Bunmei-kaika

Allikas: Vikipeedia

Bunmei-kaika (jaapani keeles 文明開化 – 'tsivilisatsioon ja valgustus') oli ühiskondliku läänestumise fenomen Jaapanis Meiji ajastul (1868–1912), mis viis laialdastele muutustele ametlikes institutsioonides ja kommetes.

Enamasti kasutatakse mõistet "Meiji ajastu" alguse perioodi kohta, kus oli väga kiire muutus ühiskonnas võrreldes eelneva feodaalse korraga. Õpetlaste nagu Fukuzawa Yukichi juhtimisel arvati, et lääne kultuuri omaksvõtmisel on võimalik üle saada traditsioonilise kultuuri nõrkustest. [1]

Keiser Meiji lahkumas paleest tõllas. Yōshu Chikanobu 1893

Taust Meiji ajastu kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Bunmei-kaikale pani aluse Meiji restauratsioon – suurte ühiskondlike muutuste protsess Jaapanis 19. sajandi teises pooles.

Vahemikus 1639–1854 oli Jaapan Tokugawa šogunaadi juhtimisel sakoku poliitikaga välismaailmale suletud. Keelustatud oli ristiusklikesse riikidesse minemine, Euroopa riikide nagu Hispaania ja Portugali laevade sisenemine Jaapanisse ja lõpetati suhteid kagu-aasia riikidega.

1854. aastal avas USA mereväe kommodoor Matthew C. Perry Jaapani väliskaubandusele Kanagawa konventsiooni allakirjutamisega. Sellega lõppes sakoku isolatsiooni poliitika ja Jaapani rahvas hakkas kasvama arusaam vajadusest oma riiki kaitsta.

Samal ajal levis riigis šogunaadi kukutamise idee. Paljud nõudsid, et šogun Tokugawa Yoshinobu annaks keisrile tagasi kogu võimu riigi juhtimisel.[1][2] Pärast Taisei Hōkan (大政奉還) kokkuleppe sõlmimist lubas šogunaat anda riigi juhtimise võimu tagasi keisrile. Sellega pandi ametlikult alus uuele keisri valitsusele.

1868 alistas Boshini sõjas keiser Meiji valitsuse armee, mis koosnes Satsuma ja Chōshū hani vägedest, Tokugawa jõud. Sellega pandi alus uuele keisririigile. Valitsus viidi Kyōtost Tōkyōsse. Uus valitsus otsustas ehitada ühiskonna struktuuri ja seadused Euroopa riikide, eriti Saksamaa järgi.[1][3]

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Uus Meiji valitsus pidas väga oluliseks tööstuse, majanduse ja sõjaväe arendamist. Suhtumist majanduse arengu suunda kirjeldab hästi valitsuse loosung Fukoku kyōhei (富国強兵 – rikasta riiki, tugevda armeed"). Jaapani riigi ja rahva kaitseks otsustati järgida Euroopa riike arhitektuuris (Giyōfū arhitektuur), moes, toidus ja ka soengutes. Enamus nendest ühiskondlikutest muudatused olid Meiji ajal pigem piiratud linnadesse ja väikese grupi haritlaste sekka.

Pärast Jaapani välismaailmale avamist oli valitsusele väga tähtis, et Jaapani külastavad välismaalased ei saaks moderniseeruvast riigist valesti aru. Et teha riiki rohkem "läänelikuks", keelustati paljusid Jaapani põlisrahvaste traditsioone, mida peeti halvaks ja vanaks. Lisaks budismi keelustamisega Haibutsu kishakul (廃仏毀釈 – "lõpeta budism ja hävita "Shākyamuni") keelustas Hariduse Ministeerium Yamabushi, Šamanismi ja palju teisi tüüpi õnnistamis palve rituaale aastal 1873. Keelustati veel tätoveeringud ja iomante, mis mõjutasid tugevalt Ainude ja Ryuku rahvaste kultuuri.

