Bapaume

Bapaume
	[ bapom ]
	Raekoda
	Pindala: 5,8 km²
	Elanikke: 3733 (1.01.2021)
	Koordinaadid: 50° 6′ N, 2° 51′ E

Bapaume (algne hollandi nimi Batpalmen) on vald Põhja-Prantsusmaal Hauts-de-France'i piirkonnas Pas-de-Calais' departemangus.

Bapaume on põllumajandus- ja kergetööstuslinn Arrasist umbes 23 km lõunas ja kagus ning Amiensist 50 km kirdes. Valda pääseb teelt D 917, mis kulgeb Ervillersist põhjas, läbib valla siksakiliselt ja suundub seejärel kagusse Beaulencourti. Tee D 930 läheb itta ja kirdesse Frémicourti. Tee D 929 hargneb teelt D 917 valla servas ja läheb edelasse Warlencourt-Eaucourti. Autoroute A1 läbib lõuna pool valla idaserva ja teenindab linna väljapääsu 14 juures.

Bapaume'i on nimetatud Seuil de Bapaume 'iks ('Bapaume'i künnis'), kuna see asub ühelt poolt Artois' ja Flandria tasandiku ning teiselt poolt Somme'i oru ja Pariisi nõo vahelises ristumispunktis. 11. sajandi keskpaigast kehtis Bapaume'i lõiv, mis vaadati üle 1202. aastal ja taas 1442. aastal.

Bapaume'i läbib palju teid, mõlemad vanad teed kahe piirkonna vahel, seejärel Autoroute (1965) ja TGV (1993). Kuid 19. sajandil oli linnavolikogu Pariisi–Lille'i raudtee läbi oma territooriumi mineku vastu.

Seda seisukohta kahetseti 1859. aastal, kui vald kutsus üles ehitama raudtee, mis ühendaks Achiet-le-Grandi (Pariisi-Lille'i liinil) Bapaume'iga loomade veojõuga (võimalik, et nad kartsid auru). Kahte valda ühendav raudtee võeti kasutusele alles 1871. aastal auruveojõuga. TGV hakkas seal tegutsema 1993. aastal.

Nimi

Bapaume (flaami Batpalmen või Bapalmen) tähendab "peksma oma peopesi" – kannatama maa vaesuse või mõne mineviku hävingu tõttu.

Ajalugu

Varane Bapaume

Praegune linn ei ole oma algses asukohas. Gallia perioodil asus linn umbes 1500 m lääne pool rohke allika lähedal: Sensée jõe läte. Rooma riigi ajal linn õitses, kuna oli Bavayd Amiensiga ühendava tee ääres. See periood kestis umbes kolm sajandit.

Barbarite sissetungid aastatel 255–280 purustasid täielikult selle esimese Bapaume'i.

Hilis-Rooma riigis ehitati linn uuesti samale kohale bataavi asunike poolt, kes loeti sõdur-talunikeks. Praeguse Bapaume'i asukoha ümber ehitati kaitsevallid ning tee Arrasist Saint-Quentinisse ja Péronne'i suunati ümber kaitsesüsteemi lähedusse.

Seda linna kutsuti Helenaks. See oli koht, kus Aëtius lõi 448. aastal tagasi frankide sissetungikatse. Kuid sissetung 454. aastal oli edukas ja lõpetas roomlaste kohaloleku. Järgnenud sajandite jooksul laastati linna mitu korda. Frangid ehitasid Rooma künkale lossi, kuna selles piirkonnas elasid Arrouaise'i metsa peitunud bandiidid. Bérenger'-nimeline bandiit hõivas lossi vimkaga ja jättis sinna oma jälje. Pärast tema surma läksid Helluini (Helena) inimesed kindluse lähedale varjupaika ja nii sündis Bapaume. Helluin kadus järk-järgult. Selle paiga mitmete väljakaevamiste käigus leiti linna jälgi ja ajalugu.

