Boshini sõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Strateegiline kaart sõjast

Boshini sõda (jaapani keeles 戊辰戦争, Boshin Sensō, otsetõlkes "draakoniaasta sõda") oli Jaapani Meiji restauratsiooni sündmusahelas kodusõda 1868.–1869. aastal. Ühel pool oli Satsuma–Chōshū sõjaline liit (tuntud ka kui Satchō liit), mis soovis täielikult taastada keisrivõimu Jaapanis. Teisel pool olid endiselt valitseva šogunaadi Tokugawa Yoshinobu toetajad. Boshini sõda märkis sajandeid võimul olnud Tokugawa šogunaadi[1] langust ja uue perioodi algust keiser Meiji valitsuse all[2].

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 12. sajandist valitsesid Jaapanis korraga nii keiser kui ka šogun (otsetõlkes "kindral"). Kuigi keiser oli püha ja teda peeti traditsiooniliselt riigipeaks, oli kuni Meiji restauratsioonini tegelik võim šoguni ja tema alamate käes. Šogunaat hakkas valitsema 1185. aastal peale Genpei sõda ning oli tuntud kui bakufu[3]. Tokugawa šogunaat sai alguse 1603. aastal Tokugawa Ieyasu võimu all ning valitses kuni 1867. aastani. Seda perioodi tuntakse Edo perioodina (jaapani keeles 江戸時代, Edo jidai). Üks märkimisväärne tunnus Edo perioodil oli šogunaadi kehtestatud isolatsionismi välispoliitika, tuntud kui sakoku (鎖国, suletud riik) Sakoku oli jõus 1853. aastani, mil Ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew C. Perry käe all nõudsid, et valitsus lubaks võõrvõimudel riiki siseneda. Jaapan oli kuni siiani olnud sisult feodaalne riik. Olles muust maailmast 214 aastat täielikult eraldatud, oli Jaapani tehnoloogia teistest riikidest maha jäänud. Šogun Tokugawa Iemochil ei olnud võõrvõimude kehtestatud kaubalepingutele võimalik ära öelda[4].

Kuigi uued kaubalepingud olid Jaapani jaoks ebasoodsad, andsid need riigile ligipääsu läänetehnoloogiale ja -kultuurile ning tänu sellele riik moderniseerus kiiresti.

Jaapani kohalikele feodaalvalitsejatele daimjodele see ei meeldinud. Paljud neist, kes olid juba enne kritiseerinud bakufu valitsust, tõlgendasid seda nõrkuse märgina ning aastaid 1853–1867 nimetatakse bakumatsu perioodiks. Eriti olid uuenduste vastu Lõuna-Jaapani Satsuma, Chōshū ja Tosa provintsi daimjod, kelle silmis oli Jaapan püha ning kokkupuuted läänega rüvetasid riiki. Lisaks ei meeldinud neile, et šogun Tokugawa Iemochi oli lepingud vastu võtnud ilma keisri nõusolekuta. Tekkis šogunaadivastane liikumine Ishin Shishi (維新志士), mida toetas keiser Kōmei[5]. Uus liikumine kõrvaldas Jaapanis tähtsamaid läänemaailma esindajaid ja proovis 1864. aastal edutult üle võtta Kyōto linna. Õpiti tehtud vigadest ja liikumine hakkas tasapisi läänemaist tehnoloogiat omaks võtma. Kasutusele tuli fraas "Jaapani vaim, lääne tehnoloogia". Ishin Shishi filosoofiat nimetati sonnō jōi (尊皇攘夷, "Ülista keisrit, eemalda barbar")[6].

Samal ajal šogunaadi võim aina kahanes. 1866. aasta augustis suri Tokugawa Iemochi. Võimule tuli tema poeg Tokugawa Yoshinobu, kes proovis edutult reformida šogunaati ja oma sõjaväge prantsuse ekspertide abiga moderniseerida. Järgmise aasta veebruaris suri ka Kōmei, kelle poeg Meiji sai uueks keisriks. Esimest korda pärast mitmeid sajandeid oli keisril Jaapani poliitikas tähtis roll. 9. novembril 1867. aastal oli Yoshinobu sunnitud tagasi astuma ja poliitilise võimu keisri õukonnale üle andma. Yoshinobu ei kaotanud siiski täielikult võimu, tal oli palju ustavaid toetajaid Põhja-Jaapanis ja oma isiklik sõjavägi. Paljudele radikaalsematele Meiji restauratsiooni toetajatele see ei meeldinud, nad soovisid Tokugawade šogunaadi täielikku lõppu koos sellega, et nad kaotaksid kõik oma valdused.

3. jaanuaril 1868 marssisid Satsuma ja Chōshu väed taas Kyōto keisripaleesse. Peale seda deklareeris 15-aastane keiser Meiji end Jaapani õiguslikuks valitsejaks[7].

