Võluflööt

"Võluflööt" (originaalis Die Zauberflöte) on Wolfgang Amadeus Mozarti ooper/laulumäng (Singspiel, k 620) kahes vaatuses Emanuel Schikanederi libreto järgi.

Esmaettekanne toimus 30. septembril 1791 Viini Theater auf der Wiedenis. Rollide esmaesitajad olid Emanuel Schikaneder (Papageno), Barbara Franziska Gerl (Papagena), Benedikt Schack (Tamino), Franz Xaver Gerl (Sarastro), Anna Gottlieb (Pamina), Josepha Hofer (Öökuninganna) ja Johann Joseph Mouseul (Monostatos). Dirigeeris W. A. Mozart.

Ooperi sünnilugu

1790. aasta lõpus pakuti Mozartile heapalgalist töökohta Londonis, kus Haydn juba ees viibis. Kuid Mozart ei soovinud Viinist, oma sõpruskonnast ja harjumustest loobuda. Mõningast tööpuudust leevendas märtsis 1971 laulja ja impressaario Schikanederi pakkumine komponeerida Sinspiel, mis konkureeriks Itaalia ooperitega. Schikaneder juhtis Theater auf der Wiedenit ja kavandas selle repertuaari rikastamise jaoks muinasjutuooperi loomist. Õieti oli tegu rohkem sellega, et Schikaneder lootis tema hoole all olnud Mozartile, et too päästaks tema teatri rahalistest raskustest. Ta oli ise kirjutamas August Jakob Liebeskindi muinasjutu "Lulu o La flauta mágica" põhjal libretot, mis sisaldas terve rea naljakaid tegelasi ja mängulisi sündmusi. Kui libreto oli peaaegu valmis, selgus, et konkureeriv teater oli ette jõudnud ja sama allikat kasutades toonud lavale ooperi "Gaspare il fasoon". Schikaneder sellest ei heitunud ning näitleja ja libretisti Karl Ludwig Giesecke abiga kirjutas süžee ümber, tehes Öökuningannast kurja nõia, Sarastrost heatahtliku võluri ja Isisest ülempreestri ning muutes kogu loo tausta sümboolseks vabamüürlaslik-idamaalikuks. Mozart sai komponeerimise ajal kasutada väikest paviljoni Schikanederi teatri lähedal.

Kui aga Prahast tuli tellimus komponeerida keiser Leopold II kroonimise pidustusteks uus ooper, loobus Mozart järsult peaaegu valmis teose jätkamisest, reisis Prahasse ning komponeeris seal ooperi "La clemenza di Tito". Uus teos ei andnud loodetud head tulemust, sest komponeerimiseks jäi vähe aega. Prahast Viini naasnult oli Mozart väga masendunud ja teda kimbutasid ka süvenevad terviseprobleemid. Mõnevõrra oli abi sellest, et Schikaneder julgustas teda teose kirjutamist jätkama ja toetas teda igati.

Teos valmis väga lühikese aja jooksul. Avamäng ja preestrite marss valmisid kaks päeva enne esietendust. Sündis helilooja eelviimane, tugevalt sümbolistlik ja vabamüürlik ooper. On arvatud, et Öökuninganna esindab Maria Theresiat, Sarastro Viini populaarset vabamüürlast ja satiirikut Ignaz von Borni ja Tamino Joseph II. Esmaettekanne ei õnnestunud kuigi hästi. Kibestunud Mozart otsustas vaatuste vaheajal peaaegu alla anda ja lahkuda, kuid sõprade ja ka esietendusel viibinud Salieri innustusel ja julgustusel jätkas dirigeerimist. Ooperi lõppedes sai oopus ikkagi tugeva aplausi osaliseks. Publiku vaimustus kasvas iga etendusega. Viinis mängiti kuu aja jooksul 20 korda. Püsis kuni 1800. aastani Schikanederi teatri mängukavas. Mängiti seal kokku 200 korda.

Pärast esimesi etendusi kirjutas Mozart oma abikaasale Constanze Weberile Badenisse, et saal olnud alati täis ning lastud korrata I vaatuse duetti "Bei Männern, welche Liebe fühlen" ja kellamängu ning II vaatuse lastetertsetti.

Kohe pärast Mozarti surma (5.12.1791) esietendus ooper Prahas ning seejärel kõikides Saksamaa ooperikeskustes, samuti Varssavis ja Peterburis. Londonis lavastati teos esimest korda 1811. ja New Yorgis 1833. aastal. "Võluflööt" on alates väljatulekust pidevalt püsinud maailma ooperilavadel. Kuulub tänapäeval ooperiteatrite ja ooperifestivalide püsirepertuaari.

"Võluflööti" on Eestis lavastatud Estonias (1936, 1964 ja 2022); Vanemuises (1948 ja 2005); Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudios (1991 ja 2005) ning Kuressaare kultuurikeskuses (2022).

