Verduni lahing

Allikas: Vikipeedia

Verduni lahing oli Saksamaa ja Prantsusmaa vägede vaheline lahing Esimeses maailmasõjas 1916. aastal Verduni kindluse ümbruses Prantsusmaal. See oli kogu sõja üks suuremaid maismaalahinguid.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1916. aasta alguseks oli Läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. Aastal 1915 kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.

Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid – vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed.

Rünnakuks koondati varjatult peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Bertha) Verduni ümbritsevate fortide lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks. Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayni arvates sobis just Verduni eend prantslaste vere väljalaskmiseks.

Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et püsikindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele – Champagne'i ja Artois' kanti.

Lahingu käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tuleettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Cauresis 5 kilomeetri kaugusele, olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Émile Drianti juhitud kaks pataljoni. Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux', Beaumonti ja Ornesi juurde, taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu.

24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Edouard de Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Pétaini juhtimisel. 25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumonti fordi – osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumonti küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.

Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Petain (hilisem marssal ja veel hiljem Prantsusmaa reetur) kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) – massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duci raudteejaamast Verduni viivat teed. Autode voor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.

Siit sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.

Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.

Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme ('Surnud Mees') ja 8. märtsil idas Vaux' forti. Järgneva mõne kuu kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Vaux' fort. Major Raynal'i juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui veevarud.

Petain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Nimelt tundus Prantsuse vägede ülemjuhataja Joffre'ile, et Petain on oma sõdurite vastu liiga leebe, ega innusta vägesid ründama. Nivelle oli aga juba tuntuks saanud kui halastamatu väejuht.

22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskelt, sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõivanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla, jäi Verduni viimane kaitseliin – Souville – neile siiski kättesaamatuks.

1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski sügiseni podisema, kuni saksa väed olid lõplikult välja kurnatud ning uus ülemjuhatus Hindenburgi ja Ludendorffi näol pöörasid pilgu mujale.

21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.

Tulemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üle 714 000 surnud sõdurit mõlemalt poolelt. Lisagem haavatud ja teadmata kadunud – kokku rohkem kui 1,2 miljonit. Saksa pool ei saavutanud mitte midagi. Prantslased ei jooksnud verest tühjaks, Verdun jäi hõivamata. Tõsi, kaudsete tagajärgedena võib "Verduni hakkmasina" kraesse kirjutada mässud Prantsuse armees 1917. aastal.