Fotorobot

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
D. B. Cooperina tuntud lennukikaaperdaja fotorobot

Fotorobotina mõistetakse nii sõnalisele isikukirjeldusele tuginedes asjakohast metoodikat kasutades loodud tundmatu isiku komposiitportreed kui ka selle loomise tehnilisi vahendeid.

Fotoroboti kasutusotstarve on võimaldada suuliselt kirjeldatud kahtlusaluse tuvastamine teiste isikute poolt äratundmise kaudu. Kasutamine seaduse tasemel on Eestis reguleerimata, varem oli kaudne seos kriminaalmenetluses nõudega kasutada kurjategija tabamiseks üldsuse abi.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Isiku süstemaatiline sõnaline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Fotoroboti loomiseks lõi lisaks fotograafilistele võimalustele eeltingimused süstemaatilise, kindlatel alustel teostatava isikukirjelduseni jõudmine. Süstemaatilist kurjategija isikukirjeldust kasutati "kulai-pulai" nimelise meetodina juba Vanas Egiptuses 300 a. eKr. Nüüdisaegses tähenduses süstemaatilise, kindlatele ühetähenduslikele nõuetele vastava isikukirjelduse ehk sõnalise portree kasutuselevõtuni kriminalistikas jõuti 1880. aastatel Prantsuse kriminalisti A. Bertilloni töö tulemusena. Praktikas tagas selle meetodi edukuse isikute kirjeldamine vastavat terminoloogiat tundvate ja koolitatud politseiametnike poolt, kuid tavainimeste antud kirjelduste terminoloogiliselt õigesse vormi viimine põhjustas ebatäpsusi.[1]

Mehaanilis-optiline analoogfotorobot[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks fotorobotiks peetakse 1952. aastal Prantsusmaal Lille'i regiooni politseiülema Chabaux' kasutatud võtet koostada tunnistajate ütlustele tuginedes kurjategija portree suure hulga erinevate isikute fotodest väljalõigatud erinevatest näoelementidest ja -tunnustest kollaažina täiesti uue portreena kokku sobitades. Tegu oli äärmiselt töömahuka ja algmaterjali olemasolust ning kvantiteedist ning kvaliteedist sõltuva moodusega. Järgneva fotoroboti edasiarendusena kasutati sarnases mõõdus, piirkonna ja rassispetsiifiliste fotoportreede horisontaalselt kolmeks osaks lõikamist – laup ja ülemine peaosa, kulmud ja silmad, suu ja lõug – ning nende omavahelist nihutades kombineerimist spetsiaalses raamis. Nelja fotot sel viisil kolmeks osaks jagades oli võimalik saada 64 erinevat portreeversiooni. Kolmeosalise pildi süsteemi arendati edasi projektsioonitehnikat kasutusele võttes, mis lisaks kiirusele ja mugavusele võimaldas ka optiliselt näolõikude mõõtmeid muuta, saadav ekraanile projitseeritud uus tervikpilt pildistati ümber.[1]

Fotoroboti arvutustehnika kasutuselevõtu eelsel, mehaanilis-fotograafilisel ajastul täiustati süsteemi erinevate arendajate poolt kasutusmugavust suurendavate tehniliste lahenduste ja süstematiseeritud näoelementide kombineerimisvõimaluste loomise variantide kaudu.

Esimeseks taoliseks mehaanilis-optiliseks süsteemiks oli USA-s 1959. aastal juurutatud Identikit, mis kasutas komposiitportree moodustamiseks joonistatud näoelementidega läbipaistvaid kilesid mida üksteise peale asetades sai portree moodustada. Näoelemendid olid kiledel jagatud 12 grupiks – kortsud, habemed ja vuntsid, lõuad, kulmud, silmad, näovärv, prillid, juuksed, soengud, peakatted, huuled, ninad ja tühi leht täiendavate eritunnuste lisamiseks. Kokku koosnes komplekt rohkem kui 500 kilest (diapositiivist) mõõtmetega 108 × 140 mm ning portreede koostamise spetsiaalsest alusest ja süstematiseeritult kasti paigutatud slaidide leidmist hõlbustavast albumist. Nummerdatud kilede põhjal anti koostatud portreele kood, mida nt. telefoni teel edastades oli pilt teises kohas võimalik sama fotorobotikomplekti kasutades uuesti kokku panna. Identikiti hilisemaid versioone valmistas relvatootja Smith & Wesson[2];[1]

1970. aastal juurutati Inglismaal Photofiti süsteem, mis tagas suurema visuaalse reaalsuse isiku näokujuga fotot alusena kasutades sellele tegelikke näoelementide fotosid paigutades liitfotode/ mosaiikportreede moodustamisega.

