Anna Politkovskaja

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna Politkovskaja (2005)

Anna Stepanovna Politkovskaja (Анна Степановна Политковская; sünninimi Anna Mazepa; 30. august 1958 New York7. oktoober 2006 Moskva) oli Venemaa ajakirjanik ja publitsist.

Ta oli tuntud oma vastuseisu poolest Teisele Tšetšeenia sõjale ja Putini valitsusele.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Mazepa vanemad olid pärit Ukrainast. Tema sündimise ajal olid nad Ukraina NSV-d esindavad Nõukogude Liidu diplomaadid ÜRO juures.

Anna õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis ajakirjandust. Ta lõpetas ülikooli 1980. aastal. Tema diplomitöö käsitles Marina Tsvetajeva loomingut.

Tegevus ajakirjanikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19821993 töötas Politkovskaja ajalehtedes Izvestija ja Vozdušnõi Transport, loomingulises ühenduses ESKART ning kirjastuses Paritet. Aastatel 19941999 oli ta ajalehe Obštšaja Gazeta juures vaatleja ja erakorraliste sündmuste osakonna juhataja. Alates 1999. aastast töötas ta ajalehe Novaja Gazeta juures vaatlejana.

Ta avaldas mitu auhinnatud raamatut Tšetšeeniast ja president Putini režiimist, viimane neist oli "Vene päevik".

Politkovskaja töö Tšetšeenias pälvis laialdast tunnustust. Vigastatud sõdurite ja kannatavate tsiviilelanike usutlemiseks külastas ta haiglaid ning põgenikelaagreid. Nende uurimuste tõttu keelati tal Tšetšeenia haiglates käimine ära.

Ta kirjutas arvukalt Tšetšeenia sõja vastaseid artikleid, sealhulgas mitmeid selliseid, mis olid eriliselt suunatud Tšetšeenia venemeelse peaministri Ramzan Kadõrovi alluvuses toimepandud kuritarvituste paljastamisele. Samuti kirjutas ta kriitilise raamatu Venemaa presidendist Vladimir Putinist, eriti Tšetšeenia sõja valguses. Politkovskaja oli kroonikuks muslimitest tsiviilisikute tapmistele, piinamistele, vägistamistele, inimröövidele ja kadumistele Vene sõjaväelaste ning julgeolekujõudude käte läbi. Tema viimane artikkel ajalehes Novaja Gazeta ("Карательный сговор") käsitles föderaaljõudude poolel võitlevate tšetšeeni salkade koosseisu ja tegevust.

5. oktoobril 2006 teatas Politkovskaja Vabadusraadiole saates "Час прессы" ("Pressitund") rubriigis "Пик часа" ("Tunni tipp") telefoni teel, et kavatseb avaldada artikli inimeste piinamistest ja röövimistest Tšetšeenias. Ta ütles: "Praegu on minu töölaual kaks fotot – piinamised Kadõrovi piinakambrites täna ja eile. Need on inimesed, kelle kadõrovlased röövisid täiesti arusaamatul põhjusel, ohverdasid lihtsalt selleks, et organiseerida PR-i. Üks neist on venelane, teine tšetšeen. Asja esitati nii, nagu nad oleksid võitlejad (боевики), kellega kadõrovlased Aleroi asula juures lahingut pidasid. See tuntud lugu, mis oli meie teleekraanidel, kui Kadõrov andis langenud (поверженных) võitlejate taustal riiklike ja teiste kanalite telekaamerate ees intervjuusid. Aga tegelikult kõik need inimesed rööviti, koguti kokku ja tapeti." Artikkel pidi Novaja Gazetas ilmuma 9. oktoobril. Politkovskaja pidi selle toimetusele üle andma 7. või 8. oktoobril. Toimetus seda ei saanud. 9. oktoobril ilmus Novaja Gazeta erinumber, mis kirjeldas üksikasjaliselt, millega Anna Politkovskaja tegeles alates 2006. aasta algusest.[1]

Tegevus inimõiguste kaitsjana[muuda | muuda lähteteksti]

Politkovskaja abistas langenud sõdurite emasid kohtus ja aitas tagada Nord-Osti pantvangikriisi ohvrite perekondade seaduslikke õigusi. Ta uuris korruptsiooni Venemaa kaitseministeeriumis ja Tšetšeenias paiknevate föderaalvägede ühendatud koondiste väejuhatuses. Nord-Osti pantvangikriisi ajal Moskvas oktoobris 2002 osales ta läbirääkimisel terroristidega ja viis pantvangidele vett.

