Antonio Salieri

Antonio Salieri (18. august 1750 Legnago – 7. mai 1825 Viin) oli itaalia päritolu saksa helilooja ja dirigent.

Ta oli oma aja tähtsamaid ja kuulsamaid heliloojaid. Hiljem kaotas Salieri muusika populaarsust ja jäi selgelt tema kaasaegsete Haydni, Mozarti, Beethoveni ja Schuberti loomingu varju (ta oli mõnda aega neist kahe viimase nagu paljude teistegi heade heliloojate õpetaja). Alates 20. sajandi lõpust on tema muusika taas populaarsust võitnud.

Ta on kirjutanud üle 40 ooperi, millest tänapäeval on tuntuimad "Danaiidid" ("Les Danaïdes", 1784), "Tarare" (1787) ja "Falstaff" (1799).

Elu

Antonio Salieri sündis 18. augustil 1750 jõukas kaupmehe perekonnas Legnagos Põhja-Itaalias. Itaalia päritolust hoolimata pidas Salieri end saksa heliloojaks ja dirigendiks, sest alates 16. eluaastast elas ja töötas ta Viinis ning kõik tema tähtsamad saavutused on seotud eelkõige selle linnaga.

Esimene pill, mida Salieri õppis, oli viiul. Peagi kolis perekond Paduasse ja seejärel Veneetsiasse, kus noormehel avanes võimalus teha tutvust generaalbassi põhimõtetega ning arendada end selles vallas. Tema õpetaja oli Giovanni Battista Pescetti, Veneetsias ja Londonis töötanud organist ja helilooja. Kuulsas gondlite linnas tutvus Salieri 1766. aastal Florian Leopold Gassmanniga, kes soovitas tal pürgida Viini õukonda. Selleks lihvis ta Salieri heliloojaoskusi, tuginedes Johann Joseph Fuxi kontrapunktiõpikule "Gradus ad Parnassumi" (lad 'teejuht Parnassosele').

Salieri jäi Viini terveks eluks. 1774. aastal õpetaja Gassmann suri ning keiser Joseph II nimetas Salieri oma õukonnaheliloojaks. Samal aastal tutvus ja abiellus Salieri Therese von Helferstorferiga, kellega ta sai kaheksa last (nende seas vaid ühe poja, Aloisi, kes suri juba 1805. aastal). 1788. aastal sai Salieri kuninglikuks ja keiserlikuks kapellmeistriks ning pidas seda ametit 1824. aastani. Hoolimata ametlikust tiitlist oli "kapellmeister" rohkem kasutusel Wolfgang Amadeus Mozarti austava nimetusena, kes tegelikult seda ametit iialgi ei pidanud. Muusikute ühingu (Tonkünstler-Societät) presidendi ametis oli Salieri aastatel 1788–1795, pärast seda oli ta selle ühingu asepresident ning kontsertide korraldaja aastani 1818.

Salieri saavutas elu jooksul ühiskonnas kõrge positsiooni. Teda seostatakse ja võrreldakse tihti selliste tunnustatud heliloojatega nagu Joseph Haydn ja Louis Spohr. Olulise kultuuritegelasena 18. ja 19. sajandi muusikaelus oli ta ka selliste kuulsate heliloojate nagu Ludwig van Beethoveni, Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummeli, Franz Liszti, Franz Xaver Süssmayri ja Franz Schuberti õpetaja. Paar aastat pärast Mozarti surma õpetas Salieri Franz Xaver Mozartit (Wolfgang Amadeus pani neli kuud enne enda surma sündinud pojale niisuguse nime oma õpilase Süssmayri auks).

Antonio Salieri suri 7. mail 1825 ning maeti Viini Matzleinsdorfer Friedhofi kalmistule. Hiljem maeti ta ümber Zentralfriedhofi, kus puhkavad ka Beethoven, Brahms ja Schubert. Salieri matusetalitusel kõlas esmakordselt tema enda loodud "Reekviem c-moll" (kirjutatud 1804). Tema hauamonumendil on tema õpilase Joseph Weigli luuletus.

Ruh sanft! Vom Staub entblößt,
Wird Dir die Ewigkeit erblühen.
Ruh sanft! In ew’gen Harmonien
Ist nun Dein Geist gelöst.
Er sprach sich aus in zaubervollen Tönen,
Jetzt schwebt er hin zum unvergänglich Schönen.

Puhka rahus! Tuhk tõstab su esile,
igavik õitseb sulle.
Puhka rahus! Igavestes harmooniates
lastakse su hing nüüd vabaks.
Ta väljendas end lummavate nootidega,
nüüd hõljub ta igavesse ilusse.