Jaapani rahva seas levis sellel perioodil uudishimu lääne kultuuri vastu. Samas oli eri staatuses rahva suhtumine muutustesse väga erinev. Vaesemad tavainimesed olid raskelt maksustatud ja korraldasid läänestumise vastaseid ikki (一揆) mässe.[4]

Läänestumine mõjutas väga Jaapani inimeste mõttemaailma. Bunmei-kaika viis klassisüsteemi lõpetamiseni ja arusaamani, et kõik inimesed on võrdsed. Inimesed, keda kutsuti eta'deks (穢多 – "rüvetamise rohkus" või "mustuse rohkus") ja hinin-iteks (非人). keda enne ei koheldud kui võrdseid inimesi said ka kodanikeks. Kuigi see ei teinud inimesi täiesti võrdseks oli see alus ideele demokraatlikust ühiskonnast. [5]

Muutused bunmei-kaikast[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjavägi[muuda | muuda lähteteksti]

  • ajateenistus – jaanuaris 1873 jõustus kohustuslik ajateenistus, mille pidid läbima kõik meessoost 20 aastat vanad riigi kodanikud. Sõjaväeteenistus oli kolm aastat, pärast mida teeniti riiklikus sõjaväe reservis. Sõjaväeteenistusest pidid osa võtma kõik, lisaks samuraidele ka tavainimesed ja ka endised ühiskonnast välja heidetud keda peeti "mitteinimesteks".[6] Suur osa tavainimesi leidis et väljaheidetutele kodakondsuse andmine ja nende segregeerimise lõpetamine oli otsene rünne nende aule.[7] Sarnast tundsid ka samuraid, kes enne ajateenistust hoidsid monopoli sõjategevusele. See monopol sõja üle oli suur osa nende enesepildist ja elustiilist.[6]
  • vere maksu mässud – ajateenistuse kutsesse tõlgiti otse prantsuse keelest väljend impôt du sang (vere maks). hariduseta talupojad said sellest aru kui tegelikust vere andmise maksust sõjaväele.[8]

Transportatsioon ja side[muuda | muuda lähteteksti]

  • Raudteed – Jaapani raudteefirma (日本鉄道会社, Nihon tetudou gaisya) sai alguse aastal 1881. Esimene raudtee avati Shinbashi ja Yokohama peatuste vahel aastal 1872. Uus tehnoloogia üllatas rahvast ja sai üheks bunmei-kaika sümbolitest. [9]
  • Hoburaudtee – 1882 avati Tokyo esimene hobuse veetud raudtee. Hiljem asendati see trammidega ja on praeguse trammisüsteemi Tokyo Todeni eelkäija
  • rikša (rickshaw)
  • aurulaevad
  • elektriline telegraaf
  • postiteenistus – sai alguse aastal 1871 liinina Tokyo ja Osaka vahel. Aastal 1872 muutus üleriigiliseks.

Arhitektuur ja linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Hooneid ehitati lääne arhitektuuri hoonete sarnaselt Giyōfū stiilis. Mis kujutab endast lääne stiilis hoonete välimusega aga Jaapani tehnikaga ehitatud ehitisi. Suur osa hoonetest oli disainitud välismaa arhitektide poolt. Briti arhitekt Josiah Conder disainis Rokumeikani, mis sai hiljem väga oluliseks diplomaatiliseks hooneks. Üle aja suurenes Jaapani arhitektide arv, näiteks Tatsuno Kingo kes disainis palju lääne stiilis hooneid. Tema töödeks oli näiteks Tokyo kesk raudteepeatus.

Veel näiteid sellest stiilist on Tsukiji hotell (築地ホテル館, Tsukiji Hoteru-kan) ja Ginza tellislinn

Riietus ja mood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Soengud – sel perioodil muutus lühike Euroopa stiilis soeng harituse ja klassi sümboliks. Ajalooperioodi sümboliseerib kuulus ütlus "kui toksata vastu pead inimesele, kellel on juuksed lühikeseks (散切り, zangiri) lõigatud, kuuled tsivilisatsiooni häält". 1871. aastal kehtestati soengute lõikamise kord.
  • Mõõkade keelustamise seadus – (廃刀令, Haitōrei) oli 1876. aasta seadus, mis keelustas inimestel, väljaarvatud endistel valitsejatel, sõjaväel ja politseil, kanda avalikes kohtades relva. Seaduse rikkujatelt konfiskeeriti relvad.
  • Sõjaväevorm
  • läänelik riietus – võeti üle 1870. aastate lääneriikide rõivamoodi.