Beslani pantvangikriisi ajal septembris 2004 püüti teda mürgitada lennukis teel Beslani. Politkovskaja teatel "kõrvaldati ta võitlusväljalt" (устранили из поля), et ta ei saaks olukorda ohjata.

Ta kritiseeris Venemaa võime. Raamatus "Putini Venemaa" kirjutas ta: "Mille eest ma nii väga vihkan Putinit? (За что я так не люблю Путина?) Just selle eest. Kalkuse eest, mis on hullem kui kuritegu, tema küünilisuse eest, rassismi eest, tema vale eest, gaasi eest, mida ta kasutas Nord-Osti piiramise käigus, laste tapmise (избиение младенцев) eest, mis kestis tema esimese presidendiametiaja kogu esimese aasta jooksul." Laste tapmise all pidas ta silmas laste hukkumist sõjategevuse ajal Tšetšeenias.

Ähvardused ja salapärane mürgitusjuhtum[muuda | muuda lähteteksti]

Politkovskaja sai tihti tapmisähvardusi. Aastal 2001 oli ta sunnitud põgenema Viini pärast korduvaid e-kirja teel saadud ähvardusi miilitsaohvitserilt, keda ta süüdistas tsiviilisikute vastu toime pandud kuritegudes.

Beslani kooli pantvangikriisi ajal 2004. aastal tabas Politkovskajat salapärane mürgitamisjuhtum, kui ta jõi teed lennukis teel Beslani, et aidata pidada läbirääkimisi pantvangivõtjatega. Tal hakkas erakordselt halb, ta kaotas teadvuse ja kooli ei jõudnudki. Ajakirjanike Kaitsmise Komitee (Committee to Protect Journalists) andmetel haigusjuhtumi põhjus ei selgunud.

Osaledes detsembris 2005 Viinis toimunud pressivabaduse konverentsil, mille organiseeris ühendus Piirideta Ajakirjanikud, ütles Politkovskaja: "Inimesed maksavad mõnikord eluga oma mõtete väljaütlemise eest. Mina ei ole ainuke, kes on ohus. Mul on näiteid, mis seda tõestavad."[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Laupäeval, 7. oktoobril 2006, umbes kell 16.15 kohaliku aja järgi leidis tema naabrinaine Politkovskaja mahalastuna oma kortermaja liftist Moskva kesklinnas aadressil Lesnaja 8.

Esialgsed andmed viitasid tellimusmõrvale. Korrakaitseorganite teatel tulistas tumedate rõivastega pikemat kasvu tundmatu mees Politkovskajat lifti sisenemisel umbes kell 16.10 üks kord rindu ja seejärel kolm korda pähe. Kurjategija oli teda oodanud lifti juures. Politkovskaja oli tulnud autoga poest ja viinud osa toidukotte tuppa. Kurjategija ründas teda siis, kui ta oli ära toomas ülejäänud kotte.

Esialgsete teadete järgi leidsid militsionäärid liftist Makarovi püstoli ja neli hülssi. Ajaleht Kommersant teatas hiljem, et tegelikult kasutas kurjategija summutiga püstolit , mistõttu naabrid laske ei kuulnud, ja tulistas kaks surmavat lasku südame piirkonda, kolmanda õlga ning neljanda kontroll-lasuna pähe. Mahaviilitud seerianumbriga püstol jäi sündmuskohale. Ajalehe Gazeta andmetel aga kasutas kurjategija 9-millimeetriste padrunite jaoks kohandatud gaasipüstolit. Ajaleht Vremja Novostei kordas sama versiooni ja lisas, et surnukeha kõrvalt leiti kaks 9-millimeetrist hülssi.[3][4][5][6][7][8][9]

Kuriteo uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Peaprokuratuuri eriti tähtsate asjade valitsus algatas kriminaalasja seoses inimese tapmisega tema ametitegevuse või ühiskondliku kohustuse tõttu (Venemaa Föderatsiooni Kriminaalkoodeksi § 105, teine osa, lõige b). RIA Novosti teatel võttis Venemaa prokurör Juri Tšaika uurimise isikliku kontrolli alla. Uurijate käsutuses oli turvakaamera salvestis, millel aga kurjategija nägu näha ei olnud. Siiski koostati fotorobot.[10]