Salieri ja Mozart

1780. aastatel, kui Mozart elas ja töötas Viinis, sisaldas Leopoldi ja Wolfgangi kirjavahetus mitmeid märkusi selle kohta, kuidas paljud salasepitsejad eesotsas Salieriga tegevat kõik selleks, et takistada Mozartit paremaid ametiposte saamast või oopereid lavale toomast. Tegelikult ei leidu mingit erilist tõendusmaterjali Salieri osalusest sellistes vandenõudes, kuid sellest hoolimata omistati 19. sajandi alguses, kui koos kasvava Saksa rahvuslusega kujunes Mozartist kujutluspilt kui Austria heliloojast, veneetslasest Salierile õela vastase roll. Aastakümnete jooksul muutus Mozarti muusika populaarsemaks ja Salieri kuulsus langes. Carl Maria von Weber, kes oli abielu kaudu Mozarti sugulane ja keda Richard Wagner on iseloomustanud kui saksapäraseimatest kõige saksapärasemat heliloojat, olevat keeldunud ühinemast Ludlamshöhle klubiga, kuna sinna kuulus ka Salieri. Hiljem jõudsid sellised kuulujutud avalikkuse ette ning näiteks Albert Lortzingi "Singspiel Szenen aus Mozarts Leben" (1832) kasutabki klišeed, mille kohaselt kade Salieri üritab rikkuda Mozarti karjääri.

Biograaf Alexander Wheelock Thayer pakub, et Mozarti kahtlustused Salieri kohta võivad olla alguse saanud 1781. aastal, kui Mozart taotles Württembergi printsessi muusikaõpetaja kohta, valituks osutus aga hea lauluõpetaja mainega Salieri. Järgmiselgi aastal nurjus Mozarti katse saada printsessi klaveriõpetajaks.

Kui Veneetsia libretist Lorenzo da Ponte oli Prahas Mozarti "Don Giovannit" ette valmistamas, kutsuti ta tagasi Viini kuninglikule laulatusele, kus kanti ette Salieri "Axur, Re d’Ormus". Loomulikult polnud Mozart ka sellega rahul.

Kõigest hoolimata on palju rohkem tõendeid Salieri ja Mozarti koostööst kui nendevahelisest vihavaenust. Näiteks saanud 1788. aastal kapellmeistriks, taaselustas Salieri "Figaro pulma", selle asemel et tuua lavale uut enda ooperit. Ja kui ta läks 1790. aastal Leopold II kroonimispidustustele, oli tal kaasas kolm Mozarti missat. Salieri ja Mozart kirjutasid koos isegi ühe kantaadi ("Per la ricuperata salute di Ophelia") vokaalile ja klaverile, mis pidi tähistama laulja Nancy Storace’i naasmist lavale. See teos pole aga säilinud. Ka Mozarti "Patukahetseja Taaveti" (K469, 1785), "Klaverikontserdi Es-duur" (K482, 1785), "Klarnetikvinteti" (K581, 1789) ja uhke "Sümfoonia g-moll" (K550) esiettekanded toimusid Salieri soovitusel, kes juhatas ka viimase teose ettekannet 1791. aastal. Viimases säilinud kirjas (14. oktoobrist 1791) kirjutab Mozart oma naisele, et ta võttis Salieri ja Caterina Cavalier' enda tõlda ja sõidutas nad ooperihoonesse. Samas mainib ta ka Salieri reaktsiooni "Võluflöödile" (K620): "Ta kuulas ja vaatas täie tähelepanuga ning avamängust viimase koorini ei olnud ühtegi kohta, mis poleks esile kutsunud tema bravo't või bello't."

Viimastel eluaastatel Salieri tervis halvenes ning veidi enne surma määrati ta haiglaravile. Kuulujutt, nagu oleks ta oma surivoodil üles tunnistanud Mozarti mõrva, hakkas levima varsti pärast ta surma. Tema põetajad Gottlieb Parsko ja Georg Rosenberg ning perearst Joseph Röhrig väitsid aga kindlalt, et Salieri ei ole kunagi midagi säärast öelnud. Kogu ta haiglasolemise aja oli vähemalt üks neist kolmest tema juures.

Mõni aasta pärast seda, kui Salieri 1825. aastal suri, kirjutas Aleksandr Puškin oma väikese tragöödia "Mozart ja Salieri", õpetliku loo patust ja kadedusest. Vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakov kirjutas Puškini näidendi põhjal 1898. aastal samanimelise ooperi.

Vihavaenu sisaldava loo populaarseimad säilitajad on Peter Shafferi näidend "Amadeus" (1979) ning Miloš Formani Oscareid võitnud 1984. aastal valminud ja näidendil põhinev samanimeline film. Salieri rollis oli F. Murray Abraham, kes võitis ka parima näitleja Oscari. Salieri tegelaskuju on Mozartist vaimustuses, ent samal ajal ka halvakspanev. Ta süüdistab jumalat enda vastase õnnistamises. Salieri hilisem haiglas olek on filmis viidud hullumajja, kus ta nimetab end keskpärasuse kaitsepühakuks.