NSV Liidus loodi Identikitiga sarnane, kuid mõningate täiustustega fotorobotikomplekt. Fotoroboteid loodi ja täiustati ka Läti NSV-s (lintfotorobot) ja Poolas, kus toodetud fotorobotil IRK- 2 (1968. a) oli võimalus külgvaates näoelementide ja juuksevärviskaala kasutamiseks ja kilede nii piki- kui rõhtsuunas nihutamiseks. Sarnaseid fotoroboteid kasutati Eesti politseis veel 2000. aastate alguseni.[1]

Nii mehaanilise ja töömahuka fotoroboti kasutamise ajastul kui ka enne seda kasutati ja kasutatakse ka praegu politseitöös kunstnike abi, kuna kunstniku ja isiku kirjeldaja intuitiivne ja vahetu kontakt võimaldab sõnade järgi olulisi tunnuseid edasi anda ja jooksvalt täpsustada. Üheks fotoroboti kasutamise põhjuseks ongi muuhulgas andeka kunstniku kasutamise ebapiisav võimalus.

Mehaanilis-optilise fotoroboti puhul ning ka varaste arvutipõhiste fotorobotiprogrammide puhul kasutati kirjelduse põhjal portree loomisel isoleeritud näoelementide ühekaupa suurest andmebaasist valimist ja seejärel tervikpildi moodustamiseks mehaaniliselt või digitaalselt üksteise peale asetamist.

Arvutipõhine fotorobot[muuda | muuda lähteteksti]

Viimastel aastakümnetel on koos arvutustehnika ja digitaalfotograafia arenguga loodud mitmeid arvutipõhiseid fotorobotisüsteeme (SketchCop FACETTE Face Design System Software, "Identi-Kit 2000", FACES, E-FIT, PortraitPad).[2]

Esimeseks arvutipõhiseks fotorobotiks Eesti politseis on alates 2000. aastate algusest FACES 3.0. Eriti Briti ülikoolides tehtud pikaajalise teadus- ja arendustöö tulemusena on nüüdseks jõutud hoopis uuele, holistilisele tööpõhimõttele – esmalt üritatakse luua otsitava isiku sarnasus terviknägude gruppidega ning sealt edasi liigutakse järk-järgult täpsustades korrektse kujutise poole. Arvuti genereeritud nägude hulgast valib tunnistaja järjest nägusid, mis tunduvad talle mäletatavaga sarnasemad. Järjestikuste valikute raames näotunnuste asukohas aset leidnud muutused võtab arvutiprogramm arvesse ja järgmiste nägude puhul läheneb kujutis juba üha rohkem sellele, mida tunnistaja mäletatavale vastavaks peab. Uuemates versioonides kombineeritakse tervikkonfiguratsiooni lähenemisviisi üksikelementide valikute võimalusega.[3]

Taolisteks akadeemilisest uurimistööst võrsunud süsteemideks on näiteks EvoFIT Suurbritanniast Stirlingi Ülikoolist. Praktiliste teaduskatsete tulemusena on leitud, et fotorobot töötab rohkem näo äratundmise puhul kui selle meeldetuletajana. Praktilise politseitöö tulemuste kohaselt on leitud, et EvoFIT kasutamine on aidanud tabada ja seejärel süüdi mõista kahtlusaluse 29% juhtumitest.[2]

"Õnnetuseks aga ei ole uute süsteemide efekt nii suur, kui oodati. Vahetult näo reprodutseerimisel on uued süsteemid tunduvalt efektiivsemad vanade pusle-kokkupaneku-tüüpi süsteemidega võrreldes. Niipea aga, kui rekonstrueerida tuleb mälu põhjal aja möödudes, langeb uute süsteemide efektiivsus tagasi peaaegu Photofiti tasemele."[3]

Fotorobotipildi ebaefektiivsust tagaotsitavate leidmisel põhjendatakse ka asjaoluga, et pilti aitavad luua tunnistajad, kellele tagaotsitav on võõras kui samas leida peaksid teda aitama inimesed kellele tagaotsitav on tuttav. Fotorobotipildi kasutamist peetakse probleemidele vaatamata siiski põhjendatuks, kuna teatud juhtudel võib sarnasus otsitava isikuga piisavalt heaks osutuda ja mõnel juhul aktiveerib komposiitpildi nägemine avalikkust otsitava isiku leidmisele kaasa aitama. "[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Radik, P. "Fotorobot" Sisekaitseakadeemia kriminalistika õppetool. Lõputöö. Tallinn, 2000
  2. 2,0 2,1 2,2 https://en.wikipedia.org/wiki/Facial_composite
  3. 3,0 3,1 3,2 Bachmann, T. "Psühholoogia. Raamat juristile" (2015)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]