Helisalvestisi on aastatest 1937, 1938, 1941, 1942, 1949, 1950, 1953, 1954, 1955, 1956, 1958, 1959, 1960, 1964, 1969, 1970, 1972, 1975, 1980, 1984, 1987, 1989, 1990, 1991, 1992, 1993, 1995, 2005, 2009, 2018 ja 2019.

Tegelased

Sarastro (bass)
Tamino (tenor)
Öökuninganna (koloratuursopran)
Pamina (sopran)
Papagena (sopran)
Papageno (bariton)
Monostatos (tenor)
Templijutlustaja (bass-bariton)
Esimene preester (bass)
Teine preester (tenor)
Esimene daam (sopran)
Teine daam (sopran)
Kolmas daam (metsosopran)
Esimene poiss (sopran)
Teine poiss (sopran)
Kolmas poiss (metsosopran)

Süžee

Tegevus on muinasjutuline ja buffo naivistlik. Prints Tamino põgeneb tigeda mao eest. Ta kaotab teadvuse. Öökuninganna kolm õuedaami tapavad mao. Toibunud prints kohtub linnupüüdja Papagenoga ja arvab, et too päästis ta elu. Kolm daami näitavad Taminole Öökuninganna tütre Pamina pilti. Prints armub esimesest pilgust. Öökuninganna soovib, et prints päästaks ta tütre kurja deemoni käest. Tamino saab võluflöödi, mis suudab taltsutada kurje jõudusid. Papageno saadab Taminot tema päästeretkel. Maur Monostatos kimbutab ülempreester Sarastro valdustes Paminat. Sarastro templi juurde jõudnud Tamino flöödi helile vastab Papageno vile. Noormees tahab Paminaga põgeneda. Sarastro andestab Paminale põgenemiskatse. Monostatos tabab Tamino ja toob ta Sarastro ette. Sarastro tahab Taminot ja Papagenot proovile panna, kuid Papageno tõrgub. Talle näidatakse tema jaoks valitud Papagenat. Noormees nõustub valikuga. Öökuninganna annab Paminale pistoda ja soovib, et tütar tapaks Sarastro. Maur kuuleb ema ja tütre juttu pealt ja pakub Paminale abi. Sarastro kihutab mauri minema ning too läheb Öökuninganna juurde. Tamino ja Papageno pannakse vaikimisproovile. Pamina ei mõista Tamino vaikimise põhjust ja kahtleb tema armastuses. Preestrid hindavad Tamino mehist käitumist. Papageno naudib veinimõnusid, mistõttu preestrid ei anna talle veel Papagenat. Pamina on aga meeleheitel ja tahab surra. Ta teeb koos Taminoga flöödihelide saatel läbi tule- ja veeproovi. Papageno ei suuda leida oma Papagenat. Ta otsustab end üles puua. Kuid kolm poissi juhatavad Papagena armsama juurde. Öökuninganna püüab koos Monostatose ja kolme daamiga tungida Tarkusetemplisse, et saada kätte seitse Päikeseringi. Öökuninganna lubab templis maurile oma tütre, kuid preestrite tulek sunnib neid põgenema. Valgus ja armastus võidavad ning Pamina ja Tamino võetakse vastu Tarkusetemplisse.

Muusikanumbrid

Tamino ja kolme daami kvartett "Zu Hülfe! Zu Hülfe!"
Papageno aariad "Der Vogelfänger bin ich ja" ja "Ein Mädchen oder Weibchen"
Papageno, Tamino ja kolme daami kvintett "Hm! hm! hm! hm!"
Pamina ja Papageno duett "Bei Männern, welche Liebe fühlen"
Sarastro aaria kooriga "O Isis und Osiris" ja aaria "In diesen heil'gen Hallen"
kolme daami, Papageno ja Tamino kvintett kooriga "Wie? Wie? Wie?"
Monostatose aaria "Alles fühlt der Liebe Freuden
Öökuninganna aariad "Der Hölle Rache" ja "O zittre nicht, mein lieber Sohn"
Pamina aaria "Ach, ich fühl’s, es ist verschwunden"
koor "O Isis und Osiris, welche Wonne!"
Pamina, Sarastro ja Tamino tertsett "Soll ich dich, Teurer, nicht mehr seh’n?"
Tamino aariad "Dies Bildnis ist bezaubernd schön" ja "Wie stark ist nicht dein Zauberton"
Papageno and Papagena duett "Pa–, pa–, pa–"

Kuulsaid aariaid

"Der Vogelfänger bin ich ja"
"Dies Bildniss ist bezaubernd schön"
"O Isis und Osiris"
"Die Hölle Rache kocht in meinem Herzen"
"In diesen heil'gen Hallen"
"Ach, ich fühl's, es ist verschwunden"

Allikad

Volkmar Braunbehrens. Mozart in Vienna, Oxford, 1991
Daniel Heartz. Mozart’s Operas, Los Angeles, 1990
Decca Operas. Die Zauberflöte CD, London, 1992
Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012

Välislingid

Ooperi partituur