Philippe de Gaulle

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Philippe de Gaulle teise maailmasõja aegu
Poliitik Philippe de Gaulle

Philippe Henri Xavier Antoine de Gaulle (sündinud 28. detsembril 1921 Pariisis) on Prantsusmaa erumereväelane (admiral) ja endine poliitik (senaator).

Philippe de Gaulle on kindral Charles de Gaulle'i poeg. Ta lõpetas 1939. aastal Pariisis asuva katoliku kooli Collège Stanislas (samas koolis õppis ka tema isa). Mereväelasena võttis ta osa teisest maailmasõjast. Pärast sõda jätkas mereväes teenimist. Läks pärast erruminekut 1982. aastal poliitikasse. 1986. aastal valiti ta Pariisi esindajana Senatisse (senaator kuni 2004. aastani).

Merevägi[muuda | muuda lähteteksti]

Philippe de Gaulle kavatses astuda 1940. aastal kõrgemasse sõjamerekooli École navale, kuid Prantsusmaa okupeerimine muutis tema plaane. Juunis 1940 lahkus ta perega Inglismaale, kus astus Vaba Prantsusmaa Mereväkke. Teenis lahingulaevadel ja läbis mereväeohvitseride kursused Briti Kuninglikus Merekolledžis. Ta osales Lahingus Atlandi pärast ja La Manche'i patrulleerimisel.

Aastatel 1944–1945 võttis Philippe de Gaulle osa Prantsusmaa vabastamisest merejalaväe rühmakomandörina. Augustis 1944 osales ta Pariisi vabastamises. Kokku sai ta teises maailmasõjas kuus korda haavata.

Pärast sõda jätkas Philippe de Gaulle mereväes teenimist kuni 1982. aastani. Aastatel 1976–1977 oli ta Atlandi eskaadri komandör. Erru läks ta admirali auastmes Prantsusmaa mereväe peainspektori ametikohalt.

Philippe de Gaulle

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

De Gaulle'i sõjaväelised auastmed: lieutenant de vaisseau (1948), korvetikapten (1956), fregatikapten (1961), capitaine de vaisseau (1966), kontradmiral (1971), viitseadmiral (1975), vice-amiral d'escadre (1977) ja admiral (1980).

Philippe de Gaulle

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Philippe de Gaulle sai 1985. aastal Nõukogude Liidu valitsuselt Isamaasõja 1. järgu ordeni

Välisriikide autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • De Gaulle (1989)
  • Mémoires accessoires 1921-1946 (1997)[1]
  • Mémoires accessoires 1947-1979 (2000)[2]
  • Les Trente Jours qui ont fait de Gaulle (2002; kaasautor Michel Tauriac)
  • De Gaulle, mon père (2003–2004; kaks köidet, kaasautor Michel Tauriac)
  • Mon père en images (2006; kaasautor Michel Tauriac)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Philippe de Gaulle. academie-francaise.fr

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]