Introitus

Allikas: Vikipeedia
Introituse antifon Omnes gentes, plaudite manibus. Gloria patri lauldakse pärast meloodilist sissejuhatust ühel noodil, euouae on lühendatud et in sæcula sæculorum, amen
Esimese advendi pühapäeva introitus Ad te levavi, 13. sajand, Graduale cistersiense

Introitus (ladina antiphona ad introitum 'antifon sisenemise juurde'[1]) on antifoniga psalmiversus, mida lauldakse roomakatoliku kirikus vaimulike sisenemisel kirikusse missa alguses ja mis kuulub missa muutuvasse osasse (proprium missae)[2].

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Introituse osa missas ja tekstid sätestas paavst Coelestinus I 5. sajandil kui laulu, mis peab saatma preestrit altarisse (Milano liturgias kandis see laul nime ingressa) ja see hõlmas antifonaalselt lauldud tervet psalmi[3]. Umbes aastaks 1000 oli introitusse jäänud üksainus psalmiversus ja olulisemaks muutunud selle eel ja järel lauldav antifon[4], mille tekst vahendab päeva kõige olulisemat sõnumit. Katoliku kirikus on tavaks saanud nimetada pühapäevi introituse esimeste sõnade järgi, näiteks paastu neljas pühapäev on Laetare pühapäev – sõnade "Laetare Jerusalem" järgi –, esimene pühapäev pärast ülestõusmispühi Quasimodo pühapäev –sõnade "Quasi modo geniti" järgi.

Introituse antifoni tekst on enamikul juhtudel pärit Vana Testamendi psalmidest või mujalt pühakirjast. On mõned harvad erandid, kus tekst pole piiblist: antifonide "Salve, sancta parens enixa" ja "Genuit puerpera" tekstid on 5. sajandi luuletajalt Caelius Seduliuselt[5].

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Introitust võib tinglikult nimetada jumalateenistuse "avamänguks". Selle tekst esitab enamasti otsest kõnet ja meloodia on vastavalt sellele väljendusrikas ja liikuv. Introitus võib olla mõõdukalt kaunistatud, kahe- kuni kolmenoodiliste neumadega silbi kohta, kuid võrreldes melismaatilise graduaaliga on selle ornamentika pigem tagasihoidlik. Muusikaline vorm gregooriuse laulus on aba, kus a tähistab antifoni ja b psalmiversust. Tavaliselt on sellele lisatud väike doksoloogia "Gloria Patri ..." ja selle lõpul korratakse uuesti antifoni.

Näide neljanda advendi pühapäeva introitusest:

A: Rorate, cæli, desuper, et nubes pluant justum:
aperiatur terra, et germinet Salvatorem. (Jesaja 45:8[6])

V: Caeli enarrant gloriam Dei
et opera manuum ejus annuntiat firmamentum (Psalm 19:2[7])

A: Rorate ... Salvatorem.

Gloria Patri, et Filio, et Spiritui Sancto, Sicut erat in principio, et nunc, et semper, et in sæcula sæculorum. Amen.

A: Rorate ... Salvatorem.

Tridenti missas on see vorm redutseeritud: antifon – versus – doksoloogia – antifon. Alates Vatikani II kirikukogust 1960. aastatel väikest doksoloogiat introituses enam ei laulda[8].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]