Flandria krahvid

Linna tähtsus kasvas järk-järgult, peamine liiklus ei kulgenud ida-lääne, vaid põhja-lõuna suunas. Bandiitidevastase läbipääsu tagamiseks kehtestasid Flandria krahvid teemaksud koos sõduritega, kes saatsid kaupmehi läbi Arrouaise'i metsa ja linnast põhja pool. Selle tasuga ehitati kirikud. Bapaume'i isandad allusid Flandria krahvidele.

28. aprillil 1180 abiellusid Bapaume'is Philippe II ja Baudouin V tütre Hainaut' Isabelle. Selle liidu tõttu anti Bapaume 1191. aastal Prantsusmaa kuninga kontrolli alla.

Prantsusmaa kuningriik ja Artois' krahvkond

Philippe II naasis mitu korda Bapaume'i, et anda ühishartasid. Linn muutus iseseisvaks kellatorniga raekoja ehitamise, vapi ja pitsati loomise ning kodanike miilitsaga. 1202. aastal vaadati teemad uuesti läbi, seejärel teist korda 1291. aastal. Prantsusmaa kuningas Louis IX kinnistas Bapaume'i 1237. aastal Artois' krahvkonda oma venna Roberti valitsemise alla tingimusel, et see vandus Prantsusmaa kuningatele truudust. Linnas oli õitsenguperiood teemaksust ja peenest linakudumisest (batist) maapiirkonnas. Artois' krahvi Robert I järglane oli Robert II, siis krahvinna Mahaut kui Artois' krahvkonna pea. Mahaut' vennapoeg tituleeris enda Robert III-ks ja nõudis kaua trooni ning aitas kättemaksuks inglasi. Järgnes pikk sõja- ja õnnetusteperiood.

Robert I
Robert II
Mahaut
Robert III ja kuningas Edward III

Krahvinna Mahaut elas sageli lossis, kuna reisis tihti. Tal oli seal oma tuba ja ta tegi arvukalt kindlustustöid. Tema surma korral 1330. aastal läks Bapaume Flandria krahvile. Viimane võttis ette suuri töid, sealhulgas ümbritsev müür ja suured kraavid linna ümber 1335. aastal. Kogu loss ja linn olid üks kaunimaid kindlusi ja seda nimetati "Artois' võtmeks".

Saja-aastane sõda

Kindlustused kaitsesid Bapaume'i elanikke selles sõjas korduvalt inglaste hirmutavate röövimiste eest. Bapaume'i foogtkond kannatas sel perioodil kohutavalt: just sel ajal peitusid külaelanikud oma kriidipinnasesse kaevatud muche 'ides (maa-alustes peidupaikades).

Burgundia hertsogid

Bapaume oli aastatel 1383–1494 Burgundia hertsogite kontrolli all ja just selles linnas varjus Jean Kartmatu pärast Orléansi hertsogi mõrva 1407. aastal. Bapaume'is ühendas ta uuesti ka oma armee, et siseneda 30. jaanuaril 1414 kampaaniasse. 1414. aasta juulis piiras Prantsusmaa kuningas Bapaume'i: Jeani garnison alistus hirmuta ja Charles VI läks seejärel Arrasi piirama. 30. augustil sõlmiti rahuleping ja Bapaume anti Jean Kartmatule, kuid see oli sellises seisus, et 3. septembril ei olnud piisavalt valijaid, et valida vanemad. Pärast Jeani surma 1420. aastal veetis tema poeg Philippe Hea lossis mitu päeva ja andis 1437. aastal Bapaume'i linnale kaks tasuta laata aastas. Järgnes õitsenguperiood, kuid 4. aprillil 1472 hävitas linna kohutav tulekahju. Seejärel rüüstati ja põletati seda 7. mail 1475 Louis XI vägede poolt ning taas 1477. aastal. 1486. aastal ründas Charles VIII taas Artois'd ja seega Bapaume'i. Piirkond kannatas palju burgundlaste ja prantslaste vaheliste lahingute tõttu. 4. juunil 1488 põhjustas tulekahju linnale täiendavat kahju.