Looming

Salieri kasvas sügavalt katoliiklikus peres ning religioon oli talle tähtis kogu elu. Sellest tuleneb ka suur vaimuliku muusika hulk tema loomingus. Heliloojana võttis ta eeskuju pigem Christoph Willibald Gluckist ja Florian Leopold Gassmannist kui itaallastest Giovanni Paisiellost ja Domenico Cimarosast. Põhjuseks oli ilmselt see, et hoolimata itaalia päritolust elas ja töötas ta ligi 60 aastat keiserlikus Viinis. Ka tuntud muusikakriitik Friedrich Rochlitz suhtus temasse kui Saksa heliloojasse.

Viinis omandas Salieri helilooja ja dirigendina tohutu prestiiži. Eriti paistis ta silma ooperitega, aga ka kammer- ja vaimuliku muusikaga.

Ooperid

Kõige silmapaistvamad tema 40-st ooperist on "Armida" (1771), "Europa riconosciuta" (1778), "La scuola de’ gelosi" (1778), "Der Rauchfangkehrer" (1781), "Les Danaïdes" (1784), "Tarare" (1787), "Axur, Re d’ormus" (1788), "Palmira, regina di Persia" (1795) ja "Falstaff" (1799).

Instrumentaalmuusika

Salieri kirjutas võrdlemisi vähe instrumentaalmuusikat. Tema instrumentaalteoste hulka kuuluvad

kaks klaverikontserti;
kontsert orelile (1773);
kontsert flöödile;
kontsert oboele ja orkestrile (1774);
süit 26 variatsioonist "La folliadi Spagna" teemale (1815).

Instrumentaalloomingusse saab lisaks lugeda 6 kontserti (orelile, klaverile, mitmele solistile), 7 teost orkestrile (sh 3 sümfooniat ning teos "Kolm minutit orkestrile"), 7 serenaadi erinevatele koosseisudele, 15 marssi ja 20 muud teost soolopillidele või ansamblitele.

Vokaalmuusika

95 aariat
13 ilmalikku kantaati
18 ilmalikku koori
ligikaudu 340 laulu või kaanonit klaverisaatega ja ilma
5 oratooriumit
7 missat
2 reekviemi
hulgaliselt motette, vaimulikke aariaid ja laule, introitus'i, hümne, litaaniaid, psalme ning offertooriume

Populaarsus tänapäeval

Salieri muusikat salvestatakse aina enam. Mitmed tema avamängud ja suurem osa sümfoonilisest muusikast on CD-l välja antud. Ent Salieri vokaalmuusikat, mis moodustab lõviosa tema loomingust, on alles hakatud salvestama. 2003. aastal ilmus metsosopran Cecilia Bartoli Salieri-album, millel on 13 aariat Salieri ooperitest, kusjuures enamikku neist polnud kunagi varem salvestatud. Patrice Michaelsi esituses ilmus mitu Salieri aariat CD-l "Mozarti päeva diivad". 2008. aastal andis veel üks lauljanna, Diana Damrau välja CD mitme Salieri koloratuurse aariaga. 2000. aastast muutusid CD-del kättesaadavaks terved ooperid, näiteks "Axur Re d’Ormus", "Falstaff", "Les Danaïdes", "La Locandiera", "La grotto di Trofonia" ja "Prima la musica e poi le parole". Läheb veel aega, kuni Salieri muusika jõuab tavapärasesse repertuaari, aga see ei ole võimatu, sest tema looming muutub üha populaarsemaks.

Salieri ooperid "Falstaff" (1995. aasta lavastus) ja "Tarare" (1987. aasta lavastus) on välja antud DVD-l ning 2004. aastal toodi Milanos lavale "Europa Riconosciuta" (peaosas Diana Damrau). See etendus kanti üle ka televisioonis.

Salieri teosed on suutnud äratada tähelepanu ka Hollywoodis. 2001. aastal kasutati tema triokontserti "Viimase kindluse" ("The Last Castle") filmimuusikas. 2006. aasta filmis "Beethoveni varjus" ("Copying Beethoven") viidatakse Salierile palju positiivsemas valguses. Beethoven palkab noore muusikat õppiva neiu tegema täpset koopiat tema 9. sümfooniast, viimane on aga kloostris ning abtiss soovitab tal kõrvalise Beethoveniga mitte tegemist teha. Ta mainib, et ka temal oli kord unistus tulla Viini, õppida ooperilauljaks ning töötada koos Salieriga. 2008. aastal kasutati filmis "Raudmees" ("Iron Man") Salieri "Klaverikontserdi C-duur" Larghetto osa.