Ernst Jünger
Ernst Jünger (29. märts 1895 Heidelberg – 17. veebruar 1998 Riedlingen) oli saksa kirjanik, kelle isiksust ja teoseid mõjutas osavõtt esimesest maailmasõjast.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ernst Jünger sündis pere seitsmest lapsest esimesena, tema isa oli kõrgharitud keemik.
15-aastaselt otsustas Ernst pääseda Aafrikasse ning astus 1913. aastal sel eesmärgil Prantsuse Võõrleegioni, kust isa ta koju tagasi tõi.
Ernst sooritas 1914 kiirkorras gümnaasiumi lõpueksami ja astus vabatahtlikuna sõjaväkke. Ta sai esimeses maailmasõjas 14 korda haavata, teda autasustati mitmete ordenitega. Ta oli noorim Saksa kõrgeima sõjalise autasu Pour le Mérite kavaler. Aastatel 1919–1923 oli ta ohvitser, õppis seejärel Leipzigi ülikoolis ja Napoli ülikoolis ning asus 1926 vabakutselise kirjanikuna Berliini, avaldades legendaarse kuulsuse omandanud raamatuid. Juba 1920 ilmus Jüngeri sulest kohe tuntuks saanud romaan "Terastormis" ("In Stahlgewittern"). Teine maailmasõda viis ta läänerindele. Sõja ajal töötas ta okupatsioonivägede staabis Pariisis, kus suhtles paljude Prantsuse kultuuritegelastega, nagu maalikunstnik Pablo Picasso ning kirjanik ja režissöör Jean Cocteau.
1944 saadeti Jünger erru, sest ta oli seotud Hitleri-vastase vandenõuga. Seejärel oli ta elu lõpuni vabakutseline kirjanik, reisis palju ning pühendus aiapidamisele ja entomoloogiale.
Jüngeri kui esmaavastaja järgi on nimetatud mitu putukaliiki.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Jünger on avaldanud proosat, päevikromaane, esseistikat. 1920. aastatel oli ta üks konservatiivse revolutsiooni liidreid ja innustajaid, keda on seostatud just liikumise rahvusrevolutsioonilise tiivaga.
Suurt tähelepanu pälvis ta ühiskonnautoopilise esseega "Der Arbeiter" ('Tööline', 1932), mis äratas tavapäraseid ideoloogilisi piire ületavate mõttekäikudega tähelepanu ja imetlust nii vasak- kui ka parempoolsete seas. Alates 1930. aastatest kirjutas ta kaemuslikke, mõneti maagilisi ja religioosse loomuga proosateoseid ja päevikromaane ("Heliopolis", 1949–1965; "Eumeswil", "Siebzig verweht I–V", 1980–1997). Jüngeri üks tuntum teos on poeetiline romaan "Marmorkaljudel" ("Auf den Marmorklippen", 1939), mis ilmus eesti keeles 2017. aastal Katrin Kaugveri tõlkes.
Ernst Jüngerile lähedalseisvad mõtlejad olid Carl Schmitt, Ernst von Salomon, Martin Heidegger ja Julius Evola.
Ernst Jüngeri vend Friedrich Georg Jünger (1898–1977) oli luuletaja ja prosaist.
"Marmorkaljudel"
[muuda | muuda lähteteksti]Romaan "Marmorkaljudel" kirjeldab rahumeelset põllumajanduslikku ühiskonda tabanud muutusi ja hävingut. Suure lahe kallastel elab rahulikult ja traditsioonide kohaselt rahvas, kelle naabrid, ümberkaudseid mägialasid asustavad sõjakad karjakasvatajad, on langenud Metsaülema jultunud ja madala sünnipäraga järgijate rõhumise ohvriks. Minajutustajast peategelane elab botaanikuna koos venna Otho, varasemast suhtest pärit poja Erio ja Erio vanaema Lampusaga marmorkaljudel. Idüllilist elu ohustavad traditsioonide ja väärtuste murenemine. Metsaülem kasutab võimalust, et rajada türanliku võimu, arvukate pimesi järgijate ning vägivalla, piinamiste ja mõrvade abil uut korda.
Lugu saab mõista natsionaalsotsialismi allegooriana, milles kurja ja joviaalse Metsaülemana on kujutatud Hermann Göringit. Teisalt on seda käsitletud Saksamaa võitlusena stalinismi- ja kommunismiohu vastu ning Metsaülem kujutab sel juhul Jossif Stalinit[1]. Sellise tõlgenduse järgi oleks teos ennustanud 1939. aastal Saksamaa kaotust Nõukogude Liidule. Teost ei tsenseeritud Natsi-Saksamaal, arvatavasti Ernst Jüngeri kuulsuse tõttu parempoolsetes ringkondades.
Teoses märgati teravat kriitikat vägivaldsete masside suhtes ja tulevaste koonduslaagrite kirjeldusi, mis aitas kaasa Ernst Jüngeri rehabiliteerimisele teise maailmasõja järel, olgugi et Jünger ei olnud läinud teiste natsivastaste kirjanike kombel eksiili. Jünger ise ei nõustunud väitega, et teos on vastupanuavaldus, öeldes, et "see king sobib erinevate jalgade otsa"[2].
Teos on tüüpiline näide Ernst Jüngeri estetismi põhimõttest, milles hävingule vastatakse rahu säilitamisega. Selles on kujutatud meelekindlust hoida alal väärtusi isegi üleüldises kaoses, vahest tavapärasest rohkemgi, kuna brutaliseerumisele järgneb kujuteldava loodusjõuna arutute masside triumf.
Eesti keeles ilmus teos Katrin Kaugveri tõlkes 2017. aastal ajakirjas Loomingu Raamatukogu.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Raudrist II (1914) ja I klass (1916)
- Preisi Hohenzollernite Kojaordeni Rüütlirist mõõkadega (1917)
- Kuldne haavatu märk (1918)
- Pour le Mérite (1918)
- klipp 1914. a. II klassi Raudristile (1939)
- Goethe auhind (1982)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Guido Giacomo Preparata (2005). Conjuring Hitler – How Britain and America made the Third Reich. London Ann Arbor 2005: Pluto Press. Lk 255.
{{raamatuviide}}
: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Ernst Jünger (2017). Marmorkaljudel. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 92.