Madalmaade halduses

Prantsusmaa kuninga ja Austria Maximiliani vahel 13. mail 1493 sõlmitud Senlise lepingu tagajärjel läks Bapaume Austria koja võimu alla ning seda valitsesid Madalmaade kubernerid ja kuni aastani 1641 Hispaania kuningate nimetatud kubernerid. Algas uus õitsenguajastu, mida vaevasid kuberneride katsed piirata linna privileege. 23. juulil 1509 sai linnapea Philippe Leclercq kirjaliku teadaande Bapaume'i linnapeade ja vanemate volitustest.

Bapaume kannatas palju François I ja Karl V vahelise rivaalitsemise tõttu. Linn laastati prantslaste poolt 15. oktoobril 1521 ja läks Madridi rahuga Karl V-le. See hävis uuesti 1543. aastal tulekahjus, kuigi vahepeal oli keiser andnud käsu loss ja kindlustused ümber ehitada. Prantsuse väed laastasid piirkonda uuesti 1554. aastal.

Pärast seda, kui Lelievre'i-nimeline isik püüdis lossi vallutada, kindlustasid Bapaume'i elanikud, et lossi ja linna kindlustused ehitati 1578. aastal uuesti üles. Sissetungide ja laastamistega murettekitav periood kestis 1598. aastani, kui 2. mail sõlmiti Vervinsi rahu. Järgnes rahu ja õitsengu ajastu (hoolimata 1626. aasta katkuepideemiast), mis lõppes märtsis 1635, kui Louis XIII kuulutas sõja Felipe IV-le. 18. septembril 1641 alistus Bapaume pärast piiramist Prantsuse armee poolt. Seda kapitulatsiooni tähistati Pariisis ülimalt, kuna Bapaume'i peeti üheks Artois' ja Flandria peamiseks tugipunktiks.

Bapaume ja Prantsusmaa kuningriik

Louis XIII kinnitas linna volitused 1642. aastal. Ta tugevdas kindlustusi, mis olid piiramise ajal kannatada saanud. Linn ja seda ümbritsev maapiirkond pidid Hispaania ja Prantsuse armeede kohalolekut kannatama 1654. aastani (Louis XIV võttis Arrasi ja läbis Bapaume'i augustis kaks korda).

Päikesekuningas läbis 1667. aastal Bapaume'i Flandriast naastes mitu korda. 11. mail 1670 läks ta linna lähedale paigutatud vägesid üle vaatama. 7. mail 1673 veetis ta pärast kindlustuste ülevaatamist öö lossis.

Louis XIII
Louis XIV (1648)
Noor Louis XV
Louis XV

1681. aastal hävines Bapaume tulekahjus, mille järel oli keelatud rookatustega ümberehitus. 1723. aastal püstitati väljakule Louis XV ratsamonument. See oli noore monarhi esimene kuju Prantsusmaal. 24. juulil 1744 läbis kuningas Bapaume'i ja oli rahva seas väga tunnustatud. Ta läbis linna uuesti 6. septembril 1745, 2. mail ja 11. juunil 1746 ning 25. septembril 1747.

Kindlustused

Asukoht allutas Bapaume'i mitmele sõjale. Ehitati kaitsekonstruktsioonid: esiteks Rooma laager, siis valli ja palisaadiga linnus ja lõpuks loss vallil. Kuninganna Mahaut omas selles lossis kambrit ja tundub, et Jeanne d'Arc veetis seal ühe öö.

1335. aastal kindlustas linn end lossist eraldi. Need kindlustused ei olnud aga kuigi tõhusad ja linna vallutati korduvalt. 1540. aastal käskis Karl V ehitada kindlustatud koha. Lisati linna ja lossi ümbritsevad müürid ja bastionid. 1578. aastal ühendati loss ja linn üheks tervikuks. Neid Karl V kindlustusi tugevdas hiljem Vauban. Ehitati keerukaid kaitsesüsteeme, nagu kaevandid ja tunnelid.