Toit[muuda | muuda lähteteksti]

Lihasöömine – enne Meiji ajastut ei olnud Jaapanis mitte mereandide liha söömise kultuuri. Selle põhjuseks oli Budistlik arvamus, et loomade liha oli mittepuhas. Et Suurendada liha söömist Jaapani rahva seas kasutati keisri toitus rikkalikult liha aastast 1871. Sellest räägiti palju ajakirjades ja uudistes, et soosida seda ka tavarahva seas.

Sellel perioodil algas ka kohvi ja või importimine riiki, aga neid ei saanud väga populaarseks. Esimest korda valmistati ja müüdi Jaapanis õlut Osakas aastal 1972. 1877 müüdi seda esimest korda Tokyosse ja ühel ajahetkel oli riigis peaaegu 100 õlut tootvat firmat. Lisaks hakati jooma piima ja leiutati anpan.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Koolisüsteemi rakendamine (学制)
  • Õpilaste välismaale õppima saatmine – Tsuda Umeko

Ajakirjandus ja kirjastused[muuda | muuda lähteteksti]

  • ajalehed ja uudised
  • Lääne raamatute tõlkimine jaapani keelde

Teater[muuda | muuda lähteteksti]

Rahandus[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt üritas valitsus lahendada raha puudumist eelmise perioodi sularaha ja müntide kasutamisega. Hiljem võeti kasutusele kullastandard ja Sinka Jourei (新貨条例) seadus aastal 1871, mis lasi kulda kasutada ülemaailmse valuutana. Lisaks võeti USA eeskujul vastu Kokuritu Ginkou Jourei (国立銀行条例), et ühendada rahandussüsteemi riigis. Aastaks 1979 oli rajatud 153 riikliku panka üle Jaapani, mis said teatud tingimustel anda välja sularaha.

Kalender[muuda | muuda lähteteksti]

1. jaanuaril 1873 võeti ametlikult kasutusele Gregoriuse kalender. Enne seda kasutati Tenpō kalendrit, mille kohaselt oli viimane päev enne muutmist 2. detsember 1872.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Inc, NetAdvance. "ジャパンナレッジ Lib". JapanKnowledge (jaapani). Vaadatud 12. mail 2023.
  2. Okuda, Haruki (2018). 幕末政治と開国 明治維新への胎動 (jaapani keel). Jaapan: 勉誠出版. Lk 154–165 181–190.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. Okuda, haruki (2018). 幕末政治と開国 (jaapani keel). 2018: 勉誠出版. Lk 267–299.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. Hanawa, Akira (1989). "ブンメイ カイカ ノ ケンキュウ". Bulletin of Faculty of Engineering, Tokyo Polytechnic University.
  5. Imanishi, Hajime (1997). "近代日本国家の成立と「四民平等」論". 部落: 16–27 – cit. via Otaru university of Commerce Academic Collections.
  6. 6,0 6,1 Kublin, Hyman (november 1949). "The "Modern" Army of Early Meiji Japan". The Far Eastern Quarterly: 20–41 – cit. via JSTOR.
  7. Vlastos, Stephen (1995). Opposition Movements in Early Meiji, 1868–1885. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 208. ISBN 978-0415573917.
  8. Platt, Brian (2004). Burning and Building: Schooling and State Formation in Japan, 1750–1890. Cambridge: Harvard University Asia Center. Lk 186. ISBN 978-0674013964.
  9. Kasuya, Makoto (2000). 日本経済史 (jaapani keeles). Jaapan: 東京大学出版会. Lk 108–112.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)