsis Taga-Kaukaasia turneel Gruusia kaks korda 7:0. Aserbaidžaanile kaotati 3:4 (Puusepp kaotas NSV Liidu meistrivõistluste hõbedale Fedossovile, võitsid Maiste, Roolaan ja Kotkas). Moskva võideti 5:2 (Maiste ja Väli kaotasid). Riias võideti Läti 6:1.[26]

1942[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik Eesti maadlusparemikust oli Nõukogude tagalas. Eesti Laskurkorpuse koondis kaotas sügisel Moskvas Moskvale 2:5, Puusepp ja Kotkas võitsid. See võistlus oli mõeldud kuulujuttude kummutamiseks, et eesti maadlejad olevat vangilaagrisse saadetud.[27]

1943[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp tuli Moskva lahtistel meistrivõistlustel teiseks (Johannes Kotkas ja Johannes Kaubi võitsid).[28]

1944[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Puusepp sai 20.22. mail NSV Liidu meistrivõistlustel (8 meest ringsüsteemis) 1 seljavõidu, 5 punktivõitu ja ühe küsitava punktikaotuse ning tuli NSV Liidu meistriks. Ka Johannes Kaubi pidanuks võitma, kuid kohtunikud jätsid ta kolmandaks. Johannes Kotkas tuli meistriks.[29]

Puusepp sai meistersportlaseks.[3]

Puusepp astus NLKP liikmeks.

1945[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel võitis Eesti I ringis kodus Läti 6:1. Võitsid Kaubi, Sumil, Toots, Puusepp, Roolaan ja Kotkas, ainult August Kukk kaotas keskkaalus. II ringis võideti Sverdlovsk võõrsil 6:1 ja jõuti finaalturniirile Moskvasse. Seal võideti Tbilisi 5:2 ja Kiiev 4:3, kuid Moskva võitis Kiievi 4:3 ja Tbilisi 6:1. Pronksikohtumises võitis Kiiev Tbilisi 5:2. Kullakohtumises võitsid Kaubi, Roolaan ja Kotkas, kuid kaotasid Juhan Looaru, Adalbert Toots, Edgar Puusepp (NSV Liidu meistrivõistlustel viimaseks jäänud S. Maruškinile seljaga) ja Edgar Rohtmets. Kokku 3:4 ja hõbemedalid.[30]

Individuaalsetel meistrivõistlustel kaotas Puusepp moskvalastele V. Kožarskile ja S. Maruškinile 1:2, kuid võitis ülejäänud 5 vastast ja sai pronksmedali. Kaubi võitis kärbeskaalus, Kotkas oli raskekaalus teine ja võitis absoluutses kategoorias, vabamaadluses said pronksmedali August Väät ja Artur Lõhmus.[31]

Puusepp tuli ka Eesti meistriks.[32]

Puusepp hakkas Kalevis tööle treenerina[33]. Esialgu oli ta Kalevi ainus maadlustreener, 1946 lisandus Boris Sülluste[34].

1946[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp tuli Haapsalus Eesti meistriks keskkaalus.[34]

Nõukogude Liidu meeskondlikud meistrivõistlused peeti Riias. Osalesid 10 liiduvabariiki, Moskva ja Leningrad. Eesti võitis Armeenia 6:1 ja Aserbaidžaani 5:2, kuid kaotas poolfinaalis Moskvale 2:5. Võitsid Juhan Looaru ja Edgar Puusepp (V. Kožarskit), punktikaotuse said Boris Sülluste ja Voldemar Roolaan. Seljakaotuse said Elmar Runge, August Väät ja Sergo Koosler. Ukraina koosseisus oli küll 5 NSV Liidu meistrit, kuid siiski suutis Eesti võita pronksmedali, sest raskekaalus polnud neil meest väljas. Võitsid Looaru, üllatuslikult ka Väät ja otsustavas kohtumises Roolaan. Kaotasid Sülluste, Runge ja Puusepp (V. Trubtšaninovile). Moskva võitis finaalis Vene NFSV 6:1.[35]

Individuaalselt oleks Puusepp võinud saada medali, kuid ta diskvalifitseeriti, sest ei olnud rahul kohtunike tegevusega. Kotkas võitis, Kaubi tuli teiseks. Vabamaadluses tuli Kotkas teiseks.[34]

Puusepp oli üks viiest mehest, kellele esimestena anti vabariikliku kategooria maadluskohtuniku õigused (veel Erich Byström, Aleksander Ojala, Boris Sülluste ja Gustav Vaher).