1550. aastal määras kuningas Waili, Havernasi ja Hauteclocque'i isanda Wallerand de Hauteclocque'i Bapaume'i linna ja lossi leitnandiks ja kapteniks.

Hiljem sai "Bapaume'i lossi ja linna peaks" rüütel ja Saint-Martini isand Dominique de Grossolles.

19. sajandil ei peetud Bapaume'i enam kindlustatud linnaks. Seetõttu alustati 1847. aastal kindlustuste demonteerimist. Seda tegi armee manöövrite ja lõhkeainetega tehtavate katsete raames. Müürid ja bastionid tasandati ning kraavid täideti. Veel on näha ainult torn ja osa Dauphini bastionist.

Hiljuti on tehtud tööd maa-aluste galeriide taastamiseks ja nende külastamiseks: esiteks Reyne'i bastion linnast kagus ja siis Dauphini bastion teises küljes. Need tunnelid olid kahe maailmasõja ajal varjupaigaks.

Kaevandigalerii Reyne'i bastionis
Graveeritud kivi Dauphini bastionis
Dauphini bastion
1551. aastat märkiv kivi kaevandivõrgu sissepääsu juures

Prantsuse revolutsioon

Bapaume'i ühiskond muutus Prantsuse revolutsiooni ajal. Terrori ajal ei piisanud lossist, et vangistada kodanikke, keda kahtlustati revolutsiooni mittesoosimises. Põgenenud elanike vabanenud eluruumid rekvireeriti ja kohandati vanglaks.

Joseph Le Bon läks valda, et taaselustada revolutsioonilise komitee tegevust.

Linn oli ringkonnakeskus aastatel 1790–1795.

Bapaume'i lahing 2. ja 3. jaanuaril 1871

Osa Armand Dumaresqi maalist Bapaume'i lahingust

Bapaume'i lahing toimus 2. ja 3. jaanuaril 1871 Prantsuse-Preisi sõja ajal Biefvillers-lès-Bapaume'i ja Bapaume'i territooriumidel.

Kindral Louis Faidherbe'i juhitud Põhjaarmee peatas preislased.

Esimene maailmasõda

1916. aastal oli Bapaume üks linnadest, mida liitlased pidasid Somme'i lahingu raames strateegilisteks eesmärkideks. Sakslased okupeerisid Bapaume'i 26. septembril 1914, seejärel britid 17. märtsil 1917. 24. märtsil 1918 hõivasid sakslased taas linna.

1918. aastal oli Teine Bapaume'i lahing (21. august – 3. september) osa Amiensi lahingu teisest etapist, Briti ja Rahvaste Ühenduse rünnakust, mis oli Esimese maailmasõja pöördepunkt Läänerindel ja liitlaste Sajapäevase pealetungi algus. Täiustatud soomustoetus ja suurtükiväe pommitamine nõrgendasid kunagi vallutamatuid positsioone ja aitasid liitlasvägedel auke läbi kaevikuliinide rebida. 29. augustil hõivas Uus-Meremaa diviis pärast raskeid lahinguid Bapaume'i, olles koos Briti 5. jalaväediviisiga murdnud läbi väga tugevast Le Transloy-Louparti kaevikusüsteemist ja ületanud mitmeid teisi tugevaid punkte linnas.

Sakslased seadsid raekojas lõksu koos miini ja taimeriga, mis plahvatas vahetult enne austraallaste saabumist. Esimene Bapaume'i lahing toimus 24.–25. märtsil 1918 ja Teine Bapaume'i lahing 21. augustil – 3. septembril 1918.

Pärast vaherahu algas aeglane ja ohtlik demineerimistöö. Linn klassifitseeriti punaseks tsooniks ja rekonstrueerimiseks tehti suuri töid. Inglismaa linn Sheffield andis abi rekonstrueerimiseks.