Novaja Gazeta peatoimetaja asetäitja teatas raadiojaamale Ehho Moskvõ, et väljaande ajakirjanikud olid alustanud sõltumatut uurimist. Neil olevat võimalik hankida rohkem informatsiooni kui uurimisorganitel ja midagi olevat juba teada. Ajalehe veebisaidil avaldatud pöördumises öeldi, et asjasse on segatud kas Ramzan Kadõrov või siis isikud, kes soovivad, et kahtlus langeks Kadõrovile.[11]

8. oktoobril teatas raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Dmitri Muratov, et üks Novaja Gazeta omanikke Riigiduuma saadik Aleksandr Lebedev on välja pannud 25 miljoni rubla suuruse tasu informatsiooni eest Anna Politkovskaja tapmise tellijate ja täideviijate kohta.[12]

27. augustil 2007 teatas Venemaa peaprokurör Juri Tšaika, et seoses Politkovskaja mõrvaga on vahistatud kümme inimest, sealhulgas endised miilitsatöötajad, tšetšeeni kuritegeliku rühmituse juht ja üks FSB kaastöötaja. Siiski vabastati mitmed kahtlusalused peagi, sest neil oli alibi või nad olid seotud hoopis teiste kriminaalasjadega. Üheteistkümnest kahtlustatavast esitati süüdistus vaid viiele. [13]

19. veebruaril 2009 mõistis kohus õigeks kolm mõrvas süüdistatavat, vennad Džabrail ja Ibragim Mahmudovi ning Sergei Hadžikurbanovi. 2009. aasta juunis otsustas Ülemkohtu sõjaline kolleegium tühistada õigeksmõistva otsuse ja saata süüasi rajoonikohtusse uuele kohtukoosseisule arutamiseks.[14]

24. augustil 2011 teatas Venemaa Föderatsiooni Uurimiskomitee, et Politkovskaja palgamõrva korraldamises kahtlustatavana on vahi alla võetud endine miilitsa alampolkovnik Dmitri Pavljutšenkov, kes mõrva toimumise ajal oli Moskva siseasjade peavalitsuse operatiivjälitusosakonna jaoskonnaülem. Uurimiskomiteel olevat teada mõrva väidetav tellija, kelle nime veel ei avaldatud.[15] 14. detsembril 2012 mõistis Moskva linnakohus Pavljutšenkovile 11-aastase vanglakaristuse.

Reaktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Meeleavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

7. oktoobri õhtul kogunesid Politkovskaja maja ette tema sugulased, sõbrad ja kolleegid. Sissepääsu juurde pandi valgeid ja punaseid nelke, põlesid küünlad.

Vabadusraadio teatel kogunes 8. oktoobril kell 12 kohaliku aja järgi Moskvasse Puškini väljakule Novopuškinski skväärile eri hinnangutel umbes 1500 kuni üle 3000 inimese. Nad kandsid plakateid "Anna tappis inimsööjalik võim", "Kreml tappis sõnavabaduse", "Anna on Venemaa suur tütar". Politkovskaja portree juurde asetati lilli ja asfaldil süüdati mitukümmend küünalt. Miitingul osalesid teiste seas inimõiguslased Ljudmila Aleksejeva ja Lev Ponomarjov, üks Jabloko juhte Sergei Mitrohhin, Jabloko inimõiguslaste fraktsiooni kaasesimees Vladimir Borštšev, Natsionaalbolševistliku Partei juht Eduard Limonov, Venemaa Vabariikliku Partei juht Vladimir Rõžkov, Ühinenud Kodanikerinde juht Marina Litvinovitš, Nikita Belõhh ja Ülevenemaalise Kodanike Kongressi kaasesimees Georgi Satarov. Sealsamas oli kell 14 kavas rahvakoosolek kodanike jälitamise vastu rahvustunnuse alusel, seega lehvisid rahva seas mõned Gruusia lipud ja paljudel kohalviibijatel olid riiete küljes märgid "olen grusiin" või kollased tähed. 15 minutit enne rahvakoosoleku algust olid noorsooliikumise Rossija Molodaja aktivistid riputanud Puškini mälestussambale plakati kirjaga "Politkovskaja on Vene Gongadze. Oranžid elukad, teie kannate veel vastutust tema surma eest." Enne rahvakoosolekut võeti plakat maha ja Gazeta.ru andmetel pidas miilits kinni ühe selle ülesriputajatest. Viis minutit pärast rahvakoosoleku algust trügis mitu noormeest miitinguliste hulka ja hakkas solvanguid hüüdma. Hüüetega "Fašism ei lähe läbi!" suruti neid militsionääride poole. Üks neist peeti kinni, kolm noormeest rabelesid militsionääride käest lahti ja põgenesid. Kaks militsionääri ajas neid taga, kuid ei saanud kätte.[16]

Peterburis kogunesid inimesed 8. oktoobril Troitskaja väljakule Solovetsi kivi juurde.