Sõja käik[muuda | muuda lähteteksti]

Toba-Fushimi lahing

Yoshinobu ei olnud nõus keiser Meiji tingimustega. Ta väitis, et mässulised radikaalid on keisrit manipuleerimas ja marssis oma vägedega Kyōto poole, vandudes, et vabastab keisri radikaalide kontrolli alt. 27. jaanuaril 1868 põrkusid Yoshinobu ja keisrile ustavad väed Saigō Takamori juhatuse all kokku Toba–Fushimi lahingus[8]. Yoshinobu väed oli ülekaalus 3 : 1, ent vaatamata sellele said nad kaotuse osaliseks. Põhjused oli fakt, et Takamori väed olid täielikult moderniseeritud ja neil oli ka suurtükivägi. Lahingu ajal jõudis kohale ka uudis, et keiser Meiji toetab Takamori vägesid ja need, kes tema vastu võitlevad, on riigireeturid. Sellega kaasnes suur löök šoguni toetajate võitlusvaimule. Paljud endised Yoshinobu toetajad vahetasid poolt ja šoguni sõjavägi oli sunnitud taanduma. Yoshinobu põgenes Edo linna. Peale väiksemaid lahinguid jõudis mais Takamori enda nüüd keisriarmeega Edo linnani. Linn alistus tingimusteta ja Yoshinobu võeti vahi alla. Hiljem ta küll vabastatati ja ta võis Shizuoka prefektuuris oma elupäevad lõpuni elada. Keiser Meiji viis oma õukonna Kyōtost üle Edo linna ja nimetas selle ümber Tōkyōks.[9]

Ezo vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Pilt keiser Meijist 1873. aastal

Mitmed Yoshinobu pühendud toetajad põgenesid põhjas asuvasse Hokkaidō saarele ja kuulutasid seal 27. jaanuaril 1869 välja Ezo vabariigi (jaapani keeles 蝦夷共和国, Ezo Kyōwakoku), mis matkis läänelikku demokraatiat. Uue vabariigi eesotsas oli šogunaadile ustav admiral ja samurai Enomoto Takeaki[10] ja šoguni isiklik politseivägi shinsengumi[11] (jaapani keeles 新選組). Uus vabariik proovis küll iseseisvust säilitada, ent keiser ei leppinud sellega ning valmistus saare vallutamiseks. 27. juunil andis Enomoto alla ja sellega lõppes ka Ezo vabariik[12].

Järellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Boshini sõda ja Meiji restauratsiooni muutus Jaapan killustunud feodaalsest riigist imperialistlikuks ja läänemaiste väärtustega keisririigiks. Vaid paarikümne aastaga jõudis aegunud tehnoloogia maailma domineerivate jõududega samale tasemele. Võeti üle ka läänepärane parlamendisüsteem. Selle perioodi vältel lakkas olemast ka samuraiklass, mis oli tegelikult juba Tokugawade valitsuse ajal tähtsuse kaotanud konfliktide puudumise tõttu ning alamkihid olid sellest juba jõukamad. Boshini sõja ajal nägid samuraid võimalust enda väärtusi näidata ja proovile panna. Restauratsiooni ja läänestumise käigus kaotasid samuraid paljud varasemad privileegid. Nende privileegide säilitamiseks algatas Boshini sõja sangar Saigō Takamori mässu Satsuma provintsis 1877. aastal[13]. Mäss kukkus läbi ning Takamori surma peetakse samuraide lõpuks. Varem vaid samuraidele omaseid väärtuseid pidid nüüdsest järgima kõik Jaapani kodanikud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tokugawa-period". Vaadatud 16. märts 2021.
  2. Szczepanski, Kallie. "The-Boshin-war-in-Japan". Vaadatud 16. märts 2021.
  3. Al Bustani, Hareth. "Clash of the Samurai: the history of Japan’s Genpei War". Vaadatud 16. märts 2021.
  4. "The United States and the Opening to Japan, 1853". Vaadatud 22. aprill 2021.
  5. "Emperor Komei (孝明天皇)".
  6. Driscoll, Mark (jaanuar 2014). The Oxford Handbook of the History of Terrorism
  7. "Meiji-Restoration". Vaadatud 22. aprill 2021.
  8. "The Boshin War (戊辰戦争)".
  9. Crabtree, Chloe-Rose. "From Edo to Tokyo: Over 400 Years of History From Japan’s East Capital".
  10. "Enomoto Takeaki".
  11. Erard, Guillaume. "THE SHINSENGUMI: PATRIOTS OR ASSASSINS?". Vaadatud 18, märts 2021.
  12. "Ezo republic (蝦夷共和国)". Vaadatud 19. aprill 2021.
  13. John Man (2011). Samurai: the Last Warrior. Suurbritannia: Transworld Publishers.