Sellest ajast on säilinud sõjamemoriaal ja kaks sõjaväekalmistut, kus on ka Teise maailmasõja aegseid haudu:

Bapaume'i kogukonnakalmistu
Bapaume'i Austraalia kalmistu 88 sõduri säilmetega aastatest 1914–1918 asub Pré Pot de Chartis. See kalmistu loodi märtsis 1917 ja suleti juunis 1917, seejärel lisati aprillis ja mais 1918 veel 23 sakslase surnukeha.

Bapaume'i kirik hävis pommitamises 1916. aastal.

Kesklinn (1916)
Bapaume'i kirik hävitati pommitamisega (1916)
Saksa väed lahkuvad Bapaume'ist 1918. aasta augustis
Kesklinn (1916)

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal oli Bapaume taas intensiivsete võitluste ala. Linnapea Abel Guidet oli vastupanuliikumise liige ning vahistati ja saadeti Groß-Roseni koonduslaagrisse, kus ta 27. novembril 1944 suri.

1948. aastast on tema mälestuseks monument, mis kujutab tema vahistamise hetke. Raekojas on urn Groß-Roseni mullaga ja linnapead kujutav maal.

Sõpruslinnad

Moers-Kapellen, Saksamaa, aastast 1974
Anstruther, Fife, Šotimaa (aastast 1991)

Paigad ja mälestised

Raekoda ja kellatorn

Raekoda koos praeguse kellatorniga ehitati 1931. ja 1932. aastal eelmise, 1610. aastal ehitatud ja 1917. aastal hävitatud hoonega sarnase arhitektuuriga. Esimene kellatorn ehitati 12. sajandil Bapaume'i linnale väljastatud harta alusel. Hiljem jäi hoone liiga väikeseks ja linnajuhid said 1374. aastal loa selle laiendamiseks. Järgnenud sõdade tõttu muutus kellatorn ohtlikuks ja lammutati 1537. aastal. Uut kellatorni alustati 1583. aastal, kuid pärast paljusid ebaõnnestumisi hoone ehitati ja siis hävitati ning Felipe II andis 1590. aastal loa uue hoone ehitamiseks, mis valmis 1610. aastal. Selle fassaadil olid Arrasi raekojal olevatega sarnased sambad ja kaared. Selle ehitamiseks oli Bapaume'i linnajuhtidel luba kehtestada läbisõiduõigus.

Kindral Faidherbe'i kuju

Louis Faidherbe'i kuju pühitseti 27. septembril 1891; selle autor oli Louis Noël. 29. septembril 1916 rekvireerisid kuju sakslased, kes uskusid, et see on pronks, ja kuju kadus. Šrapnelliga täkitud alus jäi 13 aastaks tühjaks. Alles 1926. aastal otsustas linn paluda skulptor Déchinil, Louis Noël kasupojal Pariisist see kuju algupäraste plaanide järgi uuesti luua. Uue monumendi avas 18. augustil 1929 sõjaminister Paul Painlevé. Väljaku ümberehitamise ajal 1997. aastal viidi kuju 26. septembril paar meetrit madalamale.

Monument Briquetile ja Tallandierile

Raekoja ette on püstitatud mälestussammas Albert Taillandieri ja Raoul Briqueti mälestuseks, kes hukkusid raekoja plahvatuses 25. märtsil 1917. Mõlemad olid Pas-de-Calais' valitud esindajad, kuid eri parteidest: Taillandier ol konservatiiv ja Briquet oli sotsialist. Nad olid Prantsusmaa Rahvuskogu nimel rindel kontrollkäigul ja soovisid hoones ööbida, kuid nad jäid plahvatusse ja hukkusid. Ernst Jünger kirjutas oma teoses "Terasäikestes", et plahvatuse põhjustas improviseeritud lõhkeseade, mille olid jätnud sinna taganevad Saksa väed.