RIA Novosti teatel kogunes 8. oktoobri õhtul Venemaa saatkonna juurde Helsingis üle tuhande inimese, kes tõid lilli ja küünlaid. Toimus rahvakoosolek, kus Soome parlamendi liikmed ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad nõudsid tapmise hoolikat uurimist. Miitingud toimusid ka Lahtis, Tamperes ja Turus. Euroopa Liidu eesistujamaa Soome välisministeeriumi avalduses kutsuti Euroopa Liidu nimel üles kuritegu uurima ja avaldati kaastunnet ajakirjaniku perekonnale ning sõpradele. Soome ajakirjanike liit tegi avalduse, milles nimetas seda tapmist hoobiks ajakirjanduse pihta.

Üleskutsed[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanike keskmajas Moskvas kohtusid 8. oktoobril Venemaa juhtivate ajakirjandusväljaannete esindajad ja otsustasid seada hukkunud ajakirjaniku Anna Politkovskaja üles UNESCO ajakirjandusvabaduse preemia kandidaadiks ning asutada Politkovskaja-nimeline preemia. Samuti tehti ettepanek kõigile venemaalastele mälestada Anna Politkovskajat üheksandal päeval pärast tema surma, 16. oktoobril, sidudes kõigile autodele leinalindid, kustutades kell 21 tubades valgus ja süüdates aknalaudadel küünlad.[17]

Arvamusavaldused Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]

Inimõiguslane Ljudmila Aleksejeva on veendunud, et Politkovskaja tapmise põhjus oli tema kutsealane tegevus: "Ta paljastas vägivalda ja kaitses selle vägivalla ohvreid." 8. oktoobri rahvakoosolekul Moskvas ütles ta: "Meil tapetakse neid inimesi, kes räägivad tõtt, sest sellele, millest kirjutas Anja, polnud midagi vastu öelda."

Vabadusraadio korrespondent Andrei Babitski teatas 7. oktoobri õhtul: "Anna Politkovskaja on väga palju kirjutanud otseselt Ramzan Kadõrovist, sellest, mida ta tegi, ja sellest, milliseid metsikusi panid toime tema mehed Tšetšeenias. Ta joonistas pildi, mis ei lange üldse kokku selle Tšetšeenia-kuvandiga, mida täna püüavad luua Kadõrov ja tema suhtekorraldusgrupp. /.../ Tšetšeenia versioon tundub väga veenev. Ja ausalt öeldes, isegi kui seda uuritakse, on mul raske öelda, millised on šansid leida süüdlasi. Mulle tundub, et Venemaa praeguses poliitilises olukorras on need šansid väga väikesed."[18]

Õiguskaitsekomitee "Гражданское содействие" esimees Svetlana Gannuškina teatas intervjuus raadiojaamale Ehho Moskvõ, et Anna Politkovskaja tapmine on seotud tema kutsetööga, kõige tõenäolisemalt Nord-Osti pantvangikriisi sõltumatu uurimisega.

Endine Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, Novaja Gazeta aktsionär, ütles uudisteagentuurile Interfax, et see tapmine oli "võigas kuritegu."

Venemaa Ajakirjanike Liidu sekretär Igor Jakovenko ütles: "See on see haruldane juhtum, kus ei ole mitte mingeid kahtlusi selles, et tapmine on seotud ajakirjaniku kutsetööga. /.../ Politkovskaja on artiklite teravuse, kompromissituse, aususe, professionaalsuse poolest number üks Venemaa ajakirjanduses. Asendada ei ole teda absoluutselt mitte kellegagi. /.../ Mul on niisugune tunne, et kui täna ajakirjanikud ei suuda ühineda selle tapmise sõltumatu uurimise ümber, siis Venemaa ajakirjandus kui professionaalne nähtus meie maal mõneks ajaks lihtsalt kaob. Meil on olnud viimase 15 aasta jooksul 246 kutseliste ajakirjanike tapmist ja kordagi ei ole võim suutnud neid tapmisi normaalselt uurida. Sellepärast ei saa loota peaprokuratuurile, mis praegu just nagu asus asja uurima."[19]