1947[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp tuli Eesti meistriks.[1]

Puusepp võitis NSV Liidu meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses oma peakonkurendid V. Kolomiitsevi, V. Košarski ja S. Maruškini ning tuli teist korda NSV Liidu meistriks. Elmar Runge võitis pronksmedali.[36]

NSV Liidu meistrivõistlused vabamaadluses peeti Tallinnas Kadrioru tennisehallis ning täismaja ees esinesid eestlased hiilgavalt: Juhan Looaru ja Johannes Kotkas tulid meistriks, Edgar Puusepp ja Elmar Runge teiseks ning Johannes Kaubi kolmandaks.[36]

NSV Liidu võistkondlikke meistrivõistlusi ei peetud enam liiduvabariikide, vaid spordiühingute vahel. Edgar Puusepp, Elmar Runge ja Boris Sülluste tulid ametiühingute koondises hõbemedalile. Dünamo koondises võitis Johannes Kotkas, Spartaki koondises oli Boris Meos kolmas.

1948[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp tuli mõlemas maadlusviisis Eesti meistriks.[1]

Baltimaade esimesel spartakiaadil Riias jäi Eesti kehva ettevalmistuse tõttu teiseks (Läti 36, Eesti 35 p.)[37]

NSV Liidu meistrivõistlustel oli Puusepp Kreeka-Rooma maadluses 8. ja vabamaadluses 5. Johannes Kotkas võitis Kreeka-Rooma maadluses kulla ja vabamaadluses hõbeda. Lisaks sai vabamaadluses Juhan Looaru kulla ja Boris Meos pronksi.[38]

NSV Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel tulid Puusepp, Runge ja Sülluste taas ametiühingute koondises hõbedale. Dünamo koondises võitsid Kaubi ja Kotkas, armee koondises oli August Englas kolmas.

1949[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese eestlasena sai Puusepp üleliidulise kategooria maadluskohtunikuks.[39]

NSV Liidu meistrivõistlustel oli Puusepp Kreeka-Rooma maadluses 6. Johannes Kotkas võitis hõbeda. Vabamaadluses tuli August Englas NSV Liidu meistriks ja Juhan Looaru kolmandaks.[38]

Puusepp tuli Kreeka-Rooma maadluses Eesti meistriks.[1]

1950[muuda | muuda lähteteksti]

Maadlusaeg lühenes 20 minutilt 15-le.[40]

Puusepp tuli Kreeka-Rooma maadluse keskkaalus Eesti meistriks.[2]

NSV Liidu meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses oli Puusepp väga heas vormis, aga otsustavate kohtumiste eel vigastas käe ja jäi neljandaks. Kotkas tuli NSV Liidu meistriks.[40]

Baltimaade II spartakiaadil Vilniuses võitis Eesti Leedu 8:0 ja Läti 6:2.[41]

1951[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp tuli mõlemas maadlusviisis keskkaalus Eesti meistriks.[2]

NSV Liidu meistrivõistlustel jäi Puusepp 9. kohale. Meistriteks tulid Kotkas ja Englas, Helmut Puur võitis pronksmedali.[40]

Puusepp määrati Vabariikliku Spordikomitee Maadlussektsiooni aseesimeheks (esimees oli Johannes Kotkas).[42]

1951–1957 oli Puusepp NSV Liidu maadluskoondise treener.[3]

Puusepp sai NSV Liidu teeneliseks meistersportlaseks[39] (teistel andmetel 1949[3]).

1952[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Puusepp sai esimese (ja kuni 1973 ainsa) eestlasena rahvusvahelise kategooria maadluskohtunikuks[39]. Ta osales ka Helsingi olümpiamängudel. Kohtunikuna[43].

Baltimaade III spartakiaadil Tallinnas võitis Eesti nii Leedu kui Läti 8:0. Maadlesid Sergei Kaškin, V. Aasaots, Johannes Kaubi, Helmut Puur, Elmar Runge, Edgar Puusepp keskkaalus, August Englas ja Johannes Kotkas.[41]

1956[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp sai NSV Liidu teeneliseks treeneriks. Ainult Boris Meos on veel maadluses sama tiitli saanud (1965).[39]

Puusepp osales Melbourne’i olümpial kohtunikuna[44].

1964[muuda | muuda lähteteksti]

Puusepp sai NSV Liidu aukohtunikuks. Ainult Erich Byström on veel maadluses sama tiitli saanud (1961).[39]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 320
  2. 2,0 2,1 2,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 322
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 246
  4. 4,0 4,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 136
  5. 5,0 5,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 144
  6. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 140
  7. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 142–143
  8. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 143–145
  9. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 146–147
  10. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 150
  11. 11,0 11,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 151
  12. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 152
  13. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 161
  14. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 152–153
  15. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 154
  16. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 159
  17. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 160
  18. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 162
  19. 19,0 19,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 163
  20. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 169
  21. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 164
  22. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 165–166
  23. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 167
  24. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 168
  25. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 170
  26. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 190
  27. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 193
  28. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 193–194
  29. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 194–196
  30. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 197–198
  31. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 198
  32. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 199
  33. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 200
  34. 34,0 34,1 34,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 201
  35. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 201–202
  36. 36,0 36,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 203
  37. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 205
  38. 38,0 38,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 206
  39. 39,0 39,1 39,2 39,3 39,4 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 305
  40. 40,0 40,1 40,2 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 209
  41. 41,0 41,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 212
  42. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 208
  43. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 210
  44. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 219

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]