Albert Taillandier
Raoul Briquet
Monument Briquetile ja Tallandierile

Saint Nicolase kirik

Saint-Nicolase kihelkonna päritolu langeb kokku linna päritoluga. Esimene kirik ehitati 1085. aastal, kui linn sai esmakordselt tähtsaks, kuid oli 14. sajandi lõpuks kadunud. Teine kirik ehitati 1600. aasta paiku, kuid hävitati Esimeses maailmasõjas. See ehitati uuesti samale vundamendile aastatel 1924–1929. Kirikus on kolm ajalooliste objektidena registreeritud eset:

Bareljeef "Ülestõusmine" (16. sajand) (kadus 1916. aastal)
Kuju "Haletsuse neitsi" (16. sajand); see kuju oli ainus kiriku ese, mis elas Esimese maailmasõja üle
Orel (1934)

Sõjamälestusmärk

See ehitis koosneb ülaosas linna vapiga kaunistatud frontooniga kiviseinast, mis külgneb mõlemal poolel balustraadiga. Frontooni all kolmetulbalise loendi kohal 1914–1918 hukkunud sõduritest on suured sõnad "Pro Patria", millele järgneb tekst "La ville de Bapaume à ses enfants" (Bapaume'i linn oma lastele). Allpool küljel on seisev naine lapsega, sümboliseerides selgelt lesknaist ja orbu. Naisel, kelle juuksed on osaliselt kaetud looriga, mis laskub mööda selga alla kuni põlvekõrguseni, on tõstetud parem käsi, et osutada nime palmioksaga käes. Ta on kaitse märgiks pannud oma vasaku käe lapse vasakule õlale, kes lühikeste pükstega, pea kõrgele tõstetud ja enesekindel, hoiab paremas käes baretti ja vanikut vasaku käsivarre ümber. Monumendi alumine osa sisaldab neljas veerus 1939.–1945. aasta sõjas kadunute nimekirja.

Muud huvipakkuvad paigad

Valli ja balustraadiga linnus. Vanast linnusest ei ole järele jäänud muud kui müürilõik linna kindlustustest. Paik ise on säilitanud oma kraatrikuju ning muudeti rohepargiks ja jalutuskohaks. Bapaume'i inimesed kutsuvad seda paika Le Donjoniks (vangikoobas).
Austraalia sõjakalmistu pindalaga 459 m², 88 hauaga Esimesest maailmasõjast. See kalmistu avati märtsis 1917 ja kasutati juunini 1917. 1918. aasta aprillis ja mais lisati 23 Saksa hauda.

Vallaga seotud tuntud isikuid

Gaspard de Bavincourt, sündis Bapaume'is, johanniitide ordu rüütel, munk Anchini kloostrist
G. Prévot, sündis 1820. aastal Bapaume'is. Prantsuse teise keisririigi keiserliku kaardiväe fotograaf
Kindral Louis Faidherbe
Linnapea Abel Guidet
Jean-Paul Delevoye, endine Bapaume'i linnapea. Ta oli aastatel 2004–2010 Prantsusmaa õigusvahemees (médiateur de la République). 16. novembril 2010 valiti ta Conseil économique, social et environnementali (CESE) presidendiks
Jean-Jacques Cottel, Bapaume'i linnapea
Michèle Bellon, sündis 1949. aastal Bapaume'is, Électricité Réseau Distribution Francei (ERDF) direktoraadi president, 2012. aastal suurim tööandja Prantsusmaal (35 000 töötajat)
Hugues De Beaumetz 1140–1198, Bapaume'i isand
Gilles I de Beaumetz 1170–1214, Bapaume'i ja Beaumetz-les-Logesi isand
Gilles II de Beaumetz 1205–1267, Bapaume'i lossihärra

Viited

↑ Répertoire géographique des communes, vaadatud 26.10.2015.
↑ Populations légales 2021

[1] Répertoire géographique des communes, vaadatud 26.10.2015.

[2] Populations légales 2021

[1]

[2]