Al-Jazīrah teatel ütles Novaja Gazeta toimetaja asetäitja Vitali Jaroševski: "Esimene asi, mis pähe tuleb, on see, et Anna tapeti tema kutselise tegevuse eest. Me ei näe ühtegi teist motiivi sellele hirmsale kuritööle."[20]

Grigori Javlinski: "Anna Politkovskaja oli number üks poliitilises ajakirjanduses, ta kirjutas kõike, mida mõtles, kõigest, mida nägi. /.../ Tema artiklid avasid kõige selle olemust, mis toimub Venemaa poliitikas ja üldse Venemaa elus. Ta oli inimene, kes suutis teha salajase avalikuks. /.../ Venemaa jäi peajagu lühemaks pärast seda, kui kaotas Anna Politkovskaja."[21]

8. oktoobril teatas Tšetšeeni Vabariigi peaminister Ramzan Kadõrov ITAR-TASS-ile: "Tahan rõhutada, et vaatamata sellele, et Politkovskaja artiklid Tšetšeenia kohta ei olnud alati objektiivse iseloomuga, on mul ajakirjanikust siiralt ja inimlikult kahju. /.../ Kippuda ajakirjaniku elu kallale tähendab takistada sõnavabadust, mis on demokraatlikus ühiskonnas lubamatu. Juhtunu on tõsine ajend järele mõelda ja teha tõsised järeldused." Vastates ajakirjanike küsimusele "Tšetšeenia jälje" kohta, ütles Kadõrov, et "teha oletusi ilma mingite aluste ega tõsise tõestuseta tähendab arutleda kuulujuttude ja keelepeksu tasemel ning see ei kaunista ajakirjandust ega poliitikuid."

Novaja Gazeta kodulehel kirjutas Riigiduuma saadik Aleksandr Lebedev: "Anna Politkovskaja kuulus olemasoleva võimu järskude kriitikute hulka ja kõige lihtsam on täna kahtlustada neid, keda ta kritiseeris. Ent on tarvis järele mõelda: kas see pole mitte tee, millele meid tõukavad mõrva tegelikud tellijad? Ja kas mitte nördimuslaine ajakirjaniku kriitika objektide vastu polegi see efekt, millega nad arvestasid?"[22]

Vladimir Lukin: "Meie võimude lihtsalt püha ja prioriteetne kohus on see mõrv paljastada. Sest selle tapmise paljastamata jäämine lasuks raske koormana võimude ja korrakaitseorganite õlul. /.../ Meil on ju traditsioon niisuguseid tapmisi mitte avastada või leida otsesed täideviijad, aga väga paljude tapmiste tellijaid pole seniajani nimetatud. Ja see peab olema erand reeglitest, muidu me jõuame väga halva ajani.[23]

Oma Globalrus.ru artiklis juhtis Aleksandr Majorov tähelepanu sellele, et Politkovskaja mõrv, mis toimus täpselt Putini sünnipäeval, on ääretult ebasoodne Venemaa võimudele. Majorov ennustas oma arvamuses, et Lääne meedia hakkab kasutama seda võimalust süüdistamaks Moskvat ühe kõige ägedama Kremli-vastase meediaisiksuse surmas.[24]

Izvestija peatoimetaja Vladimir Mamontov ütles intervjuus RIA Novostile, et Politkovskaja kutsetööl ei ole vähimatki seost sellega, mis temaga juhtus.[25]

Ajalehe Novaja gazeta erinumbris kirjutati: "Oskas võluvalt naerda õnnestunud nalja üle ja nutta ebaõigluse üle. Kuid igasugust ebaõiglust tajus ta isikliku vaenlasena. Ja võitles sellega viimase võimaluseni. /.../ Teda mürgitati, kui ta Beslani lendas. Ta rabeles välja. Ja kuigi ta pärast seda ei olnud enam terve, tegi talle kõige rohkem haiget südametunnistus. Paljud, isegi Novaja Gazeta poolehoidjad, ütlesid mõnikord: "Noh, teie Politkovskaja on juba liig." Ei ole liig. Ta kirjutas alati tõtt. Teine asi, et see tõde oli sageli nii kohutav, et paljude teadvus keeldus seda vastu võtmast. Ja siit kaitsereaktsioonina see "juba liig". Mõnikord isegi meil toimetuses. /.../ Aga Novaja Gazetas on viimastel aastatel tapetud kolm juhtivat ajakirjanikku. Igor Domnikov /.../ Juri Štšekotšihhin /.../ Anja Politkovskaja... /.../ Kuni on olemas Novaja Gazeta, ei saa tema tapjad rahulikult magada.[26]

Liikumise Inimõiguste Eest juht Lev Ponomarjov ütles: "Ainus, mis me võime täna teha Anja mälestuseks, on öelda, et me käime tema jälgedes. Asendada teda ei saa. /.../ Ja need inimesed, kes õhutavad grusiinidevastast hüsteeriat, on needsamad inimesed, kes tulistasid Politkovskajat, üks ja seesama bande, üks ja seesama meie vaenlaste kamp. Me peame ütlema, et meid on palju, meid kõiki niikuinii maha ei lasta."[27]

Riigiduuma saadik Vladimir Rõžkov teatas raadiojaama Ehho Moskvõ otsesaates 7. oktoobril: "Ta tegeles Beslaniga, ta tegeles Nord-Ostiga, ta tegeles korruptsiooniga ja Tšetšeeniaga – siit tulebki otsida motiive." Samuti ütles ta, et tapmise paljastamine on riigi auasi. "Kui seda kuritegu kõige lühema aja jooksul ei paljastata, siis see räägib meie õiguskaitseorganite täielikust halvatusest ja avab tee uutele poliitilistele tapmistele. Kui kurjategijad, kes annavad niisuguseid tellimusi, näevad, et riik ei suuda neid uurida, siis nende tellimuste hind langeb ja tapetute arv suureneb."[28]

Fondi INDEM president Georgi Satarov ütles: "/.../ mis on Venemaal mõne viimase aasta jooksul toimunud. Seda protsessi võib nimetada Venemaa tšetšeniseerimiseks. See tähendab, et meetodeid, mida kasutasid algul võimud, hiljem võimud koos Kadõroviga Tšetšeenias, on hakatud üle kandma Venemaale. See on ilmnenud nii massilistes repressioonides, kodanike läbipeksmises kui ka rahumeelse demonstratsiooni tulistamises Põhja-Kaukaasias väljaspool Tšetšeeniat, kui ka nendes tapmistes. Ja see üldine absoluutselt ebaefektiivse, end tühjaks varastanud võimu foon, mis ei leia midagi muud kui mängida kõige madalamatel ksenofoobsetel instinktidel, mis laseb paljurahvuselisel maal käibele põlisrahvuse mõiste – kõik see on kohutav sümptom. /.../ Teisiti kui fašismiks ma ei saa seda nimetada. /.../ Absoluutselt professionaalne töö: professionaalsed mõrvarid jätavad alati relva maha. /.../ Kindlasti meelega demonstreeritakse professionaalse töö tunnuseid. See tähendab, et Anja tapmine on signaal kõigile mõttekaaslastele, see on signaal neile kõigile."[29]

Vitali Tretjakov ajalehest Moskovskije Novosti leidis, et Politkovskaja tapjaid tuleb otsida nende seast, keda ta oma kirjutistes paljastas.

Arvamusavaldused välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Nõukogu peasekretär Terry Davis kutsus telefoniintervjuus RIA Novostile Venemaa võime üles asja igakülgselt uurima ja tapmise asjaolud võimalikult kiiresti välja selgitama. Ta ütles, et Politkovskaja oli erakordselt mehine ja otsustav ajakirjanik, kes näitas üles suurt julgust, külastades Tšetšeenia-taolisi kohti.[30]

Eesti Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson ütles 9. oktoobril saates "Terevisioon", et Politkovskaja mõrva praeguse võimu tingimustes ilmselt ei lahendata.

8. oktoobri saates "Olukorrast riigis" leidis Anvar Samost, et Anna Politkovskaja tapmine toob Venemaal kaasa ajakirjanike enesetsensuuri süvenemise ja vähendab veelgi ajakirjandusvabadust.

Arvo Pärt tegi 16. oktoobril avalduse, milles võrdles Politkovskaja surma Martin Luther Kingi surmaga ja pühendas kõik oma teoste ettekanded kontserdihooajal 2006/2007 Anna Politkovskaja mälestusele.

Ajakirjanike Kaitsmise Komitee esindaja Abi Wright ütles: "Ta oli kohkumatu ja julge reporter, kes korduvalt riskis oma eluga, et teatada uudiseid sellest piirkonnast. See on laastav areng ajakirjandusele Venemaal."

Matused[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Politkovskaja matused toimusid 10. oktoobril Trojekurovo kalmistul Moskva lääneosas. Matuseid aitas korraldada Moskva linn. Matustel osales üle 1000 inimese. Kohal oli ka USA suursaadik Venemaal William Burns. Ühtegi Venemaa juhtkonna esindajat matustele ei tulnud.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Politkovskajal on poeg ja tütar.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Thbilisis kannab üks tänav Anna Politkovskaja nime.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Путешествие в ад. Чеченский дневник ("Reis põrgusse. Tšetšeenia päevik")
  • Вторая чеченская ("Teine Tšetšeenia sõda")
  • A Dirty War: A Russian reporter in Chechnya ("Räpane sõda: Vene reporter Tšetšeenias") (2003) ISBN 1-86046-897-7
  • Putin's Russia ("Putini Venemaa") (2004) ISBN 1-84343-050-9

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. В субботу она должна была сдать очередной материал... Vabadusraadio
  2. Trois journalistes tués le jour de l’inauguration a` Bayeux du Mémorial des reporters' RSF.org (prantsuse keeles)
  3. Убита Анна Политковская Lenta.ru
  4. Убийство Анны Политковской Lenta.ru
  5. Политковскую убили не из "Макарова" Lenta.ru
  6. Милиция располагает видеозаписью с изображением предполагаемого убийцы Политковской Lenta.ru
  7. Chechen war reporter found dead BBC News
  8. Journalist Anna Politkovskaya murdered in Moscow RIA Novosti
  9. Journalist Critical of Chechen War Is Shot Dead NYTimes.com
  10. Юрий Чайка взял под личный контроль расследование убийства Политковской Lenta.ru
  11. Следователи запросили данные о звонках Анны Политковской Lenta.ru
  12. За информацию об убийцах Политковской назначено вознаграждение Lenta.ru
  13. Politkovskaja juurdluse nurjas infoleke[alaline kõdulink]
  14. http://www.ng.ru/politics/2009-06-26/3_process.html
  15. По подозрению в организации убийства журналистки Анны Политковской задержан бывший подполковник милиции, Следственный комитет Российской Федерации, 24. august 2011.
  16. Москва почтила память Анны Политковской Vabadusraadio
  17. В Финляндии почтили память Анны Политковской Lenta.ru
  18. Андрей Бабицкий: "Чеченская версия очень убедительна"Andrei Babitski: "Tšetšeenia versioon on väga veenev", Vabadusraadio
  19. Игорь Яковенко: "Надежда только на независимое расследование"Igor Jakovenko: "Lootus on ainult sõltumatule uurimisele", Vabadusraadio
  20. http://english.aljazeera.net/NR/exeres/FB4A832C-35B7-42F5-A0D8-E931D54D33A8.htm
  21. Григорий Явлинский: "Россия стала на голову ниже"Grigori Javlinski: "Venemaa jäi peajagu lühemaks", Vabadusraadio
  22. Рамзан Кадыров потрясен убийством Анны ПолитковскойRamzan Kadõrov on Anna Politkovskaja tapmisest vapustatud, Lenta.ru
  23. Владимир Лукин: "Ужасно, что у нас убивают за взгляды"Vladimir Lukin: "Hirmus, et meil tapetakse vaadete pärast", Vabadusraadio
  24. http://www.globalrus.ru/comments/783187/
  25. Правозащитники связали убийство Политковской с расследованием "Норд-Оста"Inimõiguslased seostasid Politkovskaja tapmise "Nord-Osti" uurimisega, lenta.ru
  26. Аня Novaja gazeta
  27. Лев Пономарев: "Мы должны идти за ней"Lev Ponomarjov: "Me peame käima tema järel", Vabadusraadio
  28. http://www.press-attache.ru/Article.aspx/news/2960
  29. Георгий Сатаров: "Новый шаг в чеченизации России"Georgi Satarov: "Uus samm Venemaa tšetšeniseerumisel", Vabadusraadio
  30. Генсек Совета Европы надеется на всестороннее расследование убийства Политковской Lenta